Ellujääja. Valentine Nõlvak

ma lõpetan, ütleb nii: „Vaata, Vallikene, sulle näidati midagi kõrgemalt poolt. Sul seisab ees raske elu, millegipärast on see niimoodi määratud, tähendab, nõnda on vaja. Kuid sind ei jäeta maha, elu raskematel hetkedel ollakse sinu kõrval ja aidatakse sind kõigest üle!”

      Oleksin ma tookord kas või aimanud, kui täpselt see täitub, läbi kogu minu elu!

      On suvevaheaeg, Tallinn jääb maha. Varsti pärast suvevaheajale saabumist kutsub härra Labo mind kantseleisse: „Lugu on selline, Valli, et sa sügisel Tallinnasse edasi õppima enam minna ei saa, mina tahtsin kõige paremat, aga Punasel Ristil ei jätku raha. Meie peame nüüd paljusid neid, kes alles algasid, ära võtma, jäävad esialgu ainult need, kes juba lõpetavad. Olen sulle palju mõelnud – kui annaks sind kusagile perekonda, kus lapsi ei ole, sulle kuluksid sellised vanemad, kes sind edasi koolitaksid. Siit on mitmed endale kasulapsi küsinud, küll ma vaatan veel!”

      Ei möödu kahte nädalatki, kui juhataja mind uuesti kutsub. „Koht on leitud. Vanaldane abielupaar Väike-Maarjast, tahavad endale kasulast, lubavad edasi koolitada. Neil on väike talu, paar-kolm lehma, hobune, mõned voonakesed ja kuked-kanad peale selle. Surevad ükskord ära, saad maja ja pudulojused kõik endale – noh, mis sa arvad?”

      Mis mul arvata? Olgu või nõnda, kuidagimoodi peab elu ju edasi minema. Nädala pärast sõidab perenaine mulle järele, takseerib mind ja ütleb: „Noh, heinakaare peale veel na nigelavõitu, aga eks ta kosu, noor ka veel, aga eks lehmadega metsas tuleb toime küll!”

      Olgu heinakaar või lehmad, mul on vaja talvel õppida ja selle nimel olen suvel valmis tegema ükskõik mida.

      Väike-Maarja. Peremees on hobusega jaamas vastas, nende kodukülla on pikk tee. See on turske umbes 50-aastane mees. Tema esimesest pilgust minule taipan, et ma talle ei meeldi.

      „Mis sa nii väikese tõid, sitast pole ju andi kuhugi,” on tema esimesed sõnad pärast teretamist. Perenaine kädistab vastu: „Ei ole miski, väike ja väle, tilluke ja terane!” Ja lisab juurde: „See ju 15-aastane, sügisel saab 16.” – „Noh, kui ta ju nii vana ja veel nigel on, siis võib-olla ei kasvagi suuremaks!” venitab peremees ohje võttes.

      Talumaja maantee lähedal Väike-Maarja vallas Piisopi külas. Talu on ümberkaudsetest hoonetest veidi nägusam, pererahvas näib kas jõukam või hoolikam. Elumaja, rehetuba, laut asuvad kõik ühe pika katuse all. Sees on küll puhtus ja kord, kuid mulle poeb hinge kummaline eelaimus. Tähendab – need on siis minu uued isa ja ema. Inimvaist on ju tõesti peen, hoiatab, kuid konkreetselt ei ütle, kus või milles nimelt see oht peitub. Nõnda tunnengi ebamäärast võõrastust, sisenedes küllaltki puhtasse ja korralikku tuppa, mis peaks ju rahulolu sisendama.

      Maja eluruumide osa koosneb kahest toast ja köögist, sinna seina äärde ongi juba pandud minu jaoks voodi. Perenaine näitab tube: „Siin oleme meie peremehega, aga siin seda suurt tuba meie ei kasuta, see seisab alati korras juhuks, kui tulevad külalised.” Näidatakse lauta. Seal on kaks lehma, üks mullikas, üks vasikas, hobune, kaheksa lammast, nurgas kanapennid ja väljas laudaukse kõrval ketis noor koer.

      Et koju jõudsime hilja, siis kiiresti kartulipuder lauale, sööma ja magama. Sedamaid vajun üliraskesse unne.

      Hommikul äratab perenaine mind pool kuus: „Valli, tõuse, üles, lähete peremehega koos loomadega metsa, ta näitab sulle kätte karjamaa piirid. Sa vaata, kui kaua meie sind magada lasime. Naabri Jete on oma loomadega ju ammu väljas! Pärast päeval on palav, ega nad siis söö!” Ja lisab veidi aja pärast: „Meie nõnda matside moodi ei ela, meie magame nagu saksad, ikka poole kuueni välja, lehmad praegu ei lüpsa ka, alles tulevad teised piima, selle vasika ostsime juurde, aga paljud tõusevad siin ju peale kella nelja, pool viis ja… meie sedasi ei tee!”

      Hommikune varane tõusmine ei tee mulle raskusi. Krapsan püsti. Perenaine paneb piimatassi lauale: „Tee nüüd kähku, pese ja võta piima-leiba, ega enne lõunat koju ei saa.” Õues määrib peremees vankrit, laudast tulevad lehmad, kellad kaelas ja ketid järel, viimasena paks ja rahutu mullikas. Tema kaelas on küll kell, kuid ketti ei ole.

      Peremees lõpetab vankrimäärimise. „Nojah, hakkame siis minema!” Oma kilomeeter maad tuleb kõndida mööda maanteed, enne kui tee alla karjamaa poole ära keerab. Peremees kõnnib kõrval ja räägib: „Sa pead õige hoolega vaatama, karjamaal on küll okastraat ka ümber, aga eks see ole mitmes paigas lõhutud ja eks lambad ole usinad igale poole minema, neid nagunii sihuke aed ei pea. Ümberringi on naabrite viljapõllud ja kas tead, missugune trahv ja pahandus tuleb, kui meie loomad sinna tallama pääsevad! Meil pole nii nagu teistel, et kari ette ja aidaa! Meil on, näed, lehmadel ketid järel, kellad kaelas, loomad on meil natuke, jah, pahad küll, korra siin said viljapõllu maigu suhu, enam ei jäta! Aga milleks need ketid on? Nii kui vägisi jooksma hakkavad, astu aga jalaga keti peale! Eks mullikas ole kõige hullem, noor loom, aga ei temale veel ketti raatsi panna, meil polegi kolmandat ketti, on üks, see on hobuse jaoks. Ja kui mullika-sinder jooksebki, kuhu ta lehmade juurest ikka läheb. Lambad kipuvad sinna karjamaavõseriku taha, seal on naabrimehe oder. Pea hoolega silmas, et nad sinna otra ei läheks, nad oma teravate sõrgadega rohkem tallavad kui söövad, teevad hullema töö kui lehmad teevadki, neil ju sihukesed teravad sõrad. Aga karjamaa otsas, siin värava juures võtame ketid maha, need on lageda maa jaoks, metsas loom niisugusega kuhugi ei pääse, keerutab enda ümber põõsa ja kogu lugu. Sedasi ei saa piimagi. Praegu on karjamaa üsna paljas, aga kui tuleb vihma, küll siis kasvab uus ädal. Vaat seal, see raiesmik, see pole meie, see on riigi oma, sinna ma sain karjatamise loa, nojah, raiesmikul ka kettidega ei saa, sinna jätsid need logardid nii kuradima kõrged kännud, et võta nüüd ja keeruta ketiga seal kändude vahel, ei aita siin ka muud kui ketid ära ja lehmad lahti. Ega nad praegu meil lõunal käigi, tulevad varsti piima, eks siis pea käima hakkama, aga praegu – mis nad patseerivad! Mullikat ära kõvasti löö, ta on tiine, ja ära sa neil palju magada lase, aja üles, las korjavad maast, mis saavad, et nad kodus õhtul ninaalust ei ootaks. Aga et sul siin metsas igav ei hakkaks, annab perenaine sulle tööd, ega see pole tüdruk, kellel käed seisavad. Kas sa sukka kududa oskad?”

      Nojah, natuke oskan. Tädi Helmi lastekodus midagi justkui näitas, aga vähe, või ei tundnud ma asja vastu ise huvi, kuid vasak- ja parempoolsed silmad lihtkudumises vist teen ära. Päris kudumist, sokki-sukka valmis ei tee, aga eks perenaine õpetab.

      Karjamaa on küllaltki suur, kuid nii võsastunud, et kui loom korraks võserikku kaob, kuuled teda veel ainult kella järgi. Piiriks on ühekordne okastraat, millest lehmad saavad paiguti üle astuda, lambad alt läbi minna. Teisel pool traati on viljapõllud – oder, rukis, kaer, taamal kartul, mis ei kuulu minu pererahvale ja mis nüüd antakse minu kaitse alla. Vastutus on suur, pahandus veel suurem, kui ainult mõnel loomal õnnestuks see piir ületada. Omad viljapõllud on teisel pool karjamaad.

      „Aga peremees, siin on ju raske nendele (näitan mullika peale, kes paistab kõige rahutum) vastu seista, selles võserikus ei näe neid ju enne, kui nad juba paha peal on, õigem oleks ju parem aed ette teha, kõrgem okastraat panna ja alt madalamale veel üks traadiring, et lambad põllule ei saaks!”

      „Vaata, tüdruk, mina hoolitsen oma maavalduse eest, minu viljapõldudel on igal pool korralikud aiad ümber, aga ega ma ometi teise maad piirama ei hakka, kui omanik ise seda ei tee. Ei tee ja kõik. Ja mis sa talle teha saad? Aga seda oskab ta teha küll, et käib iga päev luurel, et ega sinu loomad tema viljas ole käinud? Siis on kisa taga, maksa kõik topelt kinni ja kui ei maksa, käi kohut. Sedamoodi on lood. Noh nii, nüüd on sul siis piirid teada ja amet käes!”

      Peremees paneb mulle hellalt käe õlale. Tunnen hinges kas soojust või tänulikkust – polegi ta ju halb, mis ma tast kartma hakkasin? Peremees läheb, aga mulle poeb hinge õnneaim. Kas tõesti lõpuks kodu, millest ma nii kaua ilma olen olnud? Ma olin harjunud et mul teda ei ole, aga nüüd alles tunnen, kui terav puudus mul temast on olnud.

      Juulikuu hakkab lõpule jõudma. Olen kaks kuud loomadega karjas käinud, aga kibedatel heinapäevadel on loomad väljal köies, kui metsahein tehtud, paneme väljal kokku põlluheina, peremees seab üles redelid, meie perenaisega tassime kokku ja teeme (minu võrdluse järele) terava katusega kõrgeid maju, kuhu vihmaga peaks olema mugav pugeda. Kuid ka