Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

Читать онлайн.
Название Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia
Автор произведения Vadim Makšejev
Жанр Биографии и Мемуары
Серия
Издательство Биографии и Мемуары
Год выпуска 2011
isbn 9789985324226



Скачать книгу

olid Nazino jõe suudmele lähemal, hakati ehitama pooleldi muldonnide tüüpi barakke. See toimus juba juulikuu lõpupoole.

      On loomulik, et sellistes tingimustes jätkus inimeste haigestumine ja suremine.

      Nii saarel endal kui ka ümberasumisel Nazino paikkondadesse täheldati massiliselt põgenemisi. Inimesed põgenesid lattidest ja palkidest tehtud primitiivsetel parvedel, millega nad sõitsid Nazino jõge mööda Obi poole, või siis läksid rühmade kaupa taigasse. Hiljem tõmmati väikesest Nazino jõest ja Obi jõest välja väga palju laipu. Surnukehi leiti ka taigast, järvede juurest ja soodest.

      Saabunud ringkonna keskusesse Kolpaševosse, korraldas komisjon piiratud aktiivi – büroo liikmed, ringkonna kontrollkomisjoni presiidium – nõupidamise, kus kuulati ära kõigi nende organisatsioonide informatsioon, kes on seotud majutamisega, samuti informatsioon sündmustest Nazino saarel ning tööasustatute praegusest olukorrast kohtadel. Peab märkima, et nii nendes informatsioonides kui ka ringkonna organisatsioonide materjalides ei kuulnud me andmeid, mis räägiksid tööasustatute raskest olukorrast praegusel ajal; pigem oli nii, et ringkonna organisatsioonid ei teadnud tegelikku olukorda, sest me avastasime hiljem, et ringkonna esindajatele, kes koos meiega käisid paikkondades, oli see suureks ootamatuseks.

      27. IX – avastasime Berjozovo ümberasustamise baasi abil 682 tööasustatust koosneva grupi, kes olid 14. IX saadetud Tomski ümberasustamise komandantuurist majutamiseks Kolpaševo komandantuuri. Grupp koosnes: kuni 14-aastaseid lapsi – 250 inimest, teismelisi – 24 inimest, mehi – 185 ja naisi – 213 inimest. See grupp oli osaliselt majutatud külma poolkaetud küüni ja osaliselt jäetud lageda taeva alla lõkete äärde. Nende seas oli palju haigeid, 13 päevaga oli surnud juba 38 inimest. Me tegime komandandile kohe korralduse asustada need inimesed ümber alalistesse paikkondadesse ning teatasime ringkonna keskusele, et organiseeritaks uurimiskomisjon, kes selgitataks välja, kes on süüdi, et inimesed saadeti teele lubamatul kombel ja väljasaadetuid valesti valides.

      Meie teate alusel anti sm. Aleksejevi korraldusel rajooni komandant Beiman Berjozovo juhtumi eest kohtu alla.

      Saabunud Aleksandrovskoje rajooni, käisime ära Nazino saarel. Saart üle vaadates leidsime sealt ainult 31 ühishauda. Kohaliku komandantuuri ja partei rajoonikomitee töötajate teadetel võis igasse sellisesse hauda olla maetud 50–70 surnukeha. Arvestust selle kohta, kui palju täpselt on inimesi maetud Nazino saarele ja kes nad on perekonnanime järgi – neid andmeid ei ole.

      Kui komisjon külastas Nazino paikkondi (komisjoni saabumisel oli neid 4), puutusime me kokku meelepaha tekitavate ja lubamatute faktidega, mis on omamoodi järjeks Nazino loole, kuid enam mitte saarel, vaid nüüd juba paikkondades, mis on ette nähtud tööasustatute alaliseks elukohaks.

      Pooleldi maa-alustes barakkides avastasime, et poolpaljad, kurnatud ja räpased inimesed on väga tihedalt koos. Meile tehti väga palju suusõnalisi avaldusi, et neid toidetakse viletsalt, et neil ei ole midagi selga ja jalga panna, et neid valvavad laskurid ja niinimetatud enesekaitsjad käivad nendega halvasti ümber; paljud tegid avalduse, et nad on siia välja saadetud täiesti asjata ja süütult, sest neid ei ole kohtulikult karistatud ega vastutusele võetud, neil on pass.

