Ellujääja. Valentine Nõlvak

kuid hakka jälle astuma laia maailma. Ja esimest korda tunnen hirmuga, et kuhu ma ka ei läheks, seal ei ole kusagil Jaani.

      Armastan ma teda? Ei, ma armastan Kristjanit, unistan mulle kättesaamatust õhulossist. Ja ometi kardan ma nüüd olla seal, kus pole Jaani, kes teritaks kapsaraua, kes jookseks sidemeid tooma.

      Ja äkki, endale üllatusena, kerkib mulle pähe mõte – aga Jaan, nii hea kui ta on, pole kunagi siiski mulle ligineda püüdnud, ta on minu vastu väga hea ja see on kõik. Meie oleme temaga lihtsalt töökaaslased, head seltsimehed, aga ilma temata oleks kõik tühi. Ja ma tajun seda alles nüüd, mu süda on lõpmatult raske, mis seal salata – nüüd juba Jaani pärast.

      On vaja Elsaga konsulteerida. Ta sõidab varsti jälle Keava, Edgari poole. Seniks mõlgutan kurbi mõtteid, sest tunnen, et muutus, mis minu elus varsti jälle toimuma peab, on kuidagi pahaendeline. Elsa sõidab ja ma jutustan talle oma murest. Elsa nägu lööb särama.

      „Tead mis, nõnda ongi kõige parem, ma seda just kogu aeg kartnud olengi, et viimaks Jaan plaanib midagi, aga nüüd on mul süda rahul. Mis Jaan, ega sa ometi põliseks talunaiseks ei kavatse hakata! Nüüd on veel lootust, et ehk kuidagi asi laheneb, aga kui Jaani-sugusele mehele lähed, siis ongi kõik, enam tervel eluajal lehmasitast välja ei saa! Ja mis tal sulle pakkudagi oleks, talu läheb ju Kustasele, hakkate kusagil popsikohta pidama või? Ja veel niisugune, fuhh, südame ajab pahaks, rasvane! Sa peadki sealt ära tulema, muidu pärast veel Jaan vaata et võtabki lolluse pähe, ära usu ühtigi! Nüüd on sul ka raha teenitud, esialgu saad ilusti läbi meiegi juures, ega Hernsil sinu vastu midagi pole, aga ta on ihnur, kardab kulusid, sellepärast. Kui sul endal ka natuke raha on, ega ta siis ei ütle midagi.”

      Ja läkski süda kergemaks. Kui sõsarakene ütleb, et Jaan ei kõlba kuhugi, ju ta siis tõepoolest ei kõlba. Elsa nõuanne on mulle endiselt seaduseks. Aga kodus muutub Jaan rahutuks: „Sa, Valli, ära nõnda palju selle Elsa pool käi, see õpetab sulle varsti selle kõik kätte, mida ta ise oskab, mis ta kolgutab oma mehe juurest siia poisi poole, on see mõni naine või?”

      „Las olla, Jaan,” ütlen väsinult. „Elsa on ju lapsest peale mind väga hoidnud, ta oli mulle otsekui ema ja on mind alati aidanud ja juhtinud.”

      „Ah juhtinud?” lõikab Jaan mu lause läbi. „Las siis juhib oma küna enne solgist välja, siis hakaku teisi õpetama.”

      „Olgu pealegi, Jaan,” heidan mina käega, „aga Kustas võtab sügisel naise, ema hakkab pulmade vastu seadma, ütles juba.”

      „Las ta ütles, anna parem loomadele ette ja lähme toome need puud välja otsast ära, ma lähen rakendan hobuse.”

      Kui me puukoormaga juba koduteel oleme, küsib Jaan ootamatult:

      „Kas Elsa kutsub sind oma juurde, kui Kustas naise võtab ja sa meilt ära pead minema?” Saanud jaatava vastuse, vaikib Jaan jälle.

      Kustase pulmad on edasi lükatud jõulupühade peale. Jah, need peavad tulema suurejoonelised nagu jõukale perepojale kohane, pulmalisi arvatakse tulevat paarisaja ringis. Nõnda ütleb Juuli ja lisab: „Eks me pulmadeni ole veel koos, mulle on abi kõvasti vaja, ega ma siis palju lauta ei pääse, aga pärast uut aastat meie tüdrukut enam pidama ei hakka, eks sa vaata omale midagi muud.”

      Jälle see „midagi muud”. Nii selge ja arusaadav, paratamatu ja vastik.

      „Jaan, Juuli ütles, et pärast uut aastat pole mind enam vaja!” – „Millal ta ütles? Ja minule ei ole mitte midagi ütelnud, pole juttugi teinud. Aga kui nii, siis miks kohe päris pulmadeni? Talle tuleb siia pool Põrsaku küla appi, mis sina veel enam, kui sind tarvis pole, sina pane nädal enne pulmi minema, las vaaritavad ja talitavad. On küll inimest siia vaja, maailmatuma karjamaa on mutimulda ja raagu täis, turvast vaja rohkem ette lõigata, et päriselt kuivada jõuaks, mets läbi harida, kuivanud puud välja ja kütet varuda, aga ei tea minagi, mis plaanid nendel Kustasega on.”

      Jaan vaikib mornilt, siis lisab: „Pole inimest tarvis, aga heinamaad tahavad korda teha, mutid sõeluvad nad risti-põigiti läbi, aga aega, näed, pole olnud.” – „Aga mutid ju maa peal ei patseeri, miks nad siis segavad?”

      Jaan hakkab naerma, küsimus näib talle naiivne: „No kuule, paariaastane maalaps juba teab, et mutt on suur kahjur ja mida ta teeb. Vaata, mutt teeb kõrged mullakuhilad valmis ja et neid sindreid on maa sees nii palju, siis rikuvadki maa ära. Mullakuhi, kui teda rehaseljaga tasandamas ei käi, kasvatab aja jooksul rohu peale ja maa muutub mätlikuks – võta ja niida mätlikku maad! Käsitsi veel kuidagi, aga kui niidumasina vikatitera mulda läheb, ongi kohe nüri, ja puruks kah!”