Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

bolševike inimvihkajalikku poliitikasse neil aastail.

      30. juulil võtsid ülestõusnud ette rünnaku Baktšari külale. Kaotanud tapetuna kolm meest, sealhulgas Nikolai Kolmogarovi, ühe komandöridest, taganesid nad Istominski asulasse, kust läksid edasi Võssoki Jari küla poole. Võssoki Jari lähedal põrkas ülestõusnute luure kokku aktivistide salga luurega ja, kaotanud ühe mehe haavatuna, taganesid nad Krõlovka külla. Aktivistidest langes Võssoki Jari külanõukogu esimees, partei liige Pazdrin.

      Süüdistuskokkuvõttes väidetakse, et 30. juulil osales ülestõusus kogu Parbigi komandantuuri „kulaklus”. Tegelikult võtsid sellest osa väljasaadetud asustatud punktidest, mis jäid Võssoki Jari, Krõlovka ja Bundjuri vahele: Vessjolõi, Komarovo, Krasnojarka, Ozernõi, Istominski, Bolotovka ja teised (enamikku nendest asulatest enam olemas ei ole). Uurijad näitasid ülestõusust haaratud territooriumi suuremana nähtavasti selleks, et nende teened selle mahasurumisel oleksid suuremad.

      31. juulil jagunesid ülestõusnud Krõlovkas rühmadeks ja, nagu väidetakse dokumendis, üks 1000 inimesest koosnev rühm vallutas Võssoki Jari. Purustanud tarbijate kooperatiivi kaupluse, liikusid ülestõusnud Baktšari poole. Kahe kilomeetri kaugusel tuli neile vastu külaaktiivi salk. Kaotanud tapetuna umbes 20 inimest, taganesid ülestõusnud Krõlovkasse.

      Selleks ajaks oli ülestõusu piirkonda juba jõudnud koondkaristussalk OGPU Tomski operatiivsektori ülema Plahhovi üldjuhtimisel. 1. augusti hommikul vallutas ta Bundjuri ja vabastas komandantuuri 8 arreteeritud töötajat. Peab ütlema, et ülestõusnutele pandi süüks komandantuuri töötajate mahalaskmisi, kuid ühtki konkreetset fakti süüdistuskokkuvõttes esitatud ei ole. Kuid fakt, et Bundjuris olid komandantuuri töötajad küll arreteeritud, kuid mitte tapetud, on tõsiasi. Samal augustihommikul liikus Plahhovi salk Krõlovka poole, kus asusid ülestõusnute põhijõud.

      Süüdistuskokkuvõttest: „… 1. augusti hommikul anti Krõlovka asulas ajal, mil Uskov oli korraldanud staabi nõupidamise, ülestõusnutele otsustav löök.” Selles otsustavas tapatalgus, mis korraldati enamjaolt relvastamata talumeeste vastu, hukkusid Uskov ja veel ligikaudu 50 inimest. Räägitakse, et nad suruti jõe äärde, mille kaldal Krõlovka asub, ja lihtsalt lasti maha.

      Sellega oli ülestõus lõppenud, kuid arveteõiendamine sellest osavõtnutega jätkus. Süüdistuskokkuvõttes kirjeldatud lahingute alusel võib hõlpsasti kokku lugeda, et ülestõusnud kaotasid tapetuna ligikaudu 80 inimest ja üks sai haavata. Uurimine tegi sellise kokkuvõtte: „Kogu operatsiooni jooksul 29. juulist kuni 2. augustini on bande poolel tapetud üle 100 inimese, ära on võetud umbes 10 vintpüssi, 100 ühikut erinevaid jahirelvi. Vallutati voor – 300 vankrit. Parteisalkade poolel on tapetud 4 ja haavatud 3 inimest. Kinni on võetud 135 ülestõusust osavõtnud inimest.” Kuidas võis nii juhtuda, et üks ja seesama dokument annab ülestõusnute kaotuste kohta kaks erinevat arvu? Kuigi uurijad nähtavasti ei olnud „ülikoole lõpetanud”, oli neil rehkendamine kahtlemata igati selge. Asi on selles, et kriminaalasi algatati alles 18. augustil, kuni selle ajani toimetati „uurimist” ja peeti „kohut” kohapeal – asulates toimusid mahalaskmised täielikus kooskõlas klassivaistu ja revolutsioonilise õiglustundega. Uurimine ei hakanud kindlaks tegema tapetute perekonna- ja eesnimesid ega lugenud neid ka kokku. Kui palju on „üle 100”? Võib-olla 120, võib-olla 160. Kokku ei loetud ka haavatuid.

      Verine arveteõiendamine meeleheitel inimeste kallal korraldati eelkõige kõigi Narõmi väljasaadetute hirmutamiseks, neile näidati, et halastust nende vastu ei tunta. Ühtlasi lahendas OGPU ka teise ülesande: demonstreeris klassivaenlase kasvavat vastupanu ja oma organisatsiooni erakordset tähtsust.

      Toimiku materjalides on kaks määrust ülestõusust osavõtjate vahistamise kohta: esimene – 19. augustil 60 inimest, teine – 28. augustil veel 84 inimest. Seega oli kokku arreteeritud 144 inimest, samal ajal kui süüdistuskokkuvõttes on nimetatud arvu 135, niisama palju on kirjas ka toimiku kaanel. Võib-olla tehti asjad selgeks ja lasti 9 inimest vabaks? Ei, seda kahjuks ei juhtunud. Kohtuasja kolmandas köites, mis on lisa uurimismaterjalide juurde, on meditsiinitõendid: paar rida väikesel vihikulehe tükil. Neist järeldub, et osa kahtlusaluseid suri Tomski vanglas kõhulahtisuse, tähnilise tüüfuse ja kopsupõletiku tõttu. Kui see nii oli, siis ei ole raske ette kujutada, missugustes tingimustes neid hoiti. Kuid arreteeritud võisid surra ka peksmise kätte, igas õiendis on miskipärast kirjutatud: „Lahkamist ei tehtud, selleks puudus vajadus.”

