Ellujääja. Valentine Nõlvak

vabandab alles kolmandal päeval. Ja sedagi härra Labo vahendusel, kelle lemmik ta on. See kujuneb omaette numbriks: tundi ilmub härra Labo ja teadustab meile, et täna on Levi lõpuks aru saanud, kui inetult ta käitus, ja tuleb ja vabandab õpetaja ees. Siseneb Levi. Jääb klassi ees seisma ja ütleb täpselt nii: nojah, nõutakse, et ma pean vabandama, eks ma siis vabandan, et ma sellele ütlesin kuradi kits, siga ja raisk ka veel! Jõllitame üksteisele otsa, no naerda (vähemalt praegu) ei julge keegi. Õpetaja on näost laiguline, kuid alustab õppetundi. Levi istub rahulikult oma kohale. Mina aga mõtlen: kunagi elus ei tahaks ma olla kooliõpetaja.

      Eesti keele tundi annab tädi Berta, minu lemmik. Pinginaabriks on mul enamasti Klaudja. Oleme temaga muidu sõbrad, kuid teatavaid lahkhelisid tuleb ette. Klaudja, nii musikaalne ja ilusa häälega, on väga nõrk õpilane. Tema erk ja rahutu vaim lepiks kõige muuga maailmas, kui ainult poleks vaja paigal istuda ja raamatusse vahtida. Nii et ütle ette kord siin, kord seal. See on aga keelatud. Meenub juhtum: tädi Berta annab ülesandeks kirjandi „Kevadine hommik”. Alustame. Mul juba mõned mõtted paberile visatud, Klaudja istub kõrval ja põrnitseb omaette, närib pliiatsiotsa. Ja siis hakkab pingi all jalaga togimine ja pomin: „Mina ei oska, no ütle, kuidas ma alustan, mina ei oska!” Viskan talle mõned read hakatuseks ja süvenen oma töösse, kuid juba on Klaudja need maha kirjutanud ja togib jälle: „Mina ei oska, mis ma edasi kirjutan, noh, ütle!” Aitan jälle mõne reaga, kuid selleks ajaks on omad mõtted laiali ja vaevalt jõuan neid koguda, kui algab jälle togimine. Õpetaja on võtnud endale koha sisse kõige tagumisel tühjal pingil. Sealt on talle hästi näha kogu klass. Ja juba ta märkabki.

      „Valli, mine istu teise pinki!” Võtan oma vihiku ja lähen. „Klaara, tund varsti lõpeb, ära vahi ringi, kirjuta!” Ja hakkab sama pobin – mina ei oska, mina ei hakkagi üldse kirjutama jne.

      Tunni lõpus vaatab õpetaja kirjatööd üle, korjab vihikud ära. Klaara juures ta peatub. „Vaata, Klaara, ega seda hästi enam ei oskagi, mida teine on alustanud, sa õpi ükskord kõike ise tegema, küll siis oskad, aga tänase eest panen niikuinii kahe!”

      Vahetunnil virutab Klaudja mulle ühe tohlaka vastu kukalt ja viskab vihaselt: „Paipirakas!”

      Tädi Berta kutsub mind oma tuppa, ta tahab, et ma jutustaksin talle enda elust. Ütleb – ma olla imelik laps, kuidagi teistmoodi kui teised ja alati tõsine, küsib, kuidas mul varem kodus oli, kas ema elab?

      Mul on tänini üks nõrkus – kui ma muidu ei tavatse nutta, siis iga hellus kutsub sedamaid pisarad välja.

      Istume tädi Bertaga kaua. Kui ma tema toast välja tulen, on mul hoopis uus, seletamatu tunne. Milline õnn – ma leidsin endale sõbra!

      Klaudja alustab minuga juttu, nagu poleks midagi olnud. Võib-olla saab aru oma kurjast teost, võib-olla lihtsalt sellepärast, et olen talle vajalik.

      Kuid on siin veel üks indiviid, rõugearmilise näoga tüdruk Katja. Ta on kõvasti kiindunud Aleksandrisse, too aga ei tee temast väljagi. Katja on valmis purustama kõiki ja kõike, mis võiks olla takistuseks tema teel Aleksandri südamesse. Katja näib täiskasvanud neiuna, aastaidki juba 15–16. Minusse suhtub Aleksander leebelt, vahel joonistab mulle, ainult et midagi rohkemat ta minu, pisikese põnni vastu ei tunne, aga Katjale on juba seegi silma hakanud.

      Vahetunni lõpuni on jäänud paar minutit, lippan trepist alla jooma. Trepil tuleb vastu Katja. Mind nähes tõmbub tema lai rõugearmiline nägu tigedusest viltu ja kohe raksatab hoop. Rusikaga ja osavalt löödud, tabab see mind otse silmade vahele. Hoobile lisatakse kaks sõna: „Aleksandri pruut!” Tuigun uimaselt vastu trepikäsipuud, peas on tugev valu. Algab tund. Istun pingis, suur muhk sinetab silmade vahel. Tuleb õpetaja: „Mis on juhtunud?” – „Kukkusin!” – „Kuskohas?” – „All trepikojas.” – „Kuidas sa siis nõnda, nii võib pimedaks ka jääda. Vabastan tunnist, mine, las tädi Helmi vaatab, mis siin teha, mine lama natuke.”

      Tädi Helmi, meie medõde, määrib muhku joodiga. Siis lähen magamistuppa oma koikusse ja mu mõtted on süngest süngemad.

      Levi Lieberechti kõrval pingil istub Valter Ilomägi, kellel on nii peenike naiselik hääl, et kuuldub vahel ainult piiksatusena, ja sedagi pingutatult. Tervisehäireid kurgus ei ole, on ilmselt lihtsalt kaasasündinud looduslik veakene ja võib-olla, kui kord meheks saab, põrutab bassiga! Tüdrukute reas istub Asta Lesomägi, meie ilusaim tüdruk, kuid millegipärast liiga punase näoga, mille üle ta ise väga õnnetu on. Asta on valmis olema ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte eestlane. Ütleb, et oleks inglane, ainult kui seda neetud mäge seal nime taga poleks, ent see olevat kuidagi eksikombel nimele taha haakunud. Armastab peenutseda. Suvel heinaajal on tema tööks riisumine loorehaga, siis ei hüüa ta hobusele mitte nõõ! (see olla matside mood) vaid nöö! See kõlavat peenemalt. (Muide, hiljem kuulsin, et Asta olla tõepoolest teinud hea partii, abiellunud jõukast perekonnast politseinikuga ja sõitnud hiljem, 1944. aastal, koos perekonnaga Inglismaale.)

      Asta kõrval pingil istub väike lokkis peaga tüdruk Ellen Toots. Muide, Ellenil oli ebameeldiv vahejuhtum. Eks poistele hakkas silma see kena väike tüdruk ja kord püüdis üks poistest köögis, kus Ellen parajasti riistu pesi, üritada midagi suudlusetaolist. Ellen taganes nurka, poiss tema järel. Ellenil oli parajasti riistapesust kahvel pihku jäänud ja sellega ta äigas poisile otse kopsu. Poiss oli kaks kuud Tallinnas haiglas.

      Tädi Alide palub mind pesta tema toa põranda ja aknad. Mina pesen, tema sätib toole, käib mööda tuba, valge kittel seljas, ja teeb oma küüntele maniküüri. Ja järsku pritsib lapi vahelt porist vett tema valgele kitlile. „Kas sul häbi ei ole, niisugune räpakas!” vihastab tädi Alide ja samas kurdab tädi Helmile: „Vaata nüüd, missugune, kes siis nii räpakalt põrandaid peseb, minu kittel… ja kas see poriplekk üldse enam pesus välja läheb!” Ja minu poole: „Lõpetad põrandapesu ja lähed pesed mu kitli puhtaks, lähed pesukööki!”Võtab kitli seljast ja viskab hooletult minu jalge ette. Lõpetan põrandapesu, lähen kitliga treppidest alla pesukööki, vastu tuleb Klaudja: „Mis kitlil viga?” – „No näed!” – „Ah et Kitse oma? Pese talle põrandat ja lõpuks kittel ka veel! No küll ta vist räuskas?” Räuskas küll, kolme kilomeetri peale.

      Aga kitlit küürin küll lausa erilise hirmuga – ei tea, mis jama siis lahti läheb, kui ei leita küllalt puhas olema.

      „Mis sina sest kitlist nühkisid, eks ta ise pesnud,” ütleb mulle teisel päeval meie klassi Jaan Tõnisson, paks ja roosa näoga poiss külalaste hulgast. Oma haruldase söögiisuga on ta juba ammu endale tähelepanu tõmmanud. Ta on heasüdamlik, lõbus ja rahulik, aeglaste liigutustega. Jaaniks kutsume teda juba harjumusest, tema õige nimi on Harald Merikül.

      „No aga mis teha, kui kästakse?”

      „Kästakse,” uriseb Jaan, „paljugi mis kästakse, ütelnud talle, et mina pesin põranda ja sina pesed nüüd kitli ja asi korras!”

      „Seda võite teie, külalapsed, endale lubada, meie nõnda ei saa, meil on keisrid, kes käsutavad, tee ja ole kuss!” Nõnda arvab Klaudja.

      Väljas on talv. Labo olla sõitnud hobusega Suurupisse, seni on majandusohjad tema naise käes. Suured poisid Harri ja vene poiss Griša lähevad lauda taha heinakuhja varju suitsetama. Süttib suur heinakuhi, tuul kannab tule laudale ja kohe süttib ka laut. Kogu lastekodu lastepere on kiires töös loomade väljaajamisega. Meie proua Laboga maadleme seaga. Suur emis ei tule ega tule laudast välja, näeb tuld ja jookseb lauta tagasi, ei aita ei peksmine ega meelitamine. Nõnda ta sinna tulle jäigi ja temaga koos veel palju sigu. Teised loomad saadi välja, ainult ühe hobusega olla tegu olnud. Kojamees õpetab: kui on selline hobune, kes väga tuld kardab, siis paljalt päitseidpidi sina teda tallist välja ei saa, hobusele tuleb rahulikult panna enne rangid kaela, siis ta tuleb nagu tööle või mis, aga tuleb. Aga niimoodi ajamise või tõmbamisega sina teda tulest välja ei too.

      Loomad viiakse ajutisse vanasse lauta. Harri ja Griša saadetakse Harku kolooniasse.

      Hommikused moraaliloengud on aina rangemad: „Näete, laut põletati maha! Teie elate siin Punase Risti ja vabatahtlike annetuste arvel, aga teie veel virisete.” Meil on Harrist kahju,