Ellujääja. Valentine Nõlvak

hingeldades aru, kuhupoole nüüd. Varsti jõuangi kuhugi, aga mitte jaama! Ees on mingi taluõu, perenaine on kaevul, joodab lehmi. „Ah et asi on selline? Einoh, kulla laps, jaama sa täna enam küll ei jõua, sa oleksid pidanud vasakule keerama. Aga noh, mis sellest, eks homme lähe, tule söö kõht täis, mul just tuline tangupuder valmis, oh sind vaeslast, või lastekodust? No mis sa siis nõnda hirmsasti pingutad ja lõõtsud, mis ikka ülejõu, ega selle vastu saa, mis sa oled, 10–11-aastane, või ehk 12, ei rohkem küll ei paneks. Ah et 14 saad? Ei ole, siin on küll midagi viltu.”

      Pai perenaine, siin ei ole „midagi viltu”, siin on segamini terve elu, mis on juba algusest peale läinud sassi ja kuidagi enam otsa kätte ei saa. Lapsepõlvest alanud alatine alatoitlus on teinud oma töö, jalgealuseks puudub kõva pinnas nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt.

      Mugav talutare. Tahutud palkidest kokku laotud, ei seinte lihvimist ega tapeeti, ja ometi nii kodune, hubane. Või on see perenaise lahkus, mis südame nii soojaks teeb? Tangupuder piimaga maitseb nii haruldaselt hea, isegi võisilma on perenaine pudrusse pannud. Korraks unustan vaeva ja väsimuse, isegi see, mis nüüd ees seisab, ununeb natukeseks meelest. Heldinult vaatan lihtsat, mitte just jõukat talutaret, miski oleks siin nagu tuttav! Jällegi värahtab südames tunne nagu seal kunagisel kaugel maanteel. Siis aitas ema. Ema! Aga äkki see ongi minu ema vaim, ainult teise naise sees? Äkki on ema praegu toas, ainult ta ei näita ennast, ta ei tohi, ja ütleb sellele naisele – aita teda, ole ta vastu hea!

      Kõik hea maailmas meenutab mulle tingimata ema, ja nõnda on see tänini. Mul on olnud sageli tunne, et teda küll enam ei ole, aga midagi temast jäi siia, minu juurde, see kaitseb, hoiab ja varjab mind.

      Reaalsus ei lase ennast aga kaua oodata. Tüdrukud helistavad enne rongile asumist jaamast lastekodusse – Valli jäi maha! Lastekodust saadetakse kohe välja suured poisid. Need läbivad tee jaamani – pole. Siis hargnevad laiali ja kaks neist satuvadki otse siia, kui vaevalt olen lõpetanud tangupudru ja silitan väljas loomi. Idüll on otsas. Appi tuleb perenaine: „Mis te temast täna sinna tagasi viite, eks homme tulge ja võtke siit, tal tuleb ju niikuinii sõita, las ta olla meil see üks öögi, mina saadan homme jaama, aga las mõni tädi lastekodust saadab teda rongiga Tallinnasse, ta ei oska ju seal üksi kuhugi minna.” Poisid lähevad. Õnnelikuna müttan õues koeraga, saab homme, mis saab.

      Teisel päeval saadab perenaine mind jaama, seal ootab juba tädi Helmi, kes mind kohale peab viima. Vaatan nukralt järele jaamast lahkuvale perenaisele ja järsku taban end mõttelt – mina olen üksi, aga miks tema üksi oli? Miks ma temalt seda ei küsinud?

      Tallinn – Väike-Maarja

      Siinsed tüdrukud on juba neiud, kogu nende käituminegi näib mulle kuidagi daamilikuna. Olen ainuke pabul teiste vahel. Ja üldse olen ma üks ebahuvitav indiviid, arg, mitte eriti seltsiv, väike ja hoidun siingi omaette. Eks vastavalt sellele on ka teiste suhtumine minusse, minust lihtsalt ei tehta väljagi, ehk halvimal juhul, kui neid on rohkem kambas, püütakse mõnikord minu arvel teravmeelitseda.

      Aga kool! Esimene koolipäev lausa rabab mind, ja seda hoopiski mitte õppeprogrammiga, vaid sellega, kui ilusad on Tallinna tüdrukud! Ja nende riietus! Ei saa võrreldagi minu garderoobiga, mis koosneb kahest lihtsast kleidist, tavalisest ilma kraeta lillakast palitust, puuvillastest sukkadest ja üsna ajast ja arust kingadest. Vaatan teiste kullatud pannaldega kingi, kirevaid villaseid kampsuneid, villaseid või siidist kleite, juustesse seotud siidlinte, nende kauneid nägusid ja paljude ülipikki juukseid. Kuid imelik, nad ju näevad mind, kuid oskavad oma arvustavaid pilke paremini varjata kui lastekodulapsed. Nad on üldