Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

s. 25, l. 53.

      26

      ÜK(b)P Tšainski Rajoonikomitee büroo istungi protokollist

      3. august 1933. a

Võltsülestõusust Tiga külanõukogus(kulakute kuulujuttudest põhjustatud paanika)

      Konstateerida, et mingeid eeldusi ülestõusuks Tiga külanõukogus ei olnud ega ole, mida kinnitab OGPU rajooniosakonna üksikasjalik kontroll. Asunduse purjus komandant, ÜK(b)P liikmekandidaat R. M. Tjurin ja Tiga külanõukogu esimees, ÜK(b)P liikmekandidaat Lomajev haarasid tuliselt kinni kulakute kuulujuttudest, et taigas liiguvad relvastatud inimeste rühmad (talupojad käisid taigas kindlaks määramas pähklisaaki ja tõid külanõukogusse aktid pähklisaagi kohta, seda tööd tehti rajooni kõikides külanõukogudes). Tjurin ja Lomajev kutsusid kokku relvadega kolhoosnikud, korraldasid kuulide valamise, saatsid käskjala GPU rajooniosakonda, kirjutasid otsesõnu: „Palume osutada abi relvastatud ülestõusu likvideerimiseks.” Tjurin jooksis ringi Tretjaja Tiga külas ja kihutas hobusel ringi, nagaan käes. Tretjaja Tigasse saabunud ÜK(b)P rajoonikomitee büroo liikmekandidaat, kultuuri- ja propagandaosakonna juhataja Aviluškin ja rajooni rahandusosakonna juhataja asetäitja Burmantov ei võtnud kasutusele mitte mingeid abinõusid paanika likvideerimiseks, vaid, vastupidi, võtsid tegusalt osa lahingusalga kokkuklopsimisest, jagasid inimesed kolmeks salgaks, määrasid komandörid, saatsid käskjala ÜK(b)P Baktšari rakukesse ettepanekuga saata relvastatud parteilased ja komnoored Tigasse relvastatud ülestõusu maha suruma. Kusjuures keegi nimetatud seltsimeestest ei julgenud vaenlase jõudude kindlakstegemiseks välja saata luuret. Sel kombel tõmmati ööpäevaks töölt ära Tiga külanõukogu kolhoosnikud ja Baktšari külanõukogu aktiiv, millega veelgi süvendati mahajäämust heinakoristustöödel ja silotegemisel. Kuuldused ülestõusust levisid Tiga, Baktšari ja Vargaterski külanõukogus.

      Sealsamas, s. 30, l. 172.

      Öeldakse, et hirmul on suured silmad. Ja ikkagi tahaks teha ühe kommentaari: ka sedapuhku aeti kohalike ülemuste juhmus „kulakute” kaela. Kuulujutud olevat ju olnud „kulaklikud”…

      1933. aasta – teise viisaastaku esimene aasta; sel viisaastakul „pidi sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine NSV Liidus põhiliselt lõpule viidama”, nagu otsustas ÜK(b)P XVII kongress – algas passisüsteemi kehtestamisega. Passide andmine võimaldas välja selgitada need, kes mingil põhjusel end võimude eest varjasid, ja takistada stiihilist ümberpaiknemist – sajad tuhanded vaesunud inimesed olid näljastest küladest linna põgenenud. Passi andmise abil välja selgitatud „deklasseerunud elemendi” otsustas bolševistlik võim saata välja võimalikult kaugele Siberisse, et see ei rikuks „ehitamise lõpuleviimise” kaunist pilti. Dokumendid tunnistavad, et esialgu kavatseti Lääne-Siberi kraisse (ja järelikult siin kindlaks määratud massilisse väljasaatmise kohta Narõmi ringkonda) välja saata miljon inimest. Kuid veebruarist juunini muudeti kontrollarvu korduvalt. Lõpuks jäädi peatuma sajal tuhandel.

