Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

impeeriumis poliitilise väljasaatmise koht Narõmi krai territooriumil (Põhja-Tomski maakond). Tekkis 18. sajandil, siin kandsid karistust dekabristid, Poola 1830.–31. a. ja 1863.–64. a. ülestõusust osavõtnud, narodnikud, sotsiaaldemokraadid (J. M. Sverdlov, V. V. Kuibõšev jt.)”2 – ongi kõik, mis on öeldud Narõmi väljasaatmiste kohta Nõukogude Entsüklopeedilises Sõnaraamatus. Mitte üheski monograafias Narõmi krai ja Narõmi väljasaatmiste kohta, mitte üheski nõukogude võimu aastatel avaldatud raamatus Narõmi kohta isegi ei mainita, et 20. sajandi 1930.–1940. aastatel saadeti siia niinimetatud eriasumisele ligikaudu nelisada tuhat inimest. Kusjuures neisse kohtadesse enne 1917. aastat välja saadetud sotsiaaldemokraatide arv, mida tunnistab entsüklopeediline sõnaraamat ja kelle elust väljasaadetuna Narõmis on kirjutatud monograafiaid, avaldatud raamatuid ja kaitstud väitekirju, ning nende väljasaadetud bolševike arv, kelle mälestuse jäädvustamiseks on Narõmi rajatud muuseum, ei ületanud kahte sadat inimest. Kogu Venemaal oli pärast 1905. aasta revolutsiooni veidi üle kaheksa tuhande poliitilise väljasaadetu, kes kuulusid erinevatesse parteidesse. Nad saadeti välja kolmeks aastaks või veel lühemaks ajaks, nende perekondi ei kiusatud sealjuures kuidagi taga, „poliitilised” elasid külades, said kroonult abiraha, keegi ei sundinud neid tööd tegema…

      Ometigi olid nad inimesed, kes avalikult püüdsid kehtivat riigikorda kukutada, kutsusid üles revolutsioonile ja vägivallale. Mis tahes väljasaatmine on aga vabaduse piiramine ja Narõmi välja saadetud bolševikud kannatasid samuti puudust. Aga kuivõrd võrreldamatu on see, mis nemad siin pidid üle elama, sellega, mida nõukogude võim tegi tuhandete ja tuhandete süütute inimestega!

      Narõmi ringkond, mis pindalalt on peaaegu sama suur kui Valgevene ja Leedu kokku, loodi administratiivselt 1932. aastal. Kaks kolmandikku tolleaegse Lääne-Siberi krai metsamassiividest olid Narõmi okaspuumetsad, kus enne sõda varuti iga aasta üle miljoni tihumeetri puitu. Metsa langetati käsisaagidega, veeti sonnidesse välja hobustega, parvetati mööda jõgesid, mille kogupikkus ringkonnas ületas kuusteist tuhat kilomeetrit. Kuid ainult neljandik nendest jõgedest olid laevatatavad. 1930. aastatel raadati paljude tuhandete eriümberasustatute elu hinnaga üle tuhande hektari taigat põllumaaks, mis, muuseas, kuigi suurt saaki ei andnud – Narõmi mullad on kehvad. Pealegi võttis riik maksudena ära suurema osa artellides kasvatatud viljast.

      1929. aastal, taluperede massilise väljasaatmise eelõhtul, elas Narõmi ringkonnas 75,6 tuhat inimest. 1940. aastate alguseks oli see arv korduvate väljasaatmiste tõttu ületanud kahesaja tuhande piiri.

      Poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimisega tegelevas Tomski oblasti siseasjade valitsuse informatsioonikeskuses on üle saja tuhande eriümberasustatu toimiku, kes olid 1930.–1940. aastatel välja saadetud praegusesse Tomski oblastisse (kuni 1944. aastani kuulus see Novosibirski oblasti koosseisu). Arvestades sellega, et välja saadeti peamiselt talupoegi, kellel oli tavaliselt palju lapsi ja kelle perekonda kuulusid sageli ka perekonnapea elatanud vanemad, hindab siseasjade valitsuse informatsioonikeskus Tomski oblasti territooriumile toodud inimeste arvuks kuni pool miljonit.

      Kuivõrd valdav osa neist toimetati tookord loodud Narõmi ringkonda, siis „Narõmi hõlvamiseks” toodi suurte ja väikeste taigajõgede kallastele umbkaudu nelisada tuhat inimest. Kui palju pandi Narõmi mulda asumise esimestel aastatel täiskasvanuid ja lapsi iga eriasunduse juurde tekkinud kalmistul, seda ei ole seniajani ametlikult teatatud. Kuid kaudsete andmete ja ellujäänute mälestuste alusel otsustades hukkus nälja, puuduse ja haiguste tõttu iga teine, see tähendab ligikaudu kakssada tuhat inimest.

*

      Lugenud paljusid nende aastate protokolle ja ettekandeid, otsustasin ma kirjutada jutustuse eriümberasustatutest, aga äkki torkas mulle pähe mõte, et ei ole vaja midagi välja mõelda, otsida mingeid omaenese formuleeringuid, piisab sellest, kui avaldada väljavõtted nendest dokumentidest ja luua nende kaudu tolle traagilise aja pilt. Kui ma hakkasin väljavõtteid tegema, siis sugenes mõte, et lugejad ei tunneta ikkagi kogu seda minevikukibedust. Protokollide keel, laialipillatud faktid, maailmale nähtamatud pisarad… Et tookord toimunu oleks arusaadavam neile, kelle jaoks see on ammune ajalugu, otsustasin kroonikasse sisse võtta katkendeid mälestustest, mida mulle olid eri ajal saatnud samasugused endised väljasaadetud nagu ma ise. Lülitasin raamatusse võrdluseks ka väljavõtteid kogumikus „Narõmi sundasumine” avaldatud dokumentidest ja kirjadest.

