Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

„uus kontingent” Balti vabariikidest, Bessaraabiast, Bukoviinast. Kontsentratsioonilaagrites hukkunud meeste naised, okastraadi taga elu jätnute lapsed. „Sotsiaalselt ohtlikud”, „sotsiaalselt kahjulikud”…

      Tomski oblasti siseasjade valitsuse arhiivis lubati mul vaadata ka minu enda „toimikut”, kust ma lugesin memorandumit minu arreteerimise kohta. See meenutas millegi poolest trükikojas valmistatud sünnitunnistuse blanketti, mille lahtritesse olid tindiga kirjutatud perekonnanimi, eesnimi, isanimi, sünniaasta, haridus, elukoht, töökoht… Endine tsaari- ja valgearmee ohvitser, sõdis, on autasustatud… Operatiivtöötaja allkiri, maakonna „kolmiku” esimehe allkiri. Kuupäev – 26. mai 1941. Kuid midagi ei olnud jõutud tookord ette valmistada, saatus kinkis isale veel kaheksateist päeva elu koos oma perekonnaga. Viimased kaheksateist päeva tema elu vähestest õnnelikest päevadest. Kaheksateist päeva talle elada jäänud saja seitsmekümnest päevast…

      Aimamata, et juba oli valmis dokument tema arreteerimise kohta, läks ta hommikuti vabrikusse, jumalakartlik ema lõi nagu alati talle hüvastijätuks risti ette, kummutil luges äratuskell rütmiliselt kaduva aja kulgu…

      Ma mäletan, et tulnud ükskord töölt koju, ütles isa emale, et keegi tundmatu oli vabrikuvalitsusest telefoni teel pärinud, kas ta on kohal. Paljud vene emigrandid olid juba arreteeritud ja arvatavasti otsustati sel päeval ka minu isa saatus. Ma arvasin, et arreteerimiseks kirjutatakse välja order, aga selgus, et hoopis memorandum… Koos memorandumiga oli toimikus ka NKVD otsus: naine ja lapsed saata välja „kaugemasse piirkonda”. Kuupäev – 6. juuni 1941. Täitmiseni oli jäänud kaheksa päeva. Juba pandi valmis konvoid, juba kolksusid rööbastel GULAG-i vagunitest rongikoosseisud. Esialgu veel tühjad… Käisid massirepressioonide viimased ettevalmistused. Nähtavasti sellepärast isa 26. mail ei arreteeritudki. Oli otsustatud ära viia korraga tuhanded. Eestlased, lätlased, leedulased, hutsuulid, juudid, moldovlased, vene emigrandid. 1941. aasta 14. juuni varahommikul äratasid meid valjud löögid ukse pihta. Tuldi isa, ema, minu ja väikese õe järele. Koos saime olla veel kõigest mõne tunni…

      Isa kohta „toimikus” rohkem dokumente ei ole. Edasi tulevad hallide kaante vahel avaldused, mida mina, väljasaadetu, perekonnast ainsana ellujäänu, olin saatnud erinevatesse instantsidesse palvega ennast vabastada. Iga avalduse juures oli komandantuuri ametlik järelepärimine ja standardne keeldumine. Õiendid ema ja õekese surma kohta. Allkirjad, pitserid… Viiskümmend kolm nummerdatud lehte, mis on ette nähtud säilitada igavesti.

      Igavene mälestus.

      Palju aastaid hiljem vaatasin Tomski Oblasti Riiklikus Arhiivis (TO RA) ja Tomski Oblasti Uuema Aja Dokumentatsiooni Keskuses (TO UADK) läbi Vasjugani rajooni 1930. aastate ja 1940. aastate alguse dokumendid – tunnistused kibedate, õnnetute aastate kohta. Lugesin hoolega ÜK(b)P rajoonikomitee istungite luitunud protokolle, õigekirjavigu tulvil ettekandeid ja informatsioone sõjaaja hallil paberil, vihikulehtedel ja propagandabrošüüridest välja rebitud lehekülgedel. Erinevad käekirjad, otsesed ja viltused read, tindiga ja pliiatsiga kirjutatud, kirjutusmasinal tipitud, kuiv kantseleistiil…

      Eelkõige otsisin ma seda, mis puudutas väljasaadetuid – 1930. aastate eriümberasustatuid ja niinimetatud uut kontingenti, kelle hulka kuulusin kunagi ka mina. Neid dokumente ei leidnud ma kuigi palju, kuid kidakeelsed protokollid, volinike ja partorgide ettekanded ja informatsioonid taasloovad üldise surutuse õhkkonna, mis oli veelgi süngem rajoonis, mille elanikest moodustasid kolm neljandikku väljasaadetud. Rõhumise olukord, mida süvendas sõda ja mida õigustati sõjaajaga. Katkendid dokumentidest annavad läbilõike tolleaegsest elust, see on inimeste saatuste kroonika – nii nende oma, kes rõhusid, kui ka nende oma, keda rõhuti. Need, kelle selja taga oli võim, olid ise sõltuvad, ja see määras sageli ära nende käitumise. Et ise ellu jääda, pidid nad, süsteemi pantvangid, veelgi tugevamalt survestama neid, kes olid allpool, pressima represseeritutest välja kõik võimaliku ja veelgi rohkem. Üllas eesmärk – „Kõik rinde heaks, kõik võidu heaks” – õigustas vahendeid.