      Barakkide sisseseade piirdus lattidest tehtud naridega ning raudahju või kividest laotud ahjuga, kusjuures inimesed ei istunud naridel, vaid soojendasid end kuhjas koos ahju juures. Naridel puudusid vähimadki tunnismärgid mingitest vooditarvetest, nende peal ei olnud isegi küllaldasel hulgal rohtu, inimesed lamasid katkistes räpastes riietes kerratõmbunult paljastel lattidel ja olid troppis end ahjude juures soojendamas. Väljaspool barakke olid siin-seal süüdatud lõkked, ka nende ümber istusid troppis inimesed ja soojendasid end. Meie küsimuse peale, miks nad istuvad lõkke ääres ega lähe barakki, vastasid nad, et barakkides on külm, lõkke ääres on soojem. Kohalik administratsioon seletas seda lihtsalt nende inimeste harjumustega: nad olevat ka minevikus harjunud alati elama lõkke ääres.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Брокгаус Ф. А., Ефрон И. А. Энциклопедический словарь. Т. ХХА. СПб., 1897, с. 604–605.

      2

      Советский Энциклопедический Словарь. М., 1985, с. 861.

      3

      Andmete puudumise tõttu on mõnede mainitud isikute perekonnanimed esitatud ilma initsiaalideta.

      4

      Nii on tekstis.

      5

      Pärast esimese saagi koristamist.

      6

      Kooperatiivi osamaks.

      7

      Малков А. Восстание. – «Красное знамя» (Tomski oblasti ajaleht), 31 марта – 1 апреля

      8

      Советский Энциклопедический Словарь, с. 600.

      9

      Peab andma au tollal ÜK(b)P Narõmi Ringkonnakomitee instruktorina töötanud Vassili Arsenjevitš Velitškole, kes julges kirjutada selle kirja, mis päästis hukkumisest mingi arvu inimesi. Kui ei oleks olnud seda kirja ja selle tulemusel loodud komisjoni, oleks jäänud palju tollest tragöödiast meile teadmatuks. Hiljem pöördus Velitško veel ühe kirjaga kõrgetesse instantsidesse aborigeenide raske olukorra asjus, kuid sedapuhku õnnestus Narõmi ringkonnakomiteel oma mundriau kaitsta. Ülemäära püüdlikku instruktorit hakati taga kiusama… Ta oli sunnitud töölt lahkuma ja tema viimastel eluaastatel sai temast literaat. Ta on mitme raamatu autor: „Suures lumemaailmas”, „Hõbeketiga põder” jt. Katkendid V. A. Velitško kirjast Stalinile ja järgnevalt äratoodud ettekandest ÜK(b)P Keskkomiteele on võetud V. G. Fasti publikatsioonist „Surmasaar”, mis on avaldatud Tomski ajalehes „Narodnaja Tribuna” (märts–aprill 1993. a.).

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMgAjYDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAQMEAwEAAAAAAAAAAAAAAAUGBwQICQoCAwsB/8QAVBAAAQQBAwMDAgMGAwYDBAAXAgEDBAUGBxESAAgTFCEiCTEVMkEKFiNCUWEkUnEXM2KBkfChsdEYQ3KCwSU0kqLh8RkmYxo1ssLS4idTV3ODo/L/xAAdAQEAAwEBAQEBAQAAAAAAAAAAAQIDBAUGBwgJ/8QARhEAAgECAwUFBQUFBgYDAQEBAAECERIDITEEBSJBUQYTMmHwB0JScYFikaGxwRQjctHhCBVDgpLxFjOissLSJFPiYxdE/9oADAMBAAIRAxEAPwDaOPIghwljB6dW/G4TzjBqhPu8kTxtk4KKHsm+wr+UlLoB0UEg7Cs9S9LdFX5DquMoCKSIw3xAFUhXYOJbom+/x3XoBamNIw2wkWGiILyK682SMcmHGlWZKec3+ZoWyCuyES+wpt0IWJF+X+UaKCk2XZCych03HG0iND6dltqIINOuvCIKvJ5HC2VU5J8ehJycsnorbbyMnOcbbkxIhkrzHld+StPiTRqhKCoWyJxHdf1Ui6ARaVy0GxKylCcdTcbAGiAwKS8gIbmzRmqOOKA/Ivt8R4/m6Adrsa0cnNW7kpsCeCQ+