      1933. aasta märtsis algasid linnades massilised haarangud. Inimesi võeti kinni tänavatel ja raudteejaamades, topiti Siberisse saatmiseks valmis pandud rongidesse. Selle aktsiooni ajal valitsenud bakhanaal ja omavoli on terve mõistusega vastuolus… Mai keskpaigaks oli Tomski tapivanglasse toodud üle 25 tuhande inimese Moskvast, Leningradist, Sotšist, Põhja-Kaukaasiast, Volga alamjooksult ja teistest kohtadest. Külmadesse „lao tüüpi” hoonetesse topitud inimeste seas oli juba palju kurnatuid ja haigeid.

      Niipea kui Siberi jõgede ülemjooksud vabanesid jääkattest, hakati väljasaadetuid laadima pargaste trümmidesse ja saatma põhja poole. Teel ei saanud inimesed sooja toitu, trümmides olid ainult joogivee tünnid ja paraskid, eelnevalt olid laudadest kokku löödud vaheseinad, mis eraldasid mehi naistest. Karavani ülemale oli antud käsk liikuda mööda Obi peatumata kuni mahalaadimise kohani Aleksandrovskoje-Vahhovskoje komandantuuris. Tekile inimesi ei lubatud. Selline kord oli välja töötatud juba eksproprieeritud kulakute toimetamisel eriväljasaatmise kohtadesse.

      Erinevalt nendest, kes olid juba tuhandete kaupa hukkunud taigajõgede kallastel, nimetati nüüd veetavaid väljasaadetuid „linna tüüpi elemendiks” (uute nõukogude terminite leiutajatele meeldis kangesti sõna „element”). Samal ajal lisandus nende leksikasse, kes planeerisid massilisi repressioone, ka mõiste „uus kontingent”, mida kasutati hiljem inimmassi määratlemiseks, kes saadeti välja Lääne-Valgevenest, Balti vabariikidest, Lääne-Bukoviinast ja Bessaraabiast.

      Aga siis, 1933. aasta kevadel, ujusid sügavalt vees pargased viimaste Põhja-Jäämere poole ulpivate jäätükkide keskel ja ärapiinatud inimesed pimedates umbsetes trümmides ei teadnud, mis saatus neid ootab.

      27

      V. A. Velitško 9 kirjast V. J. Stalinile, Lääne-Siberi Kraikomitee sekretärile R. I. Eihele ja ÜK(b)P Narõmi Ringkonnakomitee sekretärile K. I. Levitsile

      22. august 1933. a

      Käesoleva aasta 29. ja 30. aprillil saadeti Moskvast ja Leningradist tööasumisele kaks ešeloni deklasseerunud elementi. Need ešelonid, korjates teel peale samasugust elementi, jõudsid Tomskisse ja seejärel pargastel Narõmi ringkonda.

      18. mail laaditi esimene ja 26. mail teine ešelon, mis koosnesid kolmest pargasest, Obi jõel Nazino jõe suudmes Nazino saarel maha ostjakkide ja venelaste asula ning samanimelise sadama vastas (Aleksandrovskoje rajoon, Narõmi ringkonna põhjaserv).

      Esimene ešelon koosnes 5070 inimesest, teine 1044 inimesest. Kokku 6114 inimest. Teel, eriti pargastel, olid inimesed äärmiselt raskes olukorras: kehv toitlustamine, kokkusurutus, õhupuudus, kõige julmema osa massiline arveteõiendamine kõige nõrgemate kallal (vaatamata tugevale konvoile). Tagajärjeks oli peale kõige muu suur suremus. Näiteks esimeses ešelonis ulatus see 35–40 inimeseni päevas…

      Esimene ešelon sildus saarele ilusal päikesepaistelisel päeval. Oli väga soe. Kõigepealt toodi kaldale kuni nelikümmend surnukeha, ja et oli soe, aga inimesed ei olnud näinud päikest, lubati hauakaevajatel puhata ja siis asuda oma töö kallale. Kuni hauakaevajad puhkasid, hakkasid surnukehad ellu ärkama. Nad oigasid, kutsusid appi, mõned neist roomasid mööda liiva inimeste poole. Nii ärkas nendest surnutest ellu ja tõusis jalule 8 inimest.

