Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

või viiendal päeval toodi saarele rukkijahu, mida hakati tööasustatutele jagama, igaühele paarsada grammi.

      Saanud jahu kätte, jooksid inimesed vee juurde, segasid jahu mütsides, jalanartsudes, pintsakutes või pükstes veega ning sõid seda. Sealjuures väga suur osa neist lihtsalt sõi jahu kuivalt ära (jahu oli sõre), misjärel nad langesid maha, neil jäi hing kinni ja nad surid lämbumissurma.

      Kogu oma saareelu jooksul (10 kuni 30 ööpäeva) said tööasustatud jahu, aga ühtki sööginõu neil ei olnud. Kõige kindlameelsemad küpsetasid lõkkel kakke. Keeva vett ei olnud. Peavarju asendas seesama lõke. Selline toitlustamine olukorda ei parandanud. Varsti algas esmalt harv, siis aga ohtlikult sagedasem inimsöömine. Alguses saare kaugemates nurkades ja seejärel kõikjal, kus oli juhust.

      Kuid kõrvuti sellega elas teatud osa talutavalt, kuigi neil nagu teistelgi ei olnud rasvainet, vaid ainult jahu. Selline olukord seletus kõigi nende inimeste organiseerimise meetoditega. Saarel olid komandant (Šihhilev), sisekaitseväe laskurid ja meditsiinitöötajad ning muidugi kaptenarmused. Kõrvuti inimsöömisega kaevas saare komandantuur maa sisse tuhandeid kilogramme jahu, sest see oli lageda taeva all ja riknes vihma käes. Isegi see jahu, mis anti välja tööasustatutele, ei jõudnud kõigini. Selle said niinimetatud brigadirid, s.t. paadunud kurjategijad. Nad said oma „brigaadi” kotid jahuga ja viisid need metsa, brigaad jäi aga toiduta. Suutmatus või tahtmatus organiseerida inimeste teenindamist läks niikaugele, et kui saarele toodi esimest korda jahu, siis taheti seda jagada viietuhandepealisele inimmassile individuaalses korras, elavas järjekorras. Juhtus paratamatu: inimesed trügisid jahu ümber kokku, nende pihta avati korratu püssituli. Sealjuures oli tulistamise ohvreid vähem kui neid, kes tallati jalge alla, suruti pikali porri…

      Tekkisid marodööride banded ja jõugud, kes tegelikult valitsesid saart. Isegi arstid kartsid oma telgist välja minna. Banded terroriseerisid inimesi juba pargastel, võtsid tööasustatutelt ära leiva ja riided ning peksid ja tapsid inimesi. Siin, saarel, läks lahti tõeliseks jahipidamiseks, eelkõige inimeste peale, kellel oli raha või kuldhambaid ja – kroone. Nende omanikud kadusid väga kiiresti ära, hiljem matsid hauakaevajad inimesi, kelle suu oli lõhki rebitud.

      Marodööre leidus ka laskurite hulgas, kes leiva ja mahorka eest ostsid kokku kulda, riideid jm. Saarel kehtisid hinnad: uus palitu – 1/2 pätsi leiba või pakk mahorkat; 1 pakk mahorkat – 300 rubla, kaks kuldhammast või neli hambakrooni või kaks kuldset. Asjaolu, mis seda külge stimuleeris ja suremust suurendas, oli igasuguse füüsilise töö puudumine. Kogu saarel veedetud aja jooksul ei teinud tööasustatud mitte midagi. See, kes ei liikunud või liikus vähe, suri.

      Samasse olukorda sattus ka teine ešelon, kes võttis saarel valitsevad kombed kiiresti omaks. Mai lõpus (25.–27. kuupäevani) algas inimeste ärasaatmine niinimetatud paikkondadesse, s.t. asundusteks eraldatud kohtadesse.

      Need paikkonnad olid Nazino jõe kallastel 200 kilomeetri kaugusel suudmest: [nendesse] liiguti paatidega. Paikkonnad olid ürgses asustamata taigas, mingeid ettevalmistusi ei olnud samuti tehtud. Siin hakati esimest korda leiba küpsetama ühes kiiruga ehitatud pagaritöökojas kõigi viie paikkonna jaoks. Jätkus samasugune mittemidagitegemine, nagu oli olnud saarel. Samasugune lõke ja kõik muugi oli täpselt samasugune, välja arvatud jahu. Inimeste kurnatus süvenes. Piisab ühest faktist. Viiendasse paikkonda tuli saarelt paat 78 inimesega. Elusana jõudis neist kohale ainult 12.

      Suremus ei lõppenud.

      Paikkonnad tunnistati sobimatuteks ja inimesi hakati viima uutesse paikkondadesse, sama jõge mööda allavoolu, suudmele lähemale. Põgenemised algasid juba saarel (kuid sealt oli raske põgeneda: Ob on lai, oli jäämineku aeg), siin võttis see juba massilise iseloomu. Ühes paikkonnas oli selgel hommikutunnil kuulda kauget lõõtspilli, kuke kiremist ja vabrikuvilet meenutavat heli. See oli tilluke asula, paikkondi eraldas sellest läbimatu soo. Andmata endale aru, kus nad asuvad, jooksid inimesed taigasse, ujusid parvedel, hukkusid seal või tulid tagasi.