      Kõigile kahtlusalustele esitati ühesugune süüdistus „… kuriteos, mis käib paragrahvi 58-2 alla ja mis avaldus selles, et nad võtsid, relv käes, aktiivselt osa kulaklik-bandiitlikust relvastatud ülestõusust nõukogude võimu vastu Tšainski rajoonis”. Süüdistuskokkuvõte kriminaalasjas oli koostatud 29. septembril 1931. aastal. 27. oktoobril menetles asja OGPU Lääne-Siberi krai täievolilise esinduse Novosibirski erikolmik. Kümme aastat tööparanduslaagrit mõisteti 9 inimesele, viis aastat 40 inimesele, kolm aastat 5 inimesele. Ülejäänud said viis aastat tingimisi vabaduskaotust väljasaatmisega Põhja. Tööparanduslaagrisse mõistetud saadeti Siblagi Mariinski kontsentratsioonilaagrisse. Kuhu saadeti väljasaatmisele mõistetud, ei ole teada, kuid kindlasti mitte Tšainski rajooni. Ühes tapi saatekirjas nimetatakse Valge mere–Läänemere kanalit.

      Pärast ülestõusu valasid naised väljasaadetute asulates kaua pisaraid surnute, mahalastute ja arreteeritute pärast. Paljud ei näinud enam mitte kunagi süüdimõistetud sugulasi ja lähedasi, seniajani ei tea keegi nende saatusest midagi.

      Teadmata on hukkunute perekonnanimed, ei ole võimalik arreteerituid üles lugeda – see nimekiri võtaks palju ruumi. Kuid ma pean vajalikuks nimetada need inimesed, kes toimetasid juurdlust.

      Määruse vahi all võtmise kohta tegi OGPU Tomski operatiivsektori volinik Ušakov, tema esitas ka süüdistuse ja kirjutas süüdistuskokkuvõtte, nõusoleku andis OGPU eriosakonna operatiivvolinik Romanov. Arreteerituid kuulasid üle OGPU Tomski operatiivsektori operatiivvolinikud Kovaljov, Pesternikov, Jakimtšuk, OGPU Tšainski rajooni volinikud Gladkihh, Beloussov, juurdlus- ja operatiivgrupi töötajad Kossatšenko, Balašov. Võib vaid oletada, milliseks kujunes nende edasine saatus. Võimalik, et kolmekümnendate aastate teisel poolel kukkusid nad sellessesamasse sügavasse auku, mida nad teiste jaoks olid hoolega kaevanud, võimalik, et hukkusid sõjas, aga võib-olla elasid väga vanaks ja surid loomulikku surma.

      Novosibirskist käis ülestõusu ajal Podgornojes administratiivvalitsuste komandandiosakonna ülem, hilisem Siblagi tööasulate osakonna ülem Dolgihh. Mälestustes öeldakse tema kohta, et ta oli väga pikk ja väga metsiku iseloomuga mees. Oma raamatus [„Gulagi arhipelaag” – V. M.] kirjutab A. Solženitsõn, et 1954. aasta suvel käis poliitvangide ülestõusu mahasurumise ajal Steplagis kindral Dolgihh Moskvast, „kes olevat tol ajal olnud GULAG-i ülem”. Kas keegi teine? Või seesama, kes juhtis talupoegade massilist hävitamist Lääne-Siberi krais kolmekümnendatel aastatel?

      Baktšaris, otse keset küla, on elanike endi ehitatud ilus nüüdisaegne Homutski-nimeline staadion. Seda nime kannab ka üks keskseid tänavaid. Juba peaaegu kuuskümmend aastat väidab ametlik versioon, et Galkino piirkonna komandantuuri maamõõtja, ÜK(b)P liige P. Homutski sai „kulakute” mässu ajal 1931. aasta juulis raskelt haavata ja suri peagi. Nagu niisugusel puhul kombeks, maeti ta miitingu ja vintpüssilaskude saatel väljakule, piirkonna komandantuuri vastu. Kaasvõitlejad tõotasid tema sarga juures jätkata kulakute salasepitsustest hoolimata uue elu ehitamist.

      Kõik need aastad on salamisi hingitsenud teine, mitteametlik versioon, mida talletavad rängad aastad üle elanud vanamehed. Ülestõusu ühel ööl oli Homutski olnud patrullis ja ehmatusest olid varitsusest teda tulistanud omad. Homutski sai haavata, tema paarimees aga surma. Et paarimees kuulus väljasaadetute hulka, ei saanud talle osaks au olla maetud väljakule. Muuseas, kriminaalasja materjalides ei ole Homutski haavata saamisest ega teise mehe surmast mitte sõnagi.

      Aja möödudes rajati väljakule staadion ja obeliskiga haud hakkas segama. Siis võeti obelisk maha ja viidi siinsamas staadionil teise kohta, kalmuküngas tehti hoolikalt maatasa ja tallati kinni. Siis hakkas segama obelisk ja see viidi teisele poole tänavat, pandi internaatkooli aeda. Seal seisab see praegugi – viltu vajunud, foto asemel tühi raam, talvel mattub lume alla,