Ellujääja. Valentine Nõlvak

ja mustapäine umbes 14-aastane tüdruk. Vaatab meid uudistavalt. Ah et juhatajat? Jah, peaks olema oma kantseleis.

      Vastuvõtuprotseduur on lühike. Juhataja, umbes 40ndates aastates mees, vormistab mingit dokumenti. Minu saatja, jah, jõuab küll veel õhtusele rongile, nii et palun väga, sellega on kõik korras, tüdruk jääb siia ja teie töö on tehtud. Või ehk soovite meil lõunatada? Ah et kiire! Nojah, jaama veel hea hulk maad… tänan ja head tervist!

      Nukrana ja mahajäetuna seisan oma uues keskkonnas. Hinge asub tohutu tühjus, sest kõik siin tundub nii vastuvõtmatu, võõras, külm. Lapsed seisavad suures ringis ümber minu ja silmitsevad mind, nagu ikka uustulnukat. Kes ainult uudistavalt, kes arvustavalt ja kes, nagu mulle näib, alahindavalt, põlglikult. Ei tulnud ma ju ilusates hilpudes ega ärata nähtavasti minu isik üldse mingit vaimustust. Meenub majaproua ütlus: kõik ühesugused, kõik vaeslapsed! Ja keegi ei solva kedagi.

      Tuleb kasvataja, juhatab mind ülemisele korrusele tütarlaste magamistuppa. Näitab voodikoha kätte. Ta on pikk pruunide silmadega naine, väga kuiv ja asjalik.

      Tütarlaste magamistoast viib uks tema tuppa. Tuba on väike ja nagu ukse vahelt paistab, imelihtne ja väga puhas, mööbliks vaid lauake, tool, voodi ja öökapp. Nagu kusagil sõjaväes. Aga käes on tal alati tohutu võtmekimp oma paarikümne võtmega, kõik parajad suured. Ta kannab neid peos ja ega nad taskusse mahukski. Tema nimi on Helmi Ederberg ehk laste keeles tädi Helmi. Ta on tolleaegse Tartu praosti Ederbergi vanapiigast tütar, rahvuselt sakslane. Tädi Helmil on kogu aeg kiire, ta laseb oma vantsival kõnnakul treppidest üles-alla, kuid kõigi nende toimetuste juures on tal alatasa asja ka oma tuppa, mille ust ta iga kord hoolikalt lukustab. Ja kontrollib ennast rangelt – algul keerab võtit kaks korda lukuaugus, siis võtab ukselingist kinni ja hakkab ust kogu jõust raputama, et kas see ikka tõesti kinni on. See raputus kostab läbi kogu maja, nii ülemisele kui alumisele korrusele. Kui arvata kokku kõik need korrad, mis ta oma tuppa läheb ja sealt väljub, siis suur osa päevast läheb tal oma toauksega maadlemiseks.

      Minu koht on väiksemate tüdrukute hulgas, suurtel on voodikohad tagatoas. Voodinaabriks on üks pisike tüdrukutirts, väga elav ja liikuv ja armastab lobiseda. Ei, sellel tirtsul pole viga, ta seletab kõike heameelega ja mina tõenäoliselt meeldin talle. „Ah et tädi Helmi? Jah, ta on Balti sakslane, papa Tartus pastor, käib meil siin vahel jutlusi pidamas, on üks hiiglama paks vanamees, aga tädi Helmi on totakas, räägib või teeb midagi, aga kohe unustab, mis lubas või ütles, ja pistab karjuma. Kui arvab, et keegi teda ei näe, siis seisab vestibüülis suure peegli ees ja imetleb ennast, räägib iseendaga ja samal ajal närib parema käe väikest sõrmeküünt. Aga sa ei teagi, meil on siin kaks tädi veel, tädi Berta ja tädi Alide ehk „Kits”. Kui tädidest kellelgi puhkus on, asendab neid tädi Johanna, teda praegu ei ole. Tädi Berta on hirmus täpne, koledasti nõuab, aga muidu pole vigagi! Tädi Alide… ah, see on napakas, meie kutsume teda kitseks, mökitab alati igaühe kallal. Oli meil tädi Kati, vaat oli inimene, aga läks meilt ära. Aga päris juhataja on Vladimir Labo, vist venelane, aga eesti keel on tal selge küll. Eks ta üks Jüri Labidas on, veab ninaga tatti üles ja armastab saalis pikki moraalijutlusi pidada, sina seisa ja kuula, et kõrvad sitavett jooksevad. Oi, oli meil vana juhataja, vaat oli elu! See oli endine aadlidaam. Süüa sai poole paremini ja riides käisime ka etemalt, nüüd pole muud kui üks jutlus teise otsa ja larbime seda sinist tangusuppi. Aga palvusi see mees ei salli, vana juhataja ajal pidime hommiku- ja õhtupalvuse ajal saalis ikka käed risti panema, kui tema platsi tuli, kamandas kohe, et kõik seisku, käed kõrval, kohe nagu soldatirivi. Ja kui miski ei passi, siis üürgab küll. Meil väikesed poisid käivad vahetevahel aias vargil, aga kui tabatakse, viiakse nad pööningule ja pekstakse seal, seal on selleks vitsad alati valmis. Ja nagu see Labidas tuli, läks ka toit viletsaks: kakaod ja võisaia enam pühapäeviti ei saa ja supid on igavene lake.”

      Nõnda latrab mu väike naaber, tutvustades mind sellegagi, mida ma veel küsida ei oska.

