Ellujääja. Valentine Nõlvak

ka minu emale tiivad, näitab alla minu peale ja ütleb: vaata, kuidas ta sind ootab!

      Meie maja lähedal on suur torniga maja. Peetakse mingit pidu. Isa läheb sinna ja võtab meid kaasa. Me pole kunagi varem kusagil isaga koos käinud. Isa on väga hea, peosaalis võtab mind sülle ja ma näen, kuidas lapsed näitelaval marsivad. Isa muutub mulle korraga lähedaseks, ma ei karda teda enam ega põgene tema eest. Hästi suhtuvad meisse ka võõrad tädid ja onud. Tädid pakuvad vahel süüa, räägivad isekeskis: vaesed lapsed!

      Õde ja vend hakkavad ikka rohkem kodunt ära olema, aga kui tulevad, siis jutustavad ühest imeheast tädist, kes neid alati enda poole kutsub, pakub süüa ja maiustusi, nende riideid parandab ja mullegi vahel midagi maitsvat koju saadab. Tahab mindki näha. Nõnda võetakse mind ühel ilusal päeval kaasa. Jah, tädi on headus ise! Haletseb meid ja pakub pirukaid. Käsib kodust tuua kogu musta pesu temale pesta. Mind kutsub oma tütreks. Mulle õega lubab õmmelda uued kleidid, võtab mõõdud, kutsub homme jälle.

      Ja nõnda oleme meie selle armsa tädi igapäevased külalised. Kodus jutustame isale üksteise võidu heast tädist, kes on sama hea, kui oli meie ema. Ja kelle nimi on Maria Feodorovna.

      Õhtud veedame Maria Feodorovna (nüüd juba tädi Maria) pool. Ja isa on rahulikum, leebem. Ta ei räägi meiega palju, aga ta hääl on lohutav. Alati on tal kiire, ta tuleb ja läheb. Ka minu elu on natuke vabam, ma ei istu enam lukustatud ukse taga, selle on isa korraldanud.

      Eemal ehitavad töölised maja. Venelased. Aga äkki punased? Jah, küllap punased, sest ma pole ju vene keelt enam kaua kuulnud. Jooksen tuppa tagasi ja poen kisaga laua alla. Ehmunud isa tuleb tuppa – milles asi?

      „Isa, õues on punased!”

      „Mis punased, neid ju pole!”

      „Oi, isa, on, ma ise kuulsin, kui üks hõikas teisele – tavarištš!” Nüüd on isale asi selge, ta võtab mind sülle, kuivatab mu pisarad ja ütleb, et need pole punased, need on töölised, et punased olid jah küll siin, aga nad aeti ära ja enam nad siia ei pääse, olgu ma kohe päris rahulik. Pistab mulle mu hobuse pihku ja läheb.

      Isa sammub, käed seljal, toast tuppa ja laulab. Jääb siis meie ette seisma ja küsib, kus siis ikkagi elab see hea tädi, ka tema tahaks teda näha. Väljas on talv. Paneme riidesse ja läheme kõik koos. Vastuvõtt on tore, soojad pirukad ja Maria-tädi poolt meile suurim tähelepanu. Aga tagasi tuleme sealt ainult kolmekesi. Isa andis toavõtme venna kätte – minge ja heitke kodus magama, mina tulen varsti järele!

      Ta tuleb koju järgmisel hommikul.

      Kodus on miski teistmoodi. Isa räägib meiega vähem, ta nagu ei märkagi meid. Päeval on ta tööl, õhtul Maria Feodorovna pool, kuhu ta meid enam kaasa võtta ei taha.

      Vend on sünge. Ta saab juba 11-aastaseks, elu on aga teda kuidagi vanemaks lihvinud. Lubab isaga üks „tõsine jutt” maha rääkida ja varsti tulebki isa ja poja vahel esimene konflikt. Paraku mitte tasavägine. Vend ütleb isale, et ta on meid maha jätnud. Isa selgitab, et nõnda edasi elada enam ei saa, tuleb majja tuua uus ema ja Maria Feodorovna on selleks kõige sobivam. Venna arvamus on teine: Maria Feodorovna on tõesti hea, aga tuua ta siia, ema kohale, seda ju kuidagi ei saa. Vend lubab suvel külasse karja minna, et juurde teenida, lubab kõik teha, ainult ärgu isa abiellugu. Isa kõrgendab häält: „Sul on kõrvatagused alles märjad ja tissi maik suus, ära tule mind õpetama.” Õde tihub nurgas nutta. Aga mina mõtlen, milleks tülitseda? Las tuleb Maria-tädi, kui ema tagasi tuleb, siis on neid kaks ja mõlemad on head, niimoodi on ju veel parem! Nõnda ma vennale ütlengi. Ta vaatab mind põlgliku pilguga, siis vastab järsult: „Sina ei tea üldse midagi!” Pöördub akna poole ja vaikib. Õhtul aga oleme jälle üksi. Isa läheb jälle tädi Maria poole ja tuleb järgmisel hommikul.

      Meid valdavad rasked mõtted peatsest elumuutusest. Harjuda mõttega, et keegi tuleb siia meie ema asemele, seda ei suuda enam ka mina. Ja siiski – ühel õhtul see tuleb. Isa teeb meile selgeks, kindlalt ja napisõnaliselt, et ta on otsustanud tädi Mariaga abielluda ja varsti on pulmad.

      Isale saabub mingi anonüümkiri, mis teda vihastab. Ta loeb kirja läbi, viskab lauale ja ütleb tigedalt: igasuguseid soolapuhujaid ja laimajaid ka ilmas leidub! ja läheb kontorisse. Vend hiilib tema tuppa ja loeb kirja läbi – keegi tundmatu hoiatab isa Maria Feodorovna eest, kes olevat uskumatult halb, sealjuures maagiliste võimetega inimene, tegelevat musta maagiaga ja et ärgu isa Jumala pärast…

      Õhtul püüab vend veel kord isa mõjutada. „Sa tunned teda vähe aega, miks sa nii ruttu kohe abiellud?” Ja saab vastuse: „Ütlesin sulle, et minu asjadega ära tegele ja ära targuta. Maria Feodorovna on väga hea inimene, sealjuures tark. Ta on haritud. Töötab vanemõena samas haiglas, kus sinu ema suri, ja arsti äraolekul asendab arsti. Ema ta päästa ei saanud, kuigi tegi kõik, mis võis. Ja üldse, kui sa minuga veel sellel teemal kavatsed rääkida, siis riputa oma müts siia ukse kõrvale varna, on hea ligi võtta, kui kiireks läheb. Ja jutul lõpp!”

      Vaatame üksteisele otsa. Meil ei ole enam ka isa.

      Isal ja Maria Feodorovnal on pulmad. Külalisi paarikümne ringis, peamiselt meie uue ema sõbrannad. Meie kolmekesi arutame, et emaks meie teda nimetama ei hakka ja kuna ta on venelane, siis nimetame teda lihtsalt Maria Feodorovnaks, isegi mitte enam tädi Mariaks. Aga sel naisel endal ei ole meie jaoks enam silmi ega aega, ta on õnnelik pruut. Pulmalaud tagatoas on rikkalikult kaetud, ainult et meie jaoks sinna kohti pandud ei ole. Meid ei nähta enam üldse, meiega ei räägita. Lepime sellega vaikselt, saame aru, et küllap meie täiskasvanute hulka ei sobigi, meile tuuakse varsti midagi lastetuppa. Tuleb Maria Feodorovna ja kamandab meid kööki appi potte-panne pesema. Köögis askeldab võõras naine. Kuid ka see on loomulik, keegi peab ju aitama.

      Meid on nii kasvatatud, juba ema poolt, et meie omapäi midagi ei puutu, vaid ootame, kuni meile lubatakse. Potid-pannid pestud, ajab Maria Feodorovna meid hoopis köögist tagasi lastetuppa ja käsib magama heita. Vend on kuhugi kadunud. Vaatame õega teineteisele otsa – aga süüa? Ei, ei ole võimalik, ta lihtsalt unustas, kohe toob! Ootame. Siis hiilime vaikselt teise ukse kaudu õue ja ümber maja uuesti köögiukse taha. Kuulame. Köögis on vaikus. Abiline on ära läinud. Õde paotab ust ja hüüab rõõmsalt: „Näe, just meie laua peal on midagi, see on meile!” Hiilime sisse. Kuid pime tuba pettis. Laual on tühi kauss, riistapesulapp ja veel mingi lapp. Ja me hiilime vaikselt tagasi oma tuppa, tihkudes esimesi üliraskeid vaeslapsepisaraid.

      Nüüd on meile täiesti selge, et isa on jäägitult Maria Feodorovna mõju all. Maria Feodorovna suhtumine meisse on üleöö sootuks täispöörde teinud, nagu poleks üldse tegemist ühe ja sama inimesega. Pilk, millega ta meid vaatab, on täis avalikku vihkamist. Samal ajal täidab ta isa väiksemat kui soovi, sumiseb tema ümber nagu mesilane, valmis mehe ainsa käeviipe peale tegema ükskõik mida. Meie kolme jaoks pole aga enam jälgegi heast tädist, mööda tube tuulab hirmuvalitseja, jagades käske ja korraldusi nagu kapral.

      Keset ööd räägime temast, sosinal ja hirmunult. Arutame, et räägime homme kõik isale ära, kuidas ta meiega käitub ja süüa ei anna. Räägime eesti keeles, millest tema aru ei saa. Isa on siiski kuulnud.Ta hüppab tagatoast välja, tigedast tigedam, ja käratab meile: „Ah või nõnda? Ütelge talle parem aitäh, et ta teid üldse puhastama ja talitama hakkas! Hoiatan! Hakkate kuulama tema sõna, et ma temalt enam kaebusi ei kuuleks, ja homsest päevast ei kutsu te teda mitte Maria Feodorovnaks, vaid emaks! Selge? Nii, ja nüüd pidage seda meeles!”

      Meie aga hoidume kõnes mainimast sõna „ema”. Temale ei jää see märkamata ja teravad torked aina sagenevad. Kõige halvemini läheb vennal, võõrasema ei talitse oma käsi, läheb talle kallale. Pärast kaebab midagi isale ja lahingud kodus kestavad. Isa ei räägi meiega enam üldse, on jätnud meid täiesti võõrasema meelevalda. Meie kodukord on ülirange. Kui köögis on kõik puhtaks tehtud ja ka õppimisest aega üle jäänud, tuuakse meile kontorist suur sasipundar nööre. Need tuleb ükshaaval lahti harutada. Selle tööga lähevad tunnid ja lõppu pole näha. Saab see pundar harutatud ja veel aega jääb, toob võõrasema kohe uue puntra. Sidekontorist ta neid toob, mis otstarbel nad sinna on sattunud, pole aimu, kuid see on töö, mis ei lõpe kunagi.

      Siis