Ellujääja. Valentine Nõlvak

ühtlasi laohoidja. Kõnnib hommikust õhtuni, võtmekimp pihus, kaalub kokale toiduaineid, annab pesunaisele pesu, karjanaisele jõusööta ja kartulit ja aednikule seemneid. Aednikuks on vanapoiss, meie nimetame teda härra Oolmaniks. Härra Oolman on tark ja jutukas, otsene vastand paksule kokale köögis, no omavahel need kaks kuidagi korda ei saa. Oolman on vait, kokast ei räägi, aga kokk ei saa temast kuidagi asu, muudkui poriseb köögis: „Härra Oolman! Mis kuradi härra ta on? Va lollakas vanapoiss, sel härral pole püksegi jalga panna, härra! Kui juba niisugused ka härrad on, siis… Pesku parem oma püksid puhtaks!” Klopib sealjuures „tädide lauale” mannakreemi ja muudkui poriseb. Kokal on alumine huul väga paks, kaardub allapoole ja lirtsti! kukub suur süljelärakas koka suust alla kaussi, otse mannakreemi sisse.

      Nojah, nägime, kuid mis see meie asi on, see toit läheb ju „tädide lauale”. Söövad ja kiidavad.

      Üsna tihti külastavad lastekodu kõiksugused kontrollid ja majandusmehed. Paar päeva enne nende saabumist algab sagin – maja ümbrus ja teed tuleb äärmiselt puhtaks teha, puhastada ruumid ja pesta aknad, korrastada karjalaut ja sigala. Kontrolli saabumise päeval on meie toidulaud rikkalik, ise oleme puhtalt ja hästi riides. Tavaliselt sõidavad nad mõisa ette kahes autos. Kõnnivad ringi, naeratavad, vahel harva ka vestlevad mõne lapsega, istuvad kaua tädidega laua taga ja kui ära sõidavad, on mõlemasse autosse laaditud mingid pakitud kastid, kotid ja kompsud, ja nõnda sõidetakse jälle Tallinna poole. Käsi peseb kätt, muigame omavahel.

      Mulle antakse töö – karjalauda juures linnumajas on vaja ära nuumata 20 kalkunit. Selleks tuleb teha taignast piklikud klimbid, teha kalkuni suu lahti ja toppida talle klimp hästi sügavale kõrisse, et ta välja ei sülitaks. Algul kalkun võtab, aga kui toit väga vastu hakkab, jätab noka lahti, raputab korraks pead ja klimp lendab päris hooga suust välja. Aga normi peab ta päevas ära sööma. Mul on üks suur isakalkun, kaval ja tark. Ta ei lase kuidagi ennast sel moel sööta, aina raputab kõik välja. Aga ma ju pean! Topin talle kaks klimpi korraga kurku arvestusega, et järgmine surub esimese alla. Kalkuni kael langeb lõdvaks, muutub siniseks ja ta pea vajub alla. Haaran ta sülle ja püüan klimbid välja tõmmata, aga ei saa enam kätte, siis jooksen kalkuniga karjanaise juurde – aita, lämbub! Tema võtab lüpsikusse vett, mina hoian kalkuni nokka hästi lahti, püüame klimbid tugeva veejoaga välja uhada. See õnnestub. Kalkun teeb silmad lahti, istub vaikselt nurka ega kavatsegi sealt enam tõusta. Uurime kaua, milles asi: ma olin paanikas tal suu juures mingi luu katki teinud. Järgmisel päeval tuleb mees neid tapma. Kõik saavad aru, mis toimub. Aga suur isakalkun, kellele ma olin nii palju haiget teinud, võetakse ette viimasena, ta on mehe kätte andes sinine ja täiesti kange. Ja alles vaatas mulle nurgast otsa! „Näe, see on juba surnud, hirmust! Jumal küll, kuidas loomad aru saavad!” hüüab karjanaine ja läheb ruumist välja. Aga mina kannan seda pilti endas tänaseni.

      Üks kontrollijate perekond on minule silma heitnud. Proua Klimberg, üks neist, kes kalkunitele järele tulevad, kaupleb härra Laboga ja saab temalt loa mind endaga kaasa võtta. Mõeldud on paariks kuuks, koolivaheajaks. Proua Klimbergil on kolmeaastane poeg ja ta vajab mind koduabilise nime all. Juba esimesest päevast nimetab mind virtinaks.

      Nõnda on siis minu uus aadress Tallinn, Dunkri tn 2–4. Kolmetoaline korter, kolmeaastane paks jonnakas poisijõmm ja raskekaalulised papa ja mamma. Kujutasin kuuldu põhjal linnaelu justkui natuke kergemana, siin küll seda ütelda ei saa. Vaba aega pole mul siin praktiliselt üldse, hommikul tõusen äratuskella peale (nemad veel magavad, nende tuppa see ei kosta, kaks ust on vahel). Nõnda siis ärkan kell 7, kõigepealt tuleb korrastada oma väike toapugerik, kuid äärmiselt puhtaks, sest kui proua tagatoast kord platsi ilmub, hakkab ta sõrmega tolmu taga ajama ja kui kusagilt natukenegi leiab, siis ei hakka küll karjuma, kuid tuleb, näpp püsti, minu juurde ja ütleb kuidagi eriti rahulikult ja rõhutatult: „Tolm on halvasti pühitud, kuidas virtin sealt võtta unustas?”Varsti ilmuvad muudki rahulolematusenoodid – ei oska midagi teha, on kohmard, aeglane, isegi kui võtad kööki appi, ole igal pool käppupidi juures, mitte midagi ta teha ei oska. Ilmselt on tal õigus, ma tõesti pole kusagilt midagi õppinud, võõrasema köögi ligi ei lasknud ja lastekodus polnud meil peale kaalika- ja kartulikoorimise millegagi pistmist. Olen hirmu täis, seda enam, et ma ka ise oma saamatust taipan, ja seetõttu teen veel rohkem vigu, unustan kohvi vaadata, see jookseb üle, puder kõrbeb põhja ja mannakreem pritsib kloppimisega lauale. Kõige otsa on nende kolmeaastane jõnglane sedavõrd ära hellitatud (muide, talle poogitakse aegsasti peeni ja galantseid kombeid: ma suudlen Teie kätt, madam, jne), et temaga ei ole mitte ainult raske, vaid vahel ka täitsa võimatu toime tulla. Kui see galantne kavaler püksid täis teeb (ja paraku juhtub ka seda), tuleb minul püksid puhtaks pesta. Passin siis hästi peale ja viin ta tualetti, istuma ma ta saan, aga pärast ei lase ta mind oma tagumikku puhastada, karjub ja trambib. Püüan temaga toime tulla, algul meelitan, siis näpistan. Aga siis lähebki mürgel lahti – ema, tema näpistas mind! Mamma jookseb kohale – mis? Näpistas? Ei ole ma näpistanud ega midagi, ta lihtsalt ei lase mind ennast puhastada! „No ja ongi õige, lapsel peab ju ikka häbitunnet ka olema!”Võtab kätte ja puhastab ise. Edasi poiss juba teab – tualetti viin mina, pean niikaua juures seisma, kuni ta asjad korda saab, siis tuleb ema ja teeb ülejäänu, seirates mind tigeda pilguga: „Ei saa lapse tagumikkugi puhtaks, vaat kui ükskord omale tulevad, siis…”

      Aga lohutab see, et aeg läheb, kuigi väga pingeliselt.

      Ja niiviisi kaks kuud! Ja siiski saabub lõpuks sügis – suvi, minu jaoks nii tubane, töörohke ja kinnine, saab mööda. Nüüd tahan ma väga tagasi lastekodusse. Kui suhteline on siiski siin maailmas kõik – põlgad kehva elujärge, kuid sattudes veel kehvemasse, hakkad endist kehva pidama vaata et paradiisiks! Vahel mõtlen, kas meie elus üldse ongi midagi eriti head või halba, loeb vaid see, kuidas meie ise asjasse suhtume.

      Olen tagasi lastekodus. Kuid iseloomustus, mille proua mulle kaasa annab (otse härra Labole esitamiseks) on halvem oodatust: tüdruk on laisk, ei taha tööd teha, või mis tööd meil siin linnas talle anda oligi, ei viitsinud lapsega õueski jalutada, laps aina nuttis ja kukkus ta käes, kartsime, et kukub pimedaks.

      Tagajärjeks laitus kogu lastekodu ees. Nagu tavaliselt sellistel juhtudel, kamandab Labo meid saali ja moraalijutlus algab: „Laitus kogu lastekodu ees ülesande halva täitmise pärast! Sind anti sinna perenaise abiliseks, aga sina olid talle ainult koormaks.”

      Olen küll solvuv, kuid seekord nutupisaraid ei vala. Ei tea, kas karmi elu mõjul, kuid endine õrnus hakkab taanduma, andes maad teistsugusele mõttesüsteemile – teie rääkige seal, mida tahes, peaasi, et mina olen teist lahti.

      Kõik muu Murastes on vanaviisi, kontrollid tulevad ja pakid lähevad. (Imelik, et meie sel ajal ei taibanud midagi, meile paistis see nii enesestmõistetav, et kui tulevad külalised, oleme ka meie puhtalt riides, on ka meie toidulaud paremini kaetud ja kui midagi minema kantakse, siis see ei ole ju meie, vaid administratsiooni asi.)

      Muraste lastekodus puudub algkooli kuues klass. Ilmselt oligi härra Labole vaja, et ma ka talveks Klimbergide juurde jääksin, tal on raskusi õpilaste majutamisega. Tallinnas Niguliste tänav 12 on Punase Risti internaat, kuid kohad olla kinni. Minu pinginaaber Klaudja jääb viiendasse klassi istuma, nüüd lahknevad lõpuks ka meie teed – mind suunatakse Tallinna õppima, Lai tänav 1, ja leitakse koht Niguliste tänav 12. Üldiselt hea uudis.

      Mõnede suurte tüdrukutega seame ennast reisivalmis. Mõned neist suunatakse kommerts- ja kaubanduskooli, need on juba 16–17-aastased neiud. Ainuke väike pabul olen mina, mul on nigel kasv. 14-aastasena olen ma keskmise 10-aastase lapse suurune. Kangesti tahaksin suurem olla, aga asi lihtsalt ei edene. Kadedusega vaatan täiskasvanud neide ja südant kriibib alaväärsustunne, arvan, et mina kunagi nendetaoliseks ei kasva.

      Klaudja mängib mulle lahkumiseks omaloodud klaveripala, ta on tõesti muusikas andekas, ja alustamegi jalgsimatka jaama – seitse kilomeetrit. Kuid ka siin ei lähe mul viperusteta. Aeg on napp, tuleb väga kiiresti minna, et rongile jõuda. Suured tüdrukud astuvad reipalt ees, mina sörgin taga, pingutan kõigest hingest, olen higine, hirm on maha jääda. Kuid varsti ma lihtsalt enam ei suuda sammu pidada. Ütelda nendele, et ei jaksa – seda ma ei julge, sest üks vaatas taha ja juba käratas: tule ometi! Ega sinu pärast rongist maha jääda ei saa! Pingutan kogu