Ellujääja. Valentine Nõlvak

ei saa niikuinii juttugi olla. Sama rangelt on keelatud omavahel eesti keeles kõnelda. Kui võõrasema meilt eestikeelse sõna kuuleb, karjub ta tigedalt: „Mitte rääkida tšuhnaade keeles!”

      Isa ja võõrasema söövad söögitoas, meie kolmekesi köögis. Isa ei söö kunagi leivakoorikuid, olla teiste inimeste käperdatud. Ka võõrasema ei söö leivakoorikuid. Ta kuivatab neid ja paneb meile lauale. Tavaliselt hommikul enne kooliminekut. Kui koorikuid ei ole, saame väikese tüki leiba, kuid enamasti ei saa üldse midagi.

      Samasugune lugu on meie lõunalauaga – peame kõik parema hoidma isale kui pere toitjale. Isale ei saa midagi kurta, võõrasema kaebab talle nagunii iga päev (minu peale kõige vähem) ja kord ütles isa talle meie kuuldes: „Minule ära kurda, et sa nendega toime ei tule, andsin nad sinu kätte ja vaata ise.” Lõi käega ja lahkus toast.

      Mööduvad nädalad, kuud, meie ja isa vahele kasvab müür, täielik võõrandumine. Meie ei vestle temaga kunagi. Kui on vaja uut koolivihikut, peab minema tema juurde ja vana vihiku kaasa võtma. Ta loeb lehed ära (kas pole vahelt välja tõmmatud, tolleaegses koolivihikus oli 16 lehte), vaatab üldjoontes vihiku üle ja annab uue. Tubadest läbimineku püüame seada sellele ajale, kui teda seal pole. Eesti keeles saame omavahel rääkida ainult oma toas.

      Tööst vabal ajal on isa hobiks kalapüük. Tohutult kalarikas Purtse jõgi on ju siinsamas, paarsada meetrit majast eemal. Isal on kaks paati ja suviti veedab ta enamasti ööd jõel, võõrasema on temaga kaasas ja ühe ööga võib püüda paaditäie kala. Võõrasema müüb kala ja ostjaid jätkub. Kalalt võetakse ära pea, saba, mari ja niisk ja neist keedab võõrasema „uhhaad”. Kala ise praetakse isale.

      Nõnda on suvel. Talvel isa kala ei püüa. Siis vaatame koolis nälginud silmadega teiste laste leivatükke. Kuid inimesed hoiavad meid. Õde räägib, et kooliteel (tema õpib Erra-Liiva algkoolis, mina Lüganusel) ootab sageli mõni inimene, võileivaviilakad tema jaoks paberisse pandud. Üks uks meie lastetoast viib õue. Tuleb ette, et keegi lükkab tasahilju ukse paokile ja kellegi käsi paneb vaikselt tuppa taldrikutäie midagi söödavat. Siis tuleb kiiresti taldrik tühjaks süüa ja vaikselt õue tagasi sokutada. Heategijat ennast ei näegi.

      Vend on ju ammugi kodust ära läinud. Kauples ennast kusagile tallu abiliseks, suvel käib karjas ja igal vabal hetkel loeb raamatuid. Läks ta ise või aeti, ei mäleta. Kodus käib harva. Salaja. Oleme õega kahekesi. Võõrasema kannab Elsa peale rohkem viha, vist sellepärast, et Elsa on rohkem isa moodi (mustad lokkis juuksed ja mustad kulmukaared, tumedad silmad). Isa, kui üldse meid veel mõnikord märkab, siis peamiselt Elsat. See vist põhjustabki armukadedust.

      Lastetoas seina ääres on voodi, õigemini midagi naritaolist. Põhjaks on neli lauda. Õlgedest madrats, kuid vahel ka paljad lauad, ja mingi õhuke pruun tekk. Kui on külm, surume ennast teineteise vastu. Ja ometi oleme harva haiged. Võõrasema ei mäleta ma kunagi haigena, samuti ei ole isa kunagi haige, arstide suhtes on ta aga täielik skeptik. Juhtume meie haigestuma, kontrollib ta rangelt temperatuuri, kuid kõrge palaviku puhul jätab siiski koolist koju.

      Kuid meie muidu nii sünges kodus heliseb tihti isa maheda tämbriga ilus hääl. Seda häält kuulates unustame hetkeks külma ja nälja. Tal on komme kõndida mõtlikult, aeglasel, rahulikul sammul toast tuppa, käed seljal, ja laulda.

      Meil on kanad. Võõrasema peab neid all keldris, millel on üks tilluke aken ja põrandal miskipärast alati roiskvesi. Kanade toidu valmistab võõrasema, etteviimine on meie töö. Kuid tarvitseb ainult avada keldriuks, kui nälginud kanakari sööstab vastu. Nad lendavad pähe, õlale, rabelevad ja kaagutavad ja panevad tee kinni. Mina ei tule kuidagi nendega toime, nad niidavad mind jalust maha. Viskan toidu põrandale maha, ise panen jooksu, sest otsekohe on vähene toit otsas ja rünnak algab uuesti. Kodus vaikin – viisin ette ja kõik. Eks ette ju viisingi, aga palju sealt reovette läks, kes seda teab!

      Suvel on meie tööks puusaagimine ja kanade valvamine, et nad tee peale ei läheks. Keegi meid taga ei kiirusta, kuid võõrasema peab läbi akna rangelt valvet, et me töö juurest kuhugi kõrvale ei kalduks. Ainult tualetti võib. Seal käime siis veidi tihedamalt, kordamööda, oleme natuke kauem, puhkame käsi, teine meist jääb siis kohale ja laob seni virna.

