Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

mis pärineb 1930. aastate Eestist, on talle erakordselt kallis. 14. juuni 1941 lõikas läbi kogu tema varasema elu, pani punkti tema lapsepõlvele, algas elu, mille kirjeldamiseks ei jagu inimkeeles tihti õigeid sõnu.

      Käesolev raamat ilmus esmatrükis 1997. aastal Aleksandr Solženitsõni toimetatud sarjas „Uurimusi uusimast Vene ajaloost”, autori varasemad katsed eriväljasaadetute saatusest kõnelevat raamatut trükis avaldada luhtusid. Raamatu tõlge eesti keelde ilmub mõningate dokumendikärbetega ja täiendavate lisandustega. Lisatud on dokumente Nikolai Makšejevi Eesti Riigiarhiivis asuvast toimikust (ERAF f. 130sm, n. 1, s. 589). Nikolai Makšejevi omandatud eesti keele oskust kinnitab tema omakäeline elulookirjeldus, mis on raamatus avaldatud faksiimilena (dokument 60). Avaldatud on ka arreteerimisega seotud dokumendid, Nikolai Makšejevi surmaakt (dokumendid 61–65) ning Vadim Makšejevi kirjavahetus ENSV prokuratuuriga isa rehabiliteerimise küsimuses (dokumendid 139–140). 1941. aasta küüditamise üks alusdokumente, nn Serovi dokument, mida on kaua ekslikult dateeritud, on asendatud ÜK(b)P KK ja NSVL RKN ühismääruse tekstiga (dokument 59).

      1941. aasta juuniküüditamine oli ja on Eesti elanikele kahtlemata üks valusamaid ajaloosündmusi. NSVL kontekstis oli uutel, 1939– 1940 hõivatud aladel läbiviidud aktsioonide puhul tegu vaid järjekordse „puhastusega” küüditamiste pikast reast. Küüditamise kõrgperioodid jäävad aastatesse 1930–1931, kui oma kodudest viidi ära üle 2 miljoni inimese, aastatel 1941–1942 ulatus see arv üle 1,2 miljoni. Esimesed dokumendid, mida Vadim Makšejev oma kogumikku on koondanud, pärinevad 1930. aastatest, mil rakendati ellu nõukogulikku agraarreformi. Küüditamine oli üks „tõhusamaid” survemeetodeid kollektiviseerimise läbiviimisel, kolhoosivastasuse mahasurumisel, „kulakute” kui klassi hävitamisel.

      Peagi järgnesid uued kampaaniad, mil võitlus „klasside” vastu asendus ja põimus võitluseks „vaenulike rahvuste”, „sotsiaalselt ohtliku ja ebasoovitava elemendi” vastu, omandades erakordse mastaapsuse suure terrori päevil 1937–1938. Neile arengutele viitavad ka mitmed kogumiku dokumendid, iseloomustades ühtaegu kogu nõukogude ajastule omast pidevat võitlust erinevate „vaenlastega”. Eraldi osa raamatust moodustavad dokumendid Narõmi väljasaadetud sakslaste kohta. Mõned dokumendid kajastavad ka poolakate küsimust, kelle suhtes Stalin eriti silmakirjalikku poliitikat teostas. Pärast NSVL ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist poolakad amnesteeriti, vabastati laagritest ning asumiselt, nende baasil moodustati kaks poola armeed. Kuna sõja tingimustes polnud vabastatutel võimalik Poolasse tagasi pöörduda, asus enamik neist elama NSVL lõunapoolsetesse piirkondadesse. Mõne aja möödudes poliitika muutus ning taas tabasid poolakaid repressioonid, mitu tuhat amnesteeritut arreteeriti uuesti.

      1939–1941 Narõmi piirkonda toodud „uuele kontingendile” oli sealne olukord, suhtumine inimesse, tema kodusse ja väärtustesse katastroofiline. Varasemate aastate kurvad kogemused ei olnud nõukoguliku suhtumise elluviijatele suutnud midagi õpetada, kunagine rikas Siberi küla oli puruvaeseks tehtud, tootlik tööstiil vaenulikuks kuulutatud („töötas kulaku kombel”), primaarseks oli pidev „jaht elementidele”, „kahjurite paljastamine”. Kõikvõimalike ebaõnnestumiste korral (heina-, või viljavarumise kohustuse mittetäitmine jpm.) olid alati olemas vajalikud süüdlased – „vaenulikud elemendid”, kelle seas domineerisid eriümberasustatud. Inimesi ässitati üksteise kallale, halastus ja kaastunne võis kaasa tuua kahtlustamise, mis oli tõlgendatav kui märk ebakindlatest meeleoludest, kõrgeim käsk – „nii on vaja” – õpetas ignoreerima võõrast valu. Tuleb tunnustada kõigi nende inimeste julgust ning kaastunnet, kes väljatõugatutel ellu aitasid jääda, nendega oma niigi nappi leiba ja eluaset jagasid. 1942. aasta oktoobris üksi jäänud Vadim Makšejevi päästis surmasuust ühe õpetajanna heasoovlikkus.

