Ellujääja. Valentine Nõlvak

kõike jagatakse, saan ma palitu, saapad, kaks kleiti, sukad, pesu jne. Võõrasema ei osta meile kunagi midagi, aga sagedasti saab mõne riidehilbu külarahva käest, kui nende endi lastele mõni asi väikseks jääb. Saapad võeti Ameerika kotist mulle kohe nii suured, et need, nii head ja soojad, kui nad olidki, siiski lõpuks lagunesid, enne kui minu jalg täis kasvas. Ja lagunesid nad poole talve pealt. Kõnnin siis kooli vahet, ühe tädi antud villased sukad jalas, mis aga nii õhukeseks kulunud, et jalasäär on läbi sukasilmade täiesti näha, amerikansidel on tald lahti, sealt vaatavad välja nii katkised sukapöiad kui ka paljad varbad. Tuppa tagasi minna (et kuidas ma niimoodi lähen) – see ei tule kõne allagi. Koolini on umbes üks kilomeeter. Sean endale graafiku, jaotan mõttes koolitee telefonipostide järgi – jõuan ühe telefoniposti kohale, kükitan maha ja mässin lumised varbad seelikusabasse, soojendan veidi ja jälle jooks, järgmise telefonipostini. Nõnda kuni koolini. Ainult et sellised ettevõtmised lõpevad sageli sellega, et kooliuksest sisse jõudes ma juba nutan.

      Aga ka ümbruskond käärib juba. Meie kaitseks on välja astunud meile täiesti võõrad inimesed. Kusagil on koostatud mingi kaebus, mis olla saadetud vallamajasse.

      Isa kutsutakse valda, valla hoolekogu nõuab aru. Võõrasemaga vaidlusest saan nii palju aru, et talle olla öeldud: oleksid nad vanemateta lapsed, aitaks ja korraldaks nende elu valla hoolekogu, tegu on aga seekord jõukate ja haritud vanematega, seadus ei näe ette abistamist, kuid vaadaku vanemad ette.

      Meid viiakse Elsaga laadale. Ostetakse saapad. Jällegi kasvamise jagu ette. Kuid ikkagi saapad! Ja mõlemale ka kleit. Üks tädi kingib mulle veel ilusa halli villase kleidi ja sukad. Olgu kleidi ja sukkadega kuidas on, aga saapad võtan öösel voodis kaissu.

      Meist umbes neli kilomeetrit eemal on Purtse veski. Omanik kuulub muidugi nn eliitklassi, jõukate kilda, kelle mõju ümbruskonnale pole sugugi väike. Villaveski perenaine Natalia Innos osutab meile erilist tähelepanu. Jõulud veedame Elsaga tavaliselt nende kodus, seda võõrasema millegipärast ei takista. Innostel rakendatakse toreda tõldsaani ette kaks valget hobust ja sõidetakse meile järele. Need on unustamatud päevad. Enamasti veedame ka suured kirikupühad seal, suvel tehakse meile tõllaga lõbusõite, ikka need kaks toredat albiinot ees. Innose noorem tütar Koidu õpetab mind ujuma samas Purtse jões (jõgi voolab ju otse nende elutoa tagant läbi). Nende jõukas elu on eredaks kontrastiks meie hallile, vaesele, üksluisele olemisele. Oleme õnnelikud ja tänulikud. (Nagu palju aastaid hiljem selgus, ei olnud nende tähelepanu meile lõpuni siiras. Sellise vastutuleku ja hoole osutamist vaeslastele kasutati ära enesereklaamiks. Kuid vähemalt tollal oli meil hea.)

      Isa on püüdnud suure angerja. Võõrasema ütleb, et angerjas ei tohi tapmise ajal ruttu surra, mida kauem piinleb, seda maitsvam liha. Ta lõikab noaga ringi ümber angerja kaela, seob sellesse vakku nööri, riputab angerja ukselingi külge ja hakkab elusat kala nülgima. Angerjas viskleb, nahk on väga visa tulema. Mida rohkem angerjas viskleb, seda rohkem ja valjemini võõrasema naerab, tundes oma tegevusest ülimat naudingut. Äkki käib tugev raks, angerjas lendab suures kaares põrandale. Võõrasema naerab: „Mina mõtlesin et pea lendas otsast ära, aga hoopis nöör katkes,” seletab ta läbi naeru, seob nöörile sõlme sisse ja riputab kala vanasse kohta tagasi. Võigas protseduur jätkub. Äkki vaatab ta juhuslikult aknast välja ja sööstab minu juurde: „Kuule, pane ruttu puhas kleit ja mine jaluta postkontori ees edasi-tagasi, korja lilli, praegu läks Innose perenaine postkontorisse, kui ta välja tuleb ja sinuga rääkima hakkab, ütle, et sul on täna sünnipäev, ehk annab raha!” Masinlikult teen, mis nõutud, kõnnin arusaamatuses sidesõlme ees. Perenaine väljubki, näeb kohe mind ja tuleb otse minu juurde: „Kuidas sa, laps, täna nõnda ilus puhas oled ja ei töötagi?” Maja nurga tagant vilksatab võõrasema vari, ta on jätnud angerja ja luurab toimuvat. „Mul on täna sünnipäev,” vastan vastumeelselt, ja julgemata küsijale otsa vaadata, lükkan jalaga liiva. „Ah sünnipäev! No vaata kui tore, ole siis ikka tubli tüdruk ja kuula kasuema sõna, pole ta ju sugugi nii halb, nagu räägitakse, näe, kuidas sind sünnipäevaks ära ehtis ja vaba päeva andis!” Ta ulatab mulle kahekroonise. Tunnen, et punastan vale pärast, tema aga on juba minekul.