      See väike naaber on Setumaalt pärit Klaudja Lobin, nimede eestistamise ajal eestistas ema talle nimeks Klaara Ojatar, hiljem sai temast Klaudia Tiidus, kõiketeadja viktoriinimehe Hardi Tiiduse esimene ja seaduslik abikaasa ning 30. aastatel „Estonias” ooperiprimadonna.

      Järgmisel päeval näen tädi Bertat ja armun temasse. Korrektne ja väärikas, kõnnib ta vaikselt ja asjalikult ega kõrgenda kunagi häält. Temast õhkuv autoriteet ei lubagi midagi käsuvastast teha. Ta on otsene vastand tädi Helmile või ka „Kitsele”, kes räuskavad alalõpmata. Päevakord on range. Hommikul pool seitse äratus. Pesemine, vooditegu jne. Korrapidaja peseb magamisruumid, kell 7.45 hommikusöök, kell 9.00 tööjaotus, talvel kool. Enne hommikusööki koguneme kõik saali, seisame ridades, igal oma kindel koht, ja laulame härra Labo juhendusel mõne lühikese vaimuliku laulu.

      Koolitunnid lõpevad keskeltläbi kell 14.00–15.00. Siis on lõuna. Tund aega vabadust, 16.00–17.30 töö: puude tassimine väljast keldrisse, suured poisid lõhuvad, meie laome; koka aitamine, kartulikoorimine, riistapesu, sauna koristamine, talvel lumerookimine, suvel majaümbruse korrashoid, karjalaut, sigadele rohu hekseldamine, käsitsi vee pumpamine lehmade jootmiseks, pesuköök jne, jne. Kell 18.00 õppimine ja kell 19.00 vaba. Kell 21.00 õhtupalvus ja kell 22.00 magama.

      1927. aastal liidetakse Saksi lastekodu Muraste lastekoduga. Kogu meie personal tuleb meiega kaasa. Kõik on endine, ainult hoone on teine, avaram. Vana juhataja (Muraste oma) astub tagasi, ka enamik kasvatajatest lahkub ametist. Torkab silma terav kontrast kahe lasteasutuse vahel – Muraste lapsed näevad välja nagu jõukate perekondade võsud, on ka kuidagi domineeriva olemisega. Meile vaadatakse nagu vaestele sugulastele.

      Muraste lastekodus õpivad ka ümbruskonna külade lapsed ja meile näib, et meie kasvatajad suhtuvad külalastesse paremini kui meisse. Meie klassijuhatajaks on tädi Alide. Tunde annavad ka teised õpetajad, nendest härra Labo matemaatikat. Ka kodulugu on tema õppeaine. Matemaatikatunnis tegeleb ta tõesti ainult matemaatikaga, kuid kodulootunnis räägib ta meile igasugustest asjadest – poliitikast, käitumisest, inimeste omavahelisest suhtlemisest jne. Sageli küsib ta näiteks: lapsed, kes on põrandaalused? Meie klassi kõige targem, Juuli Arro, kes kavatseb saada kooliõpetajaks, tõuseb püsti ja vastab: põrandaalused on kommunistid! Labo ei vasta midagi, küsib teist õpilast, siis kolmandat – vastus on kõigil üks. Järg tuleb minu kätte. Taipan Labo vaikimisest, et kuigi see vastus peaks olema õige, pole ta siiski päris rahul ja sõnastan sama mõtte natuke teistmoodi: põrandaalused on need, kes ei ole rahul kehtiva riigikorraga ja kuna nad avalikult selle vastu välja astuda ei saa, siis organiseerivad nad omavahel salajase liidu koos riigivastase tegevusega.

      Labo: „Kes sulle, Valli, need sõnad suhu pani?”

      Löön pilgu maha: „Isa ütles kunagi!”

      Klass pahvatab naerma. Tuleb vahetund ja suured poisid küsivad: „Aga mis ema ütles?” Nojah, Labolt sain küll kiita, aga üldiselt kukkus lollisti välja.

      Elu hakkab mind tasapisi lihvima selles osas, et liiga sirge ja avameelne ei tohi olla.

      Minu selja taga pingis istub Aleksander Volkov, hea joonistaja. Juhtub nii, et sellal kui õpetaja tundi annab, joonistab Aleksander tema näo, modell ju pidevalt ees. See tuleb täpne koopia. Poisil on ka teisi hobisid – ta ronib üles mööda peaaegu siledat majaseina, ühelt korruselt teisele, ilma et kusagilt kinni hoiaks, surub enda lihtsalt tugevasti vastu majaseina, jalge all vaid kitsas korrustevaheline liist. Meie vaatame all ja peame hinge kinni. Püüab metsast rästikuid, topib nad pudelisse, laseb koolimaja õuel lahti, demonstreerib neid meile ja pistab uuesti pudelisse. See poiss meeldib tüdrukutele.

      Minu ees pingis istub soomlane Levi Lieberecht. Saksa nimi küll, kuid pole see ju mingi ime. Väikest kasvu, alati lõbus ja teravmeelne, kuid äärmiselt äge ja keevaline. Üks vahejuhtum: õpetaja Alide („Kits”) annab tundi. Levi niheleb oma kohal, tal on parajasti midagi muud ees. Õpetaja teeb märkuse. Läheb vähe aega, Levi jälle niheleb, otsib midagi pingi alt jne. Õpetaja käratab vihaselt. Natuke aega vahet ja Levi alustab uuesti. Õpetajal lehvib puna üle näo ja ta karjub resoluutselt: „Levi, klassist välja!” – „Mida ma tegin? Ma pole midagi teinud, misjaoks ma välja pean minema, ei lähe!” Õpetaja oma sõnu tagasi ei võta ja nõuab resoluutselt Levi lahkumist