      Dokumentide valikuga on Makšejev tähelepanu pööranud ka n.ö. teisele poolele – käsutäitjatele, parteisekretäridele, külanõukogu esimeestele, komandantidele, militsionääridele jt. – ja vaadelnud, kes nad olid ja kuidas nad oma kohustusi täitsid, kuidas elasid ülemused, kelle silme all inimesed pidevalt hukkusid. „Ma ei hakka praegu, pool sajandit hiljem, jaotama neid, kelle käes oli tollal jõud, „puhasteks” ja „mittepuhasteks”. Paljusid neist ei ole enam selles ilmas, kes on veel elus, on vanad ja jõuetud. Surm on kõik võrdsustanud, ajalugu langetanud oma otsuse…” võtab autor kokku oma hinnangu neile.

      Sõjaga kaasas käinud loosungi „Kõik rinde heaks, kõik võidu heaks” all võeti inimestelt ära nende viimane toidupala. Elanike palved Narõmi krai toitlustamisega midagi ette võtta jäid tähelepanuta. „Uue kontingendi” vastuvõtul ei olnud rõhk mitte nende majutamisel, tööle rakendamisel, leiva ja riietega varustamisel, vaid ennekõike nende meelsuse kontrollil ning töötajate valvsuse suurendamisel nendega suhtlemisel („nendega tuleb käituda nagu vaja, neid tuleb töötama õpetada”). Info massiliselt nälga, kurnatusse ja haigustesse surnud inimestest ning surnud loomade söömise juhtumitest ei aidanud olukorda parandada. Makšejevi andmetel suri asumise esimestel aastatel Vasjugani rajoonis „uuest kontingendist” iga kolmas inimene. Sealne suremus oli tohutult kõrge, sestap pole imestada, et kevadine suurvesi, mis uhub ära jõgede kaldaid, toob ikka veel Narõmi maapõuest välja inimeste luid, tuhandete ohvrite jäänuseid.

      Oodatud ja loodetud pööret suhtumises inimelusse ei toonud ka sõja lõpp. „Meie teadvuses liitusid sõda ja väljasaatmine ühte, sõda tegi väljasaadetute elu raskemaks ning näis, et meie väljasaatmise põhjuseks 1941. aastal oli tollal ettearvatav sõda. Me tahtsime nii mõelda,” kirjutab Makšejev. „Kuid läksid mööda päevad, läksid mööda kuud ja lootus sulas. Kõik jäi nii, nagu oli olnud sõjaajal […] 1945. aasta kevadest ei saanud halastuse kevadet.”

      Nüüdseks on neist aastatest saanud möödanik. Tänasel päeval teavad sellest rääkida veel vaid need, kes ellu jäid ja tagasi tulid. Neile on rääkimine kohustuseks hukkunud saatusekaaslaste ees. Vadim Makšejev on seda teinud suure austuse ning pühendumisega – usun, et seda tajuvad ka käesoleva raamatu lugejad.

Aigi Rahi-TammTartus 27. märtsil 2011

      Koostajalt

      Nukker Siberi jõgi Vasjugan kannab hõlmamatute soode turbapruuni vett aeglaselt ja pikalt vabasse Obi. See kallaste vahele surutud tume jõgi, mille ääres ma elasin kakskümmend aastat – alates saatuslikust 1941. aastast kuni 1960. aastani –, oleks otsekui tolle ajastu, kõige selle sümbol, mis siis oli ja sinna ka jäi, kõige selle sümbol, mida on võimatu unustada. Oli selleski elus helgeid hetki, kuid need tulid hiljem, alguses oli kirjeldamatult raske: mulle kõige kallimate inimeste surm, üksindus, nälg, asumise ränkus.

      Saanud kirjanikuks (kui mu esimene jutt avaldati, olin juba üle neljakümne aasta vana), kirjutasin ma sõja-aastatest Vasjugani külas, rääkisin sõduriemade ja orbude muredest, nende kurbusest, sest nende lähedased olid sõjas tapetud. Kuid nendes juttudes oli ka minu hingepõhja varjatud valu, millest tol ajal rääkida ei tohtinud. Kurbus Uurali kontsentratsioonilaagris hukkunud isa pärast, asumisel surnud väikese õe ja ema pärast. Valu, mida oli teinud minu oma maa ja mis on seda ängistavam.

      Kätte jõudis teistsugune aeg, koost lagunesid igavestena näivad alustalad, pinnale kerkis tõde kõigi sellele omaste haavade ja õõvastavate vigastustega, mida nii kaua oli varjatud. Legaalseks muutus varem keelatud kirjandus kontsentratsioonilaagritest ja väljasaatmistest, avaldatud on nende mälestusi, kes selle hirmsa aja läbi tegid ja ellu jäid.

      Kuid mis tahes mälestused on vaid ühe inimese nägemus möödanikust. Kahtlemata ei ole see erapooletu. Paljule, mis on seotud 1930.– 1940. aastate massirepressioonidega, võiksid valgust heita nende aastate NKVD ja NKGB dokumendid. Kuid märkimisväärne osa neist on ikka veel seitsme pitseri taga. Siiski on mul õnnestunud läbi vaadata kümneid varem kättesaamatu kartoteegi kaarte. Pikad kastid andmetega tuhandete eriümberasustatute kohta, kes olid kunagi saadetud välja Vasjugani… Kes, millal, kust, mille eest ja kuhu välja saadetud. Surma või arvelt mahavõtmise kuupäev. Kõigest ilma jäetud inimeste lahusolek ja alandused. Nägin kaarti, millele oli kirjutatud minu ja minu asumisel nälga surnud ema nimi. Kaarti, mis oli omal ajal sisse seatud minu kuueaastase õe kohta, kes suri emaga ühel päeval. „Kontrrevolutsioonilise elemendi tütar…” Kuid tegelikult