Ellujääja. Valentine Nõlvak

ise niidirulli järele. „Minu ema ei ole siin, minu ema on taevas,” vastan ja meie pilgud kohtuvad. Tema pikk pilk on etteheitev, nukker ja mõistev.

      Väljas sillerdab suvi. Õde on vahepeal leidnud, et noad-kahvlid tuleb haljamaks hõõruda ja suur köögilaud seebi ja harjaga pesta. Nii et hakkame kohe pihta!

      Pliidi all on tuli, tulel suur pott – võõrasema värvib oma vastvalminud kleiti. Ise jutustab: „Nüüd värvin ilusaks mustaks, tuleb Tartusse sõit, panen selga!” Mina hõõrun nuge-kahvleid, õde peseb lauda. Näen aknast, kuidas mõisalapsed, oma 7–8 poissi-tüdrukut, astuvad koos jõe poole suplema. Astun ainult korraks välja trepi peale ja vaatan. Nad näevad mind ja viipavad – tulge ka, keda te enam kardate, lähme! Tulen kohe tagasi kööki. Võõrasema on aknast kõik ära näinud ja tuleb otse meie juurde kööki. „Teate mis, tehke siin ruttu kõik valmis ja minge ka jõele.” Ammuli sui vaatame õega teineteisele otsa. Kuid teist korda sellist käsku oodata pole vaja. Kõik saab lühikese ajaga korda. Lastele hõikame, et nad ootaksid, ja nad seisavad ja ootavad. Nagu imet. Sest meie kaasatulemist pole seni keegi näinud. Valmis! Ühineme teiste lastega, vallatleme ja naerame. Kõditan üht poisikest, kes istub kaksiratsa oma õe õlgadel. Rõõmul vabaduse üle pole piire.

      Olen üks viimastest, kes vette jõuab. Elsa hakkab kaldal lahti riietuma. Jõuan ujuda paar esimest ringi ja löön juhuslikult silmad Elsale. Mis temaga on? Ta seisab, käsi südamel, värisev ja kahvatu ja järsku saab sõna suust: „Ruttu-ruttu! Tule veest välja, jookseme koju, ruttu! Pane riidesse, kodus on midagi juhtunud!”

      Vastu tahtmist ronin kaldale. Mis seal juhtuda sai, alles me sealt tulime. Tema väriseb ja närvitseb, mina ei tunne peale trotsi mitte midagi. Nii hea oli olla vees, olla ükskord ometi vaba! Aga vaidlema ma temaga ei hakka. Panen kiiresti riidesse, hüüan teistele, et tuleme varsti tagasi ja jookseme koju. Elsa hädaldab kogu tee: ruttu, ruttu! Võõrasemaga on midagi juhtunud.

      Kust küll tuleb see, millele nimegi anda ei oska? Telepaatia? Kuid mida ta ikkagi endast kujutab? Ja miks üks tunneb ja teine mitte? Selliseid signaale antakse (mitte küll igaühele) enne mingeid suuri vapustusi elus. Ja väga sageli siis, kui keegi omastest, kelle elukoht on kaugemal, astub üle maise elu piiri.

      Meie korterisse saab kahe ukse kaudu. Üks neist on lihtne, köögipoolne ehk nn maanteepoolne, teine on teisel pool maja. Nimetame seda paraadukseks. Kuna tuleme jõe poolt, jõuame just paraadukse taha. Õde on täitsa endast väljas, ta hakkab ust lahti tegema, samas langetab käed: „Näe, kuidas mu käed värisevad, tee sina!” Mina midagi ebatavalist ei tunne, olen häiritud vaid tema rahutusest. Tõmban ukse lahti, siseneme, otsime võõrasema. Käime läbi toad, sealt läheme õue, edasi puuriitade vahele, keldrisse, tagasi majja, kööki, kus tuli pliidi all on vaevalt vaibunud ja õhetavate süte kuumuses aurab tema värvipott kleidiga. Kordame otsinguid uue ringiga, hüüame, kuid teda ei ole. Uue, juba mitmenda ringiga oleme jälle söögitoas. Keset söögituba on ümmargune laud, siin hargneme, mina lähen ühelt poolt lauda lastetoa poole, õde teiselt poolt isa-ema toa poole. See tuba on olnud juba aastaid meie jaoks tabu ja jäi vist paljalt harjumuse tõttu otsingust kõrvale. Toa uks on ristseliti lahti. Õde vaatab uksehingede vahelt, röögatab kohutavalt ja tormab kisaga õue. Ehmun sellest nii, et tardun paigale, ei pääse üldse paigast. Peast käib läbi kujutlus võõrasemast, kes hullununa mulle praegu tagatoast kallale kargab. Ja siis, ikka veel teadmata põhjust, hakkan minagi karjuma ja jooksen samuti õue. Trepi all seisab lubivalge värisev õde. „Võõrasema on enda üles poonud!” – „Kuidas? Mis? Ei ole võimalik!” – „Mine vaata! Ripub ahju küljes ja põrand on verd täis!” – „Ei, ei, ma ei lähe!”

      Jookseme politseisse, ta ei ela meist kaugel. Politseid ei ole kodus, on tema naine. Ta tuleb koos meiega otsima inimest, kes võõrasema maha võtaks. Tuleb isa endine alluv. Nüüd sisenen teistega koos ka mina.