      Elu pargastel tundus luksusena ja seal üleelatud raskused tühistena selle kõrval, mis tabas mõlemat ešeloni Nazino saarel (siin pidi toimuma inimeste jaotamine gruppidesse nende majutamiseks asulatesse Nazino jõe ülemjooksul). Saar ise osutus neitsilikuks, seal ei olnud mitte mingeid ehitisi. Inimesed laaditi maha sellises olukorras, nagu nad olid linnades ja vaksalites vangi võetud: kevadrõivastes, ilma voodipesuta, väga paljud olid paljajalu.

      Sealjuures ei olnud saarel mingeid tööriistu, mitte raasugi toiduaineid, kogu leib oli pargastel ära kulunud, ka läheduses ei leidunud toiduaineid. Kõik medikamendid, mis olid määratud ešelonide teenindamiseks ja liikusid koos ešelonidega, olid ära võetud juba Tomski linnas.

      Selline olukord tegi rahutuks paljud seltsimehed, kes saatsid esimest, 5070 inimese suurust ešeloni (asi oli selles, et juba pargastel nälgisid paljud leiva vähesuse tõttu). Kuid Aleksandrovskoje-Vahhovskoje piirkonna komandantuuri komandant Tsõpkov lahendas need kahtlused nii: „Lase välja… Las karjatavad end ise.”

      Esimese ešeloni saabumise teisel päeval, 19. mail, sadas lund, tõusis tuul ja seejärel läks külmale. Näljased, kurnatud inimesed, kel ei olnud peavarju ega mingeid tööriistu ja kellest suuremal osal puudusid ka töökogemused ja seda enam kogemused, kuidas organiseerida võitlust raskustega, sattusid väljapääsmatusse olukorda. Jäätunud inimesed suutsid ainult lõkkeid põletada, istuda, lamada, magada tule juures, hulkuda saarel ja süüa pehkinud puutükke, puukoort, sammalt jm. On raske öelda, kas oleks olnud võimalik teha midagi muud, sest kolm ööpäeva ei antud kellelegi mitte mingeid toiduaineid. Saarel lõõmasid tulekahjud, kõik oli mattunud suitsu.

      Inimesed hakkasid surema.

      Esimesel ööpäeval pärast päikesepaistelist päeva suutis hauakaevajate brigaad

9

Peab andma au tollal ÜK(b)P Narõmi Ringkonnakomitee instruktorina töötanud Vassili Arsenjevitš Velitškole, kes julges kirjutada selle kirja, mis päästis hukkumisest mingi arvu inimesi. Kui ei oleks olnud seda kirja ja selle tulemusel loodud komisjoni, oleks jäänud palju tollest tragöödiast meile teadmatuks. Hiljem pöördus Velitško veel ühe kirjaga kõrgetesse instantsidesse aborigeenide raske olukorra asjus, kuid sedapuhku õnnestus Narõmi ringkonnakomiteel oma mundriau kaitsta. Ülemäära püüdlikku instruktorit hakati taga kiusama… Ta oli sunnitud töölt lahkuma ja tema viimastel eluaastatel sai temast literaat. Ta on mitme raamatu autor: „Suures lumemaailmas”, „Hõbeketiga põder” jt. Katkendid V. A. Velitško kirjast Stalinile ja järgnevalt äratoodud ettekandest ÜK(b)P Keskkomiteele on võetud V. G. Fasti publikatsioonist „Surmasaar”, mis on avaldatud Tomski ajalehes „Narodnaja Tribuna” (märts–aprill 1993. a.).