      Mõned dokumendid olen varustanud lühikommentaaridega.

Vadim MakšejevDOKUMENDID, MÄLESTUSED, KOMMENTAARIDKogumikus esitatud dokumente tsiteeritakse kooskõlas praegusaja ortograafia- ja interpunktsioonireeglitega, välja arvatud eraldi äramärgitud juhud

      1

      ÜK(b)P Tomski Ringkonnakomitee sekretäri Nussinovi ja Tomski Ringkonna Täitevkomitee esimehe Reštšikovi kirjast ÜK(b)P Lääne-Siberi Rajoonikomitee sekretärile R. I. Eihele ja Lääne-Siberi Rajooni Täitevkomitee esimehele Klimenkole 3

      7. märts 1930. a

      …Narõmi kraisse asustatakse Siberi erinevatest ringkondadest 20 000 kulakuperekonda, mis inimesteks ümberarvestatuna teeb üle 100 000 inimese… Kogu kriminaalkorras väljasaatmine, mis oli 1929. aastal 3000 inimest ning selle aasta jaanuari- ja veebruarikuus 800 inimest, aga ka kõik kulakupered, kes saabuvad raudteed pidi, toimetatakse Narõmi etappide kaupa hobutranspordiga kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, nagu vankrite, konvoi jm. andmine. Kõige keerulisem ja raskem on saabuvate kulakute edasitoimetamine… Kontsentreerimiseks tuleb toiduaineid ja loomasööta vedada 400–500 versta kaugusele. Pealegi, nagu on näidanud esimese nelja saabunud ešeloni kogemused, teeb seda olukorda raskemaks saabujate liikumisvahendite väga halb seisund. Saabunud ešelonidel ei olnud hobuseid, regesid, rakmeid – nii surid esimese ešeloni 200 hobusest kaks teel olles, 4 ei suuda minna 300 kilomeetri kaugusele, sest väljasaatmise kohas vahetati head hobused kronude vastu, kusjuures saabunute teatel toimus vahetamine mitu korda. Ešelonid saabuvad ilma regedeta – muuseas, esimeses ešelonis oli ainult 85 rege. Paljudel ei ole aisasid, range jms.

      Liikumisvahendite sellise seisundi tõttu ei saa rääkida majapidamistarvete ning kahe kuu toiduvaru äraviimisest, ära ei saa viia isegi lapsi ja vanureid, keda on ešelonis üle 50 protsendi. Sellepärast tuli meil jätta Tomskisse kogu kulakute vara: majapidamistarbed, toiduained ja muu kraam.

      Novosibirski Oblasti Riiklik Arhiiv (edaspidi – NO RA) f. 47, n. 5, s. 104, l. 153–154.

      Lõpmatu roduna venisid talveteedel väljasaadetud taluperede voorid. Regedel naised, kaltsudesse mässitud lapsed süles, kompsud ja kirstud alles jäänud koduse varaga. Kõik vähegi head asjad olid ära võetud, küla aktivistide poolt riisutud. Jalaste kriuksumine, voorimeeste hõiked, sünge konvoi… Ängistav ootus – mis ootab ees? Talvetee on kitsas, vaid ühe ree laiune, lõpmatud lumevaalud, kahel pool sügav lumi. Rebeneb kellegi saani aisa pöör, katkeb rangiroom, jääb üks hobune seisma, seisab kogu voor. Küüdimehed sõimlevad, pakane tungib läbi kehvade rõivaste, teekond näib olevat lõputu. Külades, kuhu öömajale jäädakse, ajab konvoi väljasaadetud klubideks muudetud tühjadesse kirikutesse, ei luba suhelda kohalike elanikega, ent ometi toovad nood neile leivatükke, keedetud kartuleid ja lastele piima. Jumal teab, mis neid endid ootab, vangimaja ja kerjakoti eest pole keegi kaitstud…

      Talvetee lagunes, jõudis kätte 1931. aasta kevad, ja tuhandeid väljasaadetuid hakati ümberasustamise kohtadesse toimetama mööda vett. Veeteed pidi on hulgi saata odavam, tüli on nendega vähem. Mööda Obi ja selle lisajõgesid liikusid raskes lastis pargased. Jõevete kohale laotus suits, pargaseid vedasid kunagiste kaupmeeste laevukesed, mis omal ajal olid põhja poole toonud jahu, suhkrut, kangaid, nüüd olid aga rõsketes trümmides ärapiinatud inimesed. Kaupmeeste väikeste rataslaevade nimed ei vastanud kohe kuidagi nende uuele ülesandele: „Deduška” („Vanaisa”), „Tovarištš” („Seltsimees”), „Smelõi” („Julge”)… Laevakaravanid liikusid peatumata, vaid vahel harva tuldi inimtühja kalda äärde, et teel surnud maale viia ja maha matta. Ja siis jälle edasi põhja poole, ülemjooksul veerikaste jõgede lätete poole, taigasse, metsatihnikusse,

2

Советский Энциклопедический Словарь. М., 1985, с. 861.

3

Andmete puudumise tõttu on mõnede mainitud isikute perekonnanimed esitatud ilma initsiaalideta.