      Ja ikkagi tunnen (mis seal salata) rõõmu raha üle, ainult kuhu see nüüd peita? Astun toa poole, süda peksab sees. Maja nurga tagant hüppab välja võõrasema. Temale ei anna! on minu kindel otsus. Püüan raha märkamatult rohtu poetada, tema on aga kogu protseduuri ära näinud, kiirustab ligi, haarab raha täpselt sellelt kohalt, kuhu ma ta pillasin, naerab mulle tigedalt näkku ja läheb toa poole.

      Isa on toonud kusagilt suure hundikoera. Kui isa tööle läheb, hakkab võõrasema koera majast välja ajama. Koer jookseb ära, aga tuleb varsti jälle tagasi. Võõrasema haarab pootshaagi ja taob sellega koera. Nurka surutud koer haarab hammastega pootshaagist kinni, laastud lendavad. Tõmban tasahilju ukse lahti ja koer tormab vabadusse. Võõrasema haarab mul juustest – kes sind lubas? Sakutab valusasti, tal jäi ju nauding pooleli. Isa tuleb töölt ja küsib koera. „Eedikene, ei mina tea, mina veel söötsin teda ja… pani ikka vist minema, ega hulkujast ju õiget koera ei saa.”

      Inimesed hoiduvad temast eemale. Kui isa saab küllakutse, lisab kutsuja: „Anna andeks, sõber, kuid ära võta teda kaasa.” Aga ta tuleb ise, igal juhul üksi mees ei lähe – kas võtad tema kaasa või jätad ka ise minemata.

      Võõrasema joomingud kodus sagenevad, tülid on igapäevane nähe. Isa lohistab teda kööki ja viskab uksest õue, ta ronib akna kaudu tagasi, ja kui aken on kinni, lööb klaasi puruks. Vend ei elagi enam kodus, ei tule ka salaja.

      1925. aasta. Isa on haige. Tööl ei käi, on kogu aeg voodis ja võõrasema ravib teda. Majas on vaikne. Omavoliliselt isa-ema tuppa astuda on meile juba nende abielu algusest ära keelatud, oleme sellega harjunud ja seepärast ka nüüd haige isa juures ei käi. Ja meid ei kutsutagi sinna.

      On õhtu. Istume õega kahekesi tühjas postkontoris küdeva ahju ees. Võõrasema käskis tuld valvata ja puid alla panna. Maja ette sõidab hobune, regi on paksult õlgedega kaetud. Isa viiakse haiglasse. Haigus olevat raske ja ta viidavat Tartusse. Toimuv meid eriti ei häiri, naljatame ja lööme ahju puid täis. Samas taipame, et valjusti rääkida pole praegu sünnis.

      Võõrasema joob. Mitu kuud on juba möödunud sellest, kui isa ära viidi. Sellest ajast alates on muutunud ka meie elurütm, elame rohkem omapead ja oleme rohkem ümbruskonna toita. Võõrasema pole enam peaaegu kunagi selge, enamiku ajast lamab ta voodis, pott voodi all ja viinapudel päitsis, et ainult korraks ärgata, haarata pudel, sellest rüübata ja uuesti uinuda. Mida ta sööb, millal poes käib, seda ei mäleta.

      On kevad 1925. Isalt tulevad kirjad palvega sõita Tartusse ja võtta lapsed kaasa. Viinauimas naine neile ei reageeri. Kuid lõpuks reageerib siiski. Mäletan päeva, mil nägin teda selgena, ta tegi meile teatavaks, et tema ja mina läheme isa vaatama. Ilmselt olen oma vanuse tõttu kõige ohutum, ei räägi seda, mida pole vaja.

      Tartu Ülikooli kliinikuosakond. Mingi pikk koridor. Võõrasema seisatab akna all, võtab käekotist taskurätiku ja pühib pisaraid. Astume palatisse.

      Vasakpoolses reas teine voodi. Kuid see, kes sealt meile vastu vaatab, ei sarnane peaaegu üldse meie isaga. Kuidagi äravajunud silmad kõhnas näos, mitu päeva ajamata habe ja pehme vaade meenutavad üsna vähe seda meest, keda olen võõrastanud ja kartnud kõik need aastad. Seda inimest siin ma küll ei karda, vastupidi, miski näib jõuliselt tema poole tõmbavat, distantsi hoiab vaid aastate jooksul sissejuurdunud harjumus. Võõrasema hakkab nutma. Seisan tummalt ja vaatan, kuni isa mulle käe sirutab. Siis pöördub nukralt võõrasema poole: „Sa vist nüüd muud ei teegi, kui jood? Kuidas teie seal elate? Süüa on?” Tema küsiv vaade peatub minul. Ma ei vasta, vaatan maha. „Eedikene, kõik on korras, hästi elame, raha antakse korralikult!” – „Ma ei küsi ju seda, kas raha antakse, muidugi jookseb palk edasi, kuni ma elan. Ma küsin, kas sa joomisest nendele ka midagi jätad? Elavad ikka veel?”– „Eedikene, ei mina küll ei joo, näe, küsi selle käest! Haige olin küll, voodihaige, sinu järele igatsesin!” Isa pöörab põlastavalt näo teisale, siis ütleb: „Aga ma palusin sind kõiki lapsi tuua, miks sa teisi ei toonud, ma ju palusin sind!” – „Ei, ei saanud, poisil on nii palju tööd, peremees ei lase ära, Elsa söödab kodus kanu, kõik ei saa