      Kamminud lahti oma pikad mustad juuksed, on võõrasema, ilmselt enne kui nööri kokku tõmbas, lõiganud läbi oma käesooned, sellest see veri, suur loik, mis algab ahju juurest ja on voolanud piki põrandalaudu akna alla. Ta võetakse maha.

      Ja alles nüüd leiame söögitoas laualt valge paberilehe. Kiri on kirjutatud äärmiselt väriseva käega, väga raskesti loetav:

      Милые дети, Эльза и Валя, я пошла к Эди.

      Я делала …уда, милая Эльза, прости. Мама.

      Kodu on muutunud õudseks. Õhtul istume õega nurka põrandale ja arutame oma õnnetut elu. Meenutame ema, tema palveid ja õpetusi, arutame Jumalast. Meenutame, kui närviline oli isa, kui hommikul vastu 2. detsembrit 1924 teatati, et öösel ründasid meid enamlased ja olime ohus ja et nad on õnnestunud peatada. Mäletan, kuidas helisesid kirikukellad ja kirikutes peeti tänujumalateenistusi. Rahvas nuttis. Peeti leinaseisakuid langenute mälestuseks.

      Edasi arutame, mis meist endist nüüd saab. Oleme tõeliselt üksi. Võõrad ju meid kaua enda juures pidama ei hakka. Ja koju minna üldse enam ei taha, ei julge. Elsa pöördub perenaise poole: „Proua Reiter, aga mis meist nüüd saab? Meil pole isa ega ema?” – „Ärge muretsege, teie asja hakkab läbi vaatama vallahoolekogu. Seni elate meil.”

      Vallahoolekogu on otsustanud – vend tahab iseseisev olla, tal on eestkostjad seal talus, kus ta ju aastaid on olnud, murelasteks oleme meie kaks. Lahendus: mind suunatakse lastekodusse, õde jääb esialgu Reiterite juurde, kuni varandusetombu müümiseni. Olenevalt sellest, kui palju sealt laekub, võib hooldaja anda talle keskkoolihariduse.

      Varandusetomp kui niisugune oleks üsna kesine, kui mitte arvestada kahte vanaaegset hinnalist ratastega tooli, kõik muu on tavaline, vaevalt et sellele ostjat leiduks. Kuid isa kalapüügikomplekt on hinnatud 20 000 Eesti margale, sinna juurde veel kaks paati. Ja veel isa uus tuhkrunahast kasukas, hind 40 000.

      Mind viiakse lastekodusse. Tuleb vend ja loeb mulle õpetussõnad peale, kuidas olla, et rajada kindel siht läbi elu. „Ära vali sõpru halbade killast, sest nende järele võidakse hinnata ka sind. Ole aus. Kui sinus ükskord pettutakse, siis taastada endist usaldust on väga raske. Hoidu liigse avameelsuse eest, sest üleliigne usaldus inimeste vastu võib mõnikord end väga valusalt tasuda, mida vähem sinust teatakse, seda vähem sind arvustatakse. Hoidu tülide eest, kuid ära kunagi pelglikult taandu, kui sind rünnatakse, ja ära anna end kunagi kellegi mõju alla. Kuula teiste nõuandeid, kuid hoia alles oma arvamus. Sul peab välja kujunema oma iseseisev, tugev isikupära, kuid jah, su pisike pea kõike seda veel kinni ei pea ja üldse (ohkab), milliseks sa küll kujuned seal varsakoplis, teid on seal palju ja mõju on paratamatu. Aga ikkagi, pea meeles mu sõnu!”

      Sõidame hobusega jaama – vend, õde, mina ja meie majaproua (hooldaja). Pagasiks paarsada grammi kompvekke, mõned biskviidid ja vennase õpetused. Sedakorda siis Rakvere valda Saksi lastekodusse. Kuidagi ei tahaks minna, kogu tee kipub nutt peale, mõeldes lahkumisele õest, kelleta ma ei oska oma elu ette kujutada.

      Majaproua märkab mu nukrust ja lohutab: mis sa nutad! Lastekodus on nii hea elu, kõik lapsed on seal vaeslapsed, kõik ühesugused, keegi kedagi ei solva, süüa antakse hästi. Või mis siin paremat? Näe, eile nägin Innose perenaist, ütles mulle: „Mis te nende lastega niipalju jändate, need lapsed pole kunagi tänulikud, näed, aina rääkisid – näljutab, ei anna süüa, ei lase õue. Aga mina tulin postkontorist paar aastat tagasi – plika jalutas, puhas kleit seljas, siin maja ees, ütles, et on sünnipäev. Kui ikka sünnipäeval nõnda üles klanitakse ja jalutama lastakse, ei siis pole elul häda midagi, näed – valetavad!”

      Nutt jääb kurku kinni ja puna tõuseb näkku! Vaat siis täiskasvanud, võõrasema või Innose perenaine! Kui ma nüüd proua Reiterile tõtt ütlen ja see tõde Innose perenaisele ette läheb, siis ta võib-olla ei usugi mind, et näe, nüüd valetab ennast välja! Ma tean, et ka minu käitumine ei olnud tookord õige, kuid mis mul üle jäi, pealegi kui teine nurga taga passis. Ja järsku mul ei olegi kahju siit ära minna, vähemalt teises kohas ehk ei ütle keegi, et mina valetan.

      Püssi jaamast läheb õde tagasi, majaproua sõidab minuga kaasa minu ametlikule üleandmisele. On sügis. Kollaseid lehti variseb puudelt.