      Pärast viimist uutesse paikkondadesse hakati juuli teisel poolel ehitama pooleldi muldonne, pooleldi barakke, täitaplaid ja saunu. Siin esines veel inimsöömist ja ühes paikkonnas (nr. 1) kaevati maa sisse riknenud jahu ja küpse[tatud] leib, teisel riknes hirss (paikkond nr. 3).

      Elu hakkas rööpasse minema: oli tööd, kuid organismide kahjustatus oli nii suur, et inimesed, söönud ära 750–800–900–1000 grammi leiva[pajukit], jäid ikkagi haigeks ja surid; söödi ka sammalt, lehti, rohtu jm. Peale siia saadetud suurepäraste kommunistide, kes asusid asja kallale nagu kord ja kohus, jäi komandantideks ja laskuriteks laostunud element, kes mõistis tööasustatute üle kohut ja karistas neid: peksmised, usurpeerimine, inimeste tapmine – südametu suhtumine neisse, räige sõim ja omavoli olid siin sagedased. [Toon] sellised faktid. Komandandid Vlassenko ja Ponassenko peksid tööasustatuid. Laskur Golovatšov peksis teel paadiga siia ühe varastatud kala pärast tööasustatut ja käskis tollel end ära pesta. Kui see oli tehtud, käskis paadist vette hüpata. Tööasustatu hüppas ja uppus ära… Komandant Suleimanov peksis inimesi sel ajal, kui tööasustatutele anti suhkrut, lisaks sellele sõi seda (kõigi nähes) uskumatul hulgal ja nüüd, nagu ta ütles, ei tunnegi enam selle maitset. Peale selle võttis ta tööasustatute seast sõudjaid ja käis paadiga sõitmas.

      Kui inimesed oleksid olnud tugevamad, võinuks suremust vähendada miinimumini, sest seda põhjustas peamiselt kõhulahtisus. Kuid vaatamata juhtkonna kõige rangemale käsule, haigetele kuivikuid ei antud, ehkki kuivikud oleksid võinud päästa sadu inimesi, sest igasugused medikamendid puudusid, vaja oli kootavaid (kõhulahtisusevastaseid) vahendeid. Seejuures oli telkides ja baasides tohutu varu galette, sest polnud öeldud, kas haigetele tohib neid galette anda või ei tohi. Samasugune lugu juhtus ka kuivatatud kartuliga ja plekiga, samal ajal kui sügiskülmade tulekul lamasid haiged telkides ja seejärel barakkides, kus polnud ees aknaid ja uksi. Võib esitada otseselt provokatsioonilisi fakte: hoolimata sellest, et asulad olid taigas, lamasid haiged maa peal, ja see osa neist, kes ei mahtunud lattidest naridele, lamas samblal, kuhu otsekohe siginesid vaglad. Või (teine näide): rõivad rippusid ladudes, aga inimesed olid paljad, paljajalu, üleni täides.

      Peab ütlema, et kõik ülalkirjeldatu oli ülemustele ja enamikule paikkondade töötajatele niivõrd harjumuspäraseks muutunud, et neis ei tekitanud enam kohmetust metsas teeradadel lebavad ega jões ujuvad surnukehad, mida vool kaldale kandis. Veelgi enam, inimene ei olnud enam inimene. Kõikjal juurdus hüüdnimi ja pöördumine – ŠAAKAL.

      Tõele au andes peab ütlema, et selline suhtumine leidis aset mitmetel juhtudel. Näiteks 3. augustil saadeti Nazino baasist paikkonda nr. 5 laskur sm. Šapita saatel teele paat inimestega. Neid ei varustatud mitte kuskil, nad olid näljas, sõites läbi eri paikkondadest, palusid nad leiba. Neile ei antud kuskil midagi ja paadist visati iga paikkonna juures välja surnuid. 5. paikkonda saabus 36 in[imest], neist 6 olid surnud. Kui palju inimesi teele asus, ei õnnestunudki kindlaks teha.

      Selle tagajärjel oli Tomskist lahkunud kõigist 6100 in[imesest], pluss neile lisaks veel 500–600–700 in[imest] (täpselt ei õnnestunud kindlaks teha), kes paigutati ümber Nazino paikkondadesse teistest komandantuuridest, 20. augustiks alles 2200 inimest.

      Kõik see, eriti saar, jäi kõigile tööasustatutele kustumatult meelde, ka kõige paadunumatele retsidivistidele, kes olid oma elus kõike näinud. Saart nimetatakse Surmasaareks või Saar-surmaks (harvemini

      Inimsööjate saareks). Ka kohalikud elanikud on selle nimetuse omaks võtnud, aga kuuldused sellest, mis saarel oli toimunud, levisid mööda jõe alam- ja ülemjooksu kaugele.

      NO RA f. 3-П, n. 1, s. 540a, l. 89–100.

      28

      ÜK(b)P Lääne-Siberi Kraikomitee komisjoni ettekandest ÜK(b)P Keskkomiteele J. E. Rudzutakile ja ÜK(b)P Lääne-Siberi Kraikomiteele R. I. Eihele

      [1933. a.]

      Partei Lääne-Siberi kraikomitee ülesandel tutvus olukorraga ja uuris kohapeal kõiki fakte, mis olid esitatud Keskkomiteele ja kraikomiteele teadaolevas sm. Velitško kirjas, komisjon koosseisus sm-d Kovaljov, M. I. (krai kontrollkomisjon), Kurdov (krai prokuratuur), Sorokin (OGPU täievoliline esindaja) ja Arnautovski