Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

kolhooside juhtkonna osa ja brigadiride koosseisu; kus leidub jõukaid tüüpe, viia nad kohe juhatusest välja ja tugevdada juhatust kehvikute, sulaste ja heade keskmikega.

      4. Meie kolhoosidesse on massiliselt pugenud valgeid bandiite, s.t. Surguti ülestõusust osavõtnuid, kes tegelevad kolhoosides kahjurlusega. Viivitamatult vormistada materjal ja saata rajooni, kihutada nad kolhoosist välja.

      5. Kõikides külanõukogu välja selgitatud ja kinnitatud kulaklikes majapidamistes peab külanõukogu vara üles kirjutama (lubamata välja jätta midagi kuni pükste ning lusikate ja pottideni välja). Kogu üleskirjutatud vara antakse allkirja vastu säilitamisele kuni otsuse kinnitamiseni rajooni täitevkomitees.

      6. Kõigi ülalnimetatud punktide elluviimisele kaasake kehvikuid, kolhoosi aktiivi, komnoori ja pioneere.

      Sealsamas, l. 42.

      16

      ÜK(b)P Tšainski Rajoonikomitee büroo istungi protokollist

      29. juuni 1933. a

Kolominskie Grivõ lastesõime olukorrast

      Kuulanud ära rajooni miilitsavalitsuse ülema sm. Bõkovi teadaande selle kohta, et Kolominskie Grivõ eriasunduses esineb eriümberasustatute laste massilist suremist sõimedes ja kodus pärast sõimest koju toomist (lastesõimes suri ühe toa 16 lapsest 11, peale selle lamab 13 last surmavalt haigena), konstateerib rajoonikomitee büroo, et asula komandant Štšerbinin on käitunud lubamatult, jättes seniajani teatamata epideemia möllamisest. Rajoonikomitee büroo peab lubamatuks fakti, et peale juhuslikult eriasundusse sõitnud rajooni miilitsavalitsuse piirkonnainspektori ei pööranud ükski organisatsioon tähelepanu lastesõimes valitsevale olukorrale ja epideemia möllamisele selle komandantuuri laste seas. Meditsiinipersonal, arst Obrastsov, isegi ei ole käinud selles komandantuuris ja pole teada, mis epideemia nimelt komandantuuris möllab.

      Sealsamas, s. 30, l. 125.

      17

      ÜK(b)P Narõmi Ringkonnakomitee büroo istungi protokollist

      22. november 1933. a

Haiglaabi olukorrast ringkonnas

      Viimastel aastatel ja eriti alates Narõmi ringkonna loomisest on tervishoid saavutanud märkimisväärseid tulemusi nii ravi- ja profülaktikaasutuste kasvu alal kui ka ringkonna elanikele diferentseeritud haiglaabi osutamise kvaliteedi parandamise alal… Haiglate võrk kasvas 1930. a. 7 haiglalt 18-ni, velskri- ja ämmaemandapunkte on 1930. a. 8 asemel 27. Kolpaševos on alates 15. novembrist 1930. a. avatud ringkonna polikliinik vastuvõtuga 8 erialal, on avatud hambatehniline kabinet, sanitaar- ja hügieenilaboratoorium, Pasteuri kabinet, on ostetud röntgentehnika täielik sisseseade.

      Sealsamas, s. 17, l. 209.

      Meditsiini „märkimisväärseid tulemusi” võis tunda ainult kohalik nomenklatuur. Peale arstiabi kohapeal oli „parteiaktiivi” hulka arvatud inimestel võimalus tugevdada oma tervist ka sanatooriumides ja kuurortides. Mis puutus aga eriümberasustatutesse, siis just neil aastatel oli nende suremus tohutu. Inimesi niitsid nälg, tähniline ja kõhutüüfus, skorbuut, düsenteeria, malaaria… Eriasundustes kaevati ühishaudu juba sügisel ette valmis, sest jõuetud inimesed ei olnud suutelised talvel külmunud maasse haudu raiuma.

      18

      Altai kraist 1931. aastal Narõmi ringkonda välja saadetud Venjamin Makarovitš Kurtšenkovi mälestustest

      1931. aasta kevadel asustati, täpsemalt öeldes määrati hukkumisele või ise enesega hakkama saamisele taigajõe Keti inimtühjadele kallastele umbes kakskümmend tuhat kulakuks kuulutatud talupoega, kes olid siia välja saadetud Altai ja Baraba steppide viljakatelt muldadelt. Sattunud soisesse taigasse ilma katuseta pea kohal, kohutavate sääseparvede sekka, olid inimesed pandud sunnitöö tingimustesse. Söödi vähesest jahust segatud körti, rohtu, põõsaste noori kasve, ja sealjuures oli vaja juurida metsa, ehitada hütte… Algas massiline suremine. Enamasti olid pered paljulapselised ja eelkõige kannatasid hirmsaid piinu lapsed. Sama piinav oli nende emade olukord, kes ei suutnud oma lapsi päästa. Terved perekonnad surid. Gorodetski, Palotška, Suiga, Prototška asulasse välja saadetud seitsmest tuhandest kaheksasajast inimesest oli kahe aasta pärast ellu jäänud umbes kaks tuhat. Vostotška asulas, kuhu olid toodud Narõmi kliimaga kohanematud inimesed Mägi-Altaist, suri viimane kui üks inimene.

      Meie pere üheteistkümnest inimesest suri pooleteise aasta jooksul seitse. Lastekodus, kus ma orvuks jäänuna kasvasin, oli ligikaudu kakssada last ja kõik nad olid „kulakute” orvuks jäänud lapsed. Lastekodu igas toas rippus loosung „Suur tänu armastatud Stalinile meie õnneliku lapsepõlve eest”. Vähesed imekombel ellu jäänud lapsed pidid olema juhile tänulikud selle eest, et ta oli „nad teinud õnnelikuks” sel teel, et oli jätnud nad ilma isast ja emast…

      Tomski Linna Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Muuseumi fond.

      Nende tunnistused, kes lapsena olid eriümberasustatud, kes matsid ühishaudadesse oma ema, õed ja vennad… Iga aastaga jääb vähemaks neid, kes elasid selle hirmsa aja üle. Näib, et nende mälestused nagu ei nõuakski kommentaare, tänapäeval ei ole vaja kedagi veenda metsikus ebainimlikkuses, mida tehti helgesse tulevikku kutsuvate loosungite all. Paraku ei ole tänagi kadunud ettekujutus, et „nii oli vaja”…

      Tomski ühingusse „Memoriaal” kirjutas Tšainski rajoonist Antonina Nikolajevna (oma perekonnanime ta ei ole teatanud): „Kes välja saadeti, olid kulakud, kes tegid igal pool ja alati kahju. Seesama kulak kirjutab praegu, et ta nüüd õigeks mõistetaks. Seesama rahvavaenlane…” Read teisest ilma saatja aadressita kirjast: „Meid on palju rohkem kui neid, kes nii ägedalt võitlevad mälestuste eest. Kes seda 1930. aastate keskpaiga tormihoogu õhutab? Teades halba kommet tungida näljase hundina kallale kõigele uuele, on keegi teatud ringkondades spetsiaalselt kandnud meid ajas kaugele tagasi, et rahva tähelepanu tegelikkusest kõrvale juhtida… Repressioonide ohvrite mälestusmärgi ehitamiseks kogutakse raha ja näidatakse ära kontonumber, kuhu raha üle kanda. See tuletab meelde kerjust, kes sirutab välja käe…” Veel üks katkend kirjast, mille on saatnud T. K. Krivenko Tomskist: „Ka mina olen Stalini poolt. Ma ei pea end küla võlglaseks, pole vaja halada Stalini aja küla pärast, et neile tehti liiga. Ajalugu annab arutust.”

      Küll tahaks öelda, et ajalugu on juba andnud arutust, kuid kuuldes ägedat hüüatust „Ma olen Stalini poolt!”, veendud, et punkti panna sellele vaidlusele on veel vara. Seitsekümmend aastat õpetati inimesi võõrast valu eirama. Nukker on vaadata, et täna on miitinguliste seas palju vanureid, käes Stalini portree, nii mõnigi kord tundub, et suurem osa eakaid inimesi on valmis kogu hingest tema üritust jätkama. Kui hauast saaksid tõusta miljonid okastraadi taga ja eriasundustes hukkunud, kui püsti saaksid tõusta mahalastud ja nälga surnud, kui nad, laagrites tolmuks tehtud ja ühishaudades põrmuks lagunenud, astuksid õlg õla kõrvale – milline kujuteldamatu rida sellest saaks! Nende oietest väriseks maa… Kuid need inimesed vaikivad juba ammu, nende suu on mulda täis. Ainult arhivaalid toovad meieni möödaniku hääli. Luitunud read, kroonu keel, julm, halastamatu aeg…

      19

      ÜK(b)P rajoonikomiteedele saadetud üleskutsed

      1933. aasta 1. maiks

Anna tugevam hoop kulakule, kelmile ja loodrile!Rohkem tähelepanu hobusele, lehmale, seale ja küülikule!Kapitali türmides vaevlevatele vangidele,fašistliku terrori ohvritele –meie palav proletaarne tervitus!Elagu ÜK(b)P juht sm. Stalin!

      TO UADK f. 206, n. 1, s. 19, l. 22.

      20

      ÜK(b)P Lääne-Siberi Kraikomitee kirjast kõigile Lääne-Siberi krai ÜK(b)P ringkonna-, linna- ja rajoonikomiteedele

      8. aprill 1933. a

Puudustest ja moonutustest kolhooside tugevdamisel

      Partei otsustega ja sm. Stalini juhtnööridega