Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

oli peamiselt passiivne. Rahvas mäletas veel, kuidas sõjavägi surus julmalt maha talupoegade ülestõusu siit kaugel Tambovimaal, mille tagajärjel hukkusid tuhanded talumehed, kes olid sunnitud relva kätte võtma. Ainult kannatuste karika kuhjaga täitumine sundis talupoegi omavoli ja vägivalla vastu üles tõusma, ehkki kõik vastupanukatsed olid juba ette nurjumisele määratud. Need stiihilised väljaastumised, mida ametlik propaganda kujutas „kulaklikena” ja „valgebandiitlikena”, suruti halastamatult maha ning tehti kõik, et järgnevad põlvkonnad neist midagi ei teaks. Alles nüüd avalikuks saanud dokumendid heidavad veidi valgust sellele talupoegade sõjale. Üks selliseid ülestõuse puhkes 1931. aastal Tšainski rajoonis. Ligi kuuskümmend aastat hiljem rääkis sellest Tomski oblasti ajalehes „Krasnoje Znamja” nende aastate arhivaale uurinud Baktšari rajooni prokurör A. Malkov. Järgnevalt on mõningate lühendustega ära toodud tema kirjeldus selle ülestõusu kohta.

      … Ülestõusu fakti alusel algatati kriminaalasi nr. 585 (tolleaegne number, hiljem muutus see korduvalt) „Kodanike Fjodor Radionovitš Slavnikovi, Vassili Saveljevitš Bitjukovi ja teiste, kokku saja kolmekümne viie (135) inimese süüdistamises KrK paragrahv 58-2 alusel”. Kõik uurimise materjalid on kahes juurdlusdokumentide toimikus, peamiselt on need ülekuulamisprotokollid, mis on kirjutatud erinevatele paberilehtedele, kokku umbes 800 lehte, keskmiselt viis-kuus lehte ühe ülekuulatava kohta. Reeglina ei kuulatud kedagi üle rohkem kui üks kord. Asjatu on otsida kriminaalasja toimikus selliseid tavalisi juurdlusdokumente nagu vastastamiste protokollid, määrused asitõendite toimikusse võtmise kohta, kannatanute ülestunnistused või siis vähemalt nende nimekiri, andmed materiaalsete kahjude kohta. Üle on kuulatud vaid üksikud tunnistajad.

      Toimiku materjalidest on näha, et kõik ülestõusu osalised olid väljasaadetud talupojad. Tõsi, sellest võttis osa ka Kuznetsovo asunduse komandant P. M. Rakov, sündinud 1896. aastal. Aktiivselt abistas ülestõusnuid Tigini külanõukogu esimees Korovin, kohalik elanik. Ülestõusnute seas oli ka neid, kes olid kodusõjas, relv käes, kaitsnud revolutsiooni, väga paljud olid teeninud pärast kodusõda Punaarmees. Mõned olid kulakuks tehtud ja välja saadetud kohe pärast demobiliseerimist. Süüaluste seas oli endiseid külaaktiviste ja isegi kommuniste. Näiteks Pavel Stepanovitš Firsov, sündinud 1884. aastal, nelja lapse isa, oli olnud ÜK(b)P liige 1920. aastast kuni 1929. aasta juunini, mil ta „sidemete pärast kulaklusega” parteist välja heideti.

      Paljud neist olid täiesti kirjaoskamatud, ülekuulamisprotokollidel on allkirja asemel pöidla tindijäljend.

      See on ootamatu, kuid toimiku materjalides ei ole isegi viidet sellele, et ülestõusust oleksid osa võtnud peitu pugenud valged ohvitserid ja välismaalt tulnud valgekaartlaste spioonid, et ülestõusnutel oleks sidemeid kontrrevolutsiooniliste põrandaaluste keskuste ja organisatsioonidega. Nähtavasti ei olnud Tomski tšekistidel veel käes aeg fabritseerida suurejooneliste vandenõude „paljastamisi”.

      Süüdistuskokkuvõttes kinnitatakse, et ülestõusust võttis osa 1000 Parbigi piirkonna komandantuuri eriümberasustatut. Kümme aastat pärast kodusõja lõppu oli see enneolematu sündmus. Tundub, et juurdlus oleks pidanud hoolikalt välja selgitama põhjused, mis viisid ülestõusuni, ja iga süüdistatava ülestõusus osalemise motiivi. Kuid ülekuulamisprotokollides ei ole sellest mitte midagi, selliseid küsimusi ei esitatud. Uurijad nõudsid vastust peamiselt ühele küsimusele: kes eriümberasustatutest võttis väljaastumistest osa? Ainult üks kord ja pigem juhuslikult on protokolli sattunud süüdistatava sõnad, et ülestõusu esimesel päeval oli ta matnud oma viieaastase tütre.

      Süüdistuskokkuvõttes on öeldud, et ülestõusule eelnes ettevalmistustöö. Dokumendi tekstist loeme:

      „Eksproprieeritud ja põhja, Lääne-Siberi krai Tšainski rajooni välja saadetud kontrrevolutsiooniliselt ja nõukogudevastaselt meelestatud kulakud ei leppinud kujunenud olukorraga ja püüdsid end vastandada nõukogude võimule ning arendasid kontrrevolutsioonilist tööd, mille eesmärgiks oli organiseerida relvastatud ülestõus.” Süüdistuskokkuvõtte autor näeb väljaastumise põhjust üheselt, kuid dokumendi tahtmatud „lapsused” lubavad teha teistsuguse järelduse.

      „Selle asja õhutajaks ja juhiks,” on süüdistuskokkuvõttes öeldud, „oli Leninski linnast välja saadetud kulak, endine tellisevabriku omanik Georgi Jegorovitš Uskov, tema lähimaks abiliseks oli samuti tellisevabrikute omanik, Leninski rajooni kulak Andrei Ivanovitš Medvedev.” Rohkem mingeid andmeid nende inimeste kohta materjalides ei ole. Ja kes nad tegelikult olid, kas vabrikuomanikud või talupojad, seda ei saa me tõenäoliselt kunagi teada. On täiesti võimalik, et nad olid nii seda kui teist. Nad tegelesid põlluharimisega, kuid neil oli auk, kust nad kaevasid labidaga savi, mida sõtkus ringiratast liikuv hobune. Hästi läbi sõtkutud savi pandi käsitsi vormidesse, neid kuivatati ja põletati primitiivsetes maa sisse kaevatud ahjudes. Räägitakse, et selliste telliskivide kvaliteet oli väga hea. Niisugune „tööstus” oli igas külas. Ja kui oli vaja, siis igaüks, kes tegeles mingi käsitööga – oli ta sadulsepp, püttsepp, puusepp, vildimeister, parkal või keegi muu –, kuulutati tehase, vabriku või töökoja omanikuks.

      Uskov „… arendas vestlusi eriümberasustatute raskest elust, väikesest pajukist jms., aga 3. juulil korraldas ta Leninski rajooni kulakute poollegaalse koosoleku, kuhu olid kutsutud esindajad teistest rajoonidest, näiteks Prokopjevskist, Talninskist, Kuznetskist ja mujalt, mis asuvad Leninski rajooni naabruses, ettekäändel arutada küsimust delegatsiooni saatmisest krai keskusesse taotlusega suurendada eriümberasustatute pajukit. Sellel koosolekul ütles Uskov oma kõnes kohalviibijatele, et eriümberasustatuid ootab lähemal ajal näljasurm, sest Baktšari peabaasis on eriümberasustatute varustamiseks jäänud toiduaineid mõneks päevaks, sellepärast on vaja saata delegatsioon krai keskusesse palvega suurendada pajukit, ja kui seal seda taotlust ei rahuldata, siis tuleb enda kaitseks midagi ette võtta.” Nagu näeme, ei olnud ülestõusu põhjuseks „eksproprieerimine ja väljasaatmine”, vaid näljasurma oht. Järgnevatest sündmustest nähtub, et seda väljasaadetud ootama jääda ei tahtnud.

      Loomulikult tekib küsimus: kas Parbigi piirkonna komandantuuri töötajad, asulate komandantuurid, OGPU Tšainski rajooni osakond teadsid oma informaatorite kaudu väljasaadetute meeleolusid, koosolekutest ja neil räägitud juttudest ning kas oleks olnud võimalik väljaastumine ära hoida, kasvav pahameel elutingimuste parandamise abil maha rahustada? Nõuti ju väga vähe – et inimesed ei hukkuks nälja tõttu. Uurinud kriminaalasja materjale, jõudsin ma järeldusele, et näljaste ja õigusteta inimeste massilise väljaastumise provotseerisid võimud teadlikult. Seda tunnistavad mitmed veenvad faktid.

      Rahutustest saadi teada kohe pärast esimest koosolekut, mida süüdistuskokkuvõttes nimetatakse „poollegaalseks”. Mida-mida, aga mõisted „legaalne” ja „illegaalne” olid tšekistidele hästi teada. Koosolekut nimetati niiviisi sellepärast, et seda peeti avalikult, kuid see toimus ilma võimudelt saadud loata. Niisuguseks koosolekuks luba saada oli mõeldamatu. Viis päeva hiljem kutsuti taigas kokku teine koosolek, sedapuhku juba illegaalne, millest võttis osa umbes 30 inimest. Sellel koosolekul algaski ülestõusu ettevalmistamine. 26. juulil arutati ülestõusu plaani. Otsustati saata 30. juulil inimesed kõikidesse asundustesse, 1. augusti hommikul tuli võtta relvad ära Orlovka komandantuurilt, moodustada väljasaadetutest salk ja liikuda siis Baktšari asula poole. Vallutada seal toiduainete peabaas ja seejärel minna edasi rajoonikeskusesse Podgornoje külla.

      Illegaalsetest koosolekutest said võimud samuti teada. Teated saadeti Kolpaševosse ja Tomskisse, sadade kilomeetrite kauguselt liikusid Podgornojesse parteilaste relvastatud salgad Krivošeinost, Kolpaševost. Tomskist saadeti teele kuulipildujatega relvastatud miilitsa ratsaväesalk. Arveteõiendamise ettevalmistamisest said eriümberasustatud teada ja otsustasid välja astuda 29. juulil, paar päeva kavandatust varem.

      Süüdistuskokkuvõttest: „29. juulil läks umbes 100 inimesest koosnev osaliselt relvastatud rühm Uskovi juhtimisel Orlovka asunduse poole, et arreteerida komandantuuri ametnikud ja võtta neilt ära relvad. Neile anti vastulöök, nad kaotasid kolm kulakut tapetuna, komandantuuri poolel tapeti üks valvur.” Nii möödus verise tragöödia neljast päevast esimene. Dokumendis on öeldud, et ülestõus toimus loosungi all „Maha kommunism, elagu vaba kaubandus, vaba töö ja õigus maale.