      Ta ei peksa meid, aga me kardame teda ka ilma peksuta, meil on tema ees mingi kohutav, lausa õudne hirm.

      On veel üks töö, mida tuleb vastuvaidlematult teha. Mõisa ühislaudas kuudis on meil siga. Temale söögi etteviimine on minu või Elsa kohus. Võõrasema, kes nähtavasti on täiesti võhik mis tahes loomapidamises, teeb valmis kilumannergutäie vedelat lurri (meie korjatud ja peeneks raiutud rohi, vesi, paar killukest leiba, ja kõik). Ja nüüd mine ja vii ette. Et pääseda lauta, on vaja avada raske välivärav, aga mina ei ulata selle lingini. Värava all on üks auk. Olen pisike ja poen sealt läbi, ainult et mannergust loksub natuke maha. Kuudid on kõrged, kaugelt üle minu pea. Meie kuuti tunneb juba sellest, et seal röögib näljast metsistunud siga. Mul on vaja ronida üles kuudi servale, et pootshaagiga küna ligemale tõmmata. Hoian vaevu tasakaalu, kuid küna kätte ei saa, näljast hullunud siga haarab hammastega pootshaagist kinni ja närib seda, nii et laastud ja virtsapritsmed lendavad. Raske on ennast tasakaalus hoida. Mida allakukkumine tähendab, seda arutame Elsaga õhtuti voodis. Ta hoiatab mind – kui pole mõnd tädi, kes sind aitaks, viska söök üle aia ja tule tulema. Ja muud mul üle ei jäägi. Vaevaga saan sea käest kätte äranäritud pootshaagi, teadmata üldse, kus on küna, võtan sööginõu ja keeran sellegi vedela otse üle aia sõnnikusse, õigemini virtsa. Hetkeks saabub vaikus, kuid veel enne, kui olen laudapiirkonnast välja saanud, algab uus röökimine. Kodus peab selle asja maha vaikima.

      Ühel päeval antakse mulle käsk siga kuudist välja lasta. Ta võib olla 3-kuune, kuid jäi kastreerimata ja isale tuli ta vist alles nüüd meelde. On kutsutud naaber, sepp, kes tunneb seda tööd. Kuudi juures ootabki asjamees, nuga käes. Õde ei ole kodus, on kusagile telegrammi viimas (ka see töö kuulub eranditult meie, õigemini Elsa kohustuste hulka). Mul värisevad põlved, kui kuudile lähenen, ja palun seppa – onu, mina ei julge, ta on tige. Massiivne riiv annab järele ainult haamri abil. Poen mehe selja taha ja piilun sealt. Kisakõri asemel tuigub kuudist välja üsna vaikne loom, kas ikka siga või? Pea maas, küljekondid püsti, kondine selgroog, allarippuv kõht, pikad peened kõverad jalad ja tohutult pikk koon. Vidutab valguse käes silmi, tuigub nürilt seina juurde ja vajub seal aeglaselt, nagu aru pidades maha. Mees keerab järsult minu poole: „Ütle isale, et siin pole midagi lõigata, see pole enam siga ega midagi, tapku või tehku temaga, mis tahab, siga temast enam ei saa!” Lööb käega ja läheb. Jooksen talle järele: „Aga onu, kuidas ma ütlen, isa ei tee ju seda, mida mina ütlen!” Mees pöörab ümber: „Siis ütle sellele teie maja krõhvale, et kui ta on looma kord pidada võtnud, siis ärgu piinaku teda näljaga surnuks. See siga ei ela vist tänast päevagi üle!”

      Kuidas või kes tappis selle õnnetu looma, seda ma ei mäleta. Ainult kodus käib isa ja võõrasema vahel tüli. Laual on mingi vesine lihamass, mis pidevalt laiali valgub. Isa ütleb, et minema visata kõik, tema seda sööma ei hakka. Võõrasema vastab: „Oi, Eedikene, sellest pole midagi, sööjaid meil ju on! Sulle toome poest värskekest!” Isa lööb ukse paukudes kinni.

      Võõrasema joob. Ikka sagedamini on ta purjus. Kuid nüüd liitub sellega ka isa. Kuid isa käib endiselt korralikult tööl, võõrasema on aga vahel nii purjus, et tundide viisi ainult magab. Sagenevad kodused tülid. Algul sõneldakse niisama, kui asi juba üsna ägedaks läheb, kahmab isa, mis kätte juhtub (tooli, tabureti jne) ja viskab võõrasema suunas. Vahel lõpeb konflikt verega. Isa näeb verd, keerab ringi ja läheb toast välja. Meie Elsaga hakkame võõrasema pesema. Meil on temast kahju. Kuid meie kaastunne vihastab teda, ta ütleb tigedalt, lakooniliselt: „Kui mees ei peksa, tähendab, ei armasta!”

      Minu õpetajaks koolis on leebe ja heasüdamlik preili Kikajon, direktoriks preili Irval, range, kuid õiglane. Preili Kikajon võtab asja hingega, kuid tal puudub see miski, ilma milleta ükski õpetaja toime ei tule – puudub lastega käitumises nii vajalik autoriteet. (Mõne aasta pärast uputab preili Kikajon ennast Purtse jõkke.) Preili Irval on aga vastuvaidlematu autoriteet ja tema tundides on kõik omal kohal.

      1920. aastal,