      Vasjugani rajoon… Selle harvad asundused hoidusid Vasjugani kaldale, see oli ainuke tee, mis sidus rajooni Suure maaga, viimane samastus väljasaadetutel vabaduse ja kodumajaga. Selle jõe pikkus lätetest läbipääsmatutes soodes kuni suudmeni, kus Vasjugani turvaspruun, kanget teed meenutav vesi suubub alguses veel segunemata Obi rohekasse vette, ulatub tumeda joomena põhja poole, enam kui pooleteise tuhande kilomeetri taha. Mõlemal pool jõge on sadu kilomeetreid taigat ja mädasoid. Lääne-Siberi keskosa, alates 1930. aastatest tuntud kurva kuulsusega Vasjuganimaa, koht, kuhu lindki ei lenda, nagu öeldakse. Kuid inimeste luid on seal praegu palju.

      1930. aastal elas sellel territooriumil alla kahe ja poole tuhande inimese. Kuid pärast „suurt murrangut”, mis koos kulakute massilise eksproprieerimisega pani aluse talupoegkonna hävitamisele, toodi siia täistuubitud pargastel ja pandi asustamata, taigaga kaetud kallastele maha üle neljakümne tuhande Irtõši äärest, Altaist, Jenissei kallastelt pärit talupoja, kes olid jäetud ilma kõigest, mis neil oli olnud… Maa täitus oiete ja nutuga… Üheksateistkümnele tuhandele talupojale määrati koht Vasjugani alamjooksul, ülejäänud viidi mööda jõge edasi, veelgi kaugemale ja veel vähem asustatud territooriumile, kus loodi Sredne-Vasjugani komandantuur. Sel ajal kui toorestest palkidest barakke ehitati ning inimesed elutsesid muldonnides ja kasetohust hüttides, hakati hulgi surema. Et eraldi haudade kaevamiseks jõudu nappis, kaevati ühishauad. Ellu jäänud eriümberasustatud hakkasid harima taigalt kätte võidetud kehvi põllulappe ja suurvee ajal üleujutatud jõeniitudel tehti heina. Algeliselt toodeti nuluõli, vaiku ja tökatit, varuti laaste ja tünnilaudu. Aastatel 1932–1933 väljasaatmine jätkus, väljasaadetuid veeti üha kaugemale ja kaugemale jõe ülemjooksu poole.

      1938. aastal loodi Vasjugani rajoon, mille keskuseks sai Novo-Vasjugan. Kuueteistkümneaastaseks saanud eriümberasustatute lapsed võeti komandantuuri arvelt maha, kuid midagi peale tõendi, mis ei olnud elamisluba, neile ei antud. Nende vanemaid nimetati endiselt kulakuteks ja neid endid kulakute lasteks. Kümne aasta jooksul õnnestus põgeneda umbes kahel tuhandel väljasaadetul. Nad põgenesid talvel Vasjugani ülemjooksule, sealt edasi üle kinni külmunud Suure soo Suurele maale. Paljud hukkusid sel teekonnal.

      Asumise esimestel aastatel nälga ja haigustesse surnute arvu võib avaliku statistika puudumise tõttu hinnata vaid kaudselt, kuid on igati alust arvata, et 1930. aastate alguses hukkus üle poole väljasaadetutest. Suri ka peaaegu iga teine siia 1941. aastal välja saadetud Balti vabariikide, Bukoviina ja Moldova elanik.

      Vasjugani rajoon – kõigest üks kolmeteistkümnest tolleaegse Narõmi ringkonna rajoonist – oli üks kõige vähem asustatud ja kõige raskemini ligipääsetavaid Lääne-Siberi krai territooriume, kuhu represseerituid saadeti. Kuigi elutingimused ja „klassivõõraste” massiline hukkumine Vasjuganis olid samasugused nagu kogu Narõmi kandis, ei anna Vasjugani rajoonis toimunu siiski täit pilti Narõmi tragöödia ulatusest. Mälestus sellest on talletunud Obi arvukate lisajõgede inimtühjaks jäänud kallastele ja paljastunud luudesse umbekasvanud külakalmistute madalates ühishaudades…

      Selle põhjamaa kandi kurba kroonikat trükiks ette valmistades alustasin ma seda 1930. aastatest, mil oli püstitatud ülesanne „likvideerida kulaklus kui klass” ühe hoobiga ja puksiirid vedasid Obil ja selle süngetel lisajõgedel inimesi täis tuubitud pargaseid. Mida rohkem ma süvenesin nende aastate dokumentidesse, seda selgemaks ja õõvastavamaks muutus toimunu kohutav pilt.

      „Jumal paradiisi lõi, kurat Narõmi kandi lõi.” Kes andis nende paikade tekkimisele säärase määratluse, on jäänud teadmata. Brockhausi ja Efroni entsüklopeedilises sõnastikus on öeldud, et Narõmi krai „kujutab endast tohutut tasandikku, mida katavad ürgmetsad, järved ja suured sood… neist kõige tähtsam on Vasjugani-Abinskoje… kuni 400 versta pikkune ja 50–100 versta laiune, kevadel… muutub see suureks magevee basseiniks, mida kohalikud tunnevad Vasjugani mere nime all”.1

      Loodus on siin ka praegu samasugune, vahe on vaid selles, et metsade röövelliku hävitamise tõttu 20. sajandi teisel poolel on metsad palju hõredamaks jäänud ning maad ja jõgesid on kohati barbaarselt ekspluateerinud naftatootjad. Kuid 1930. aastate alguses, kui siia hakati tooma kümneid tuhandeid represseeritud

1

Брокгаус Ф. А., Ефрон И. А. Энциклопедический словарь. Т. ХХА. СПб., 1897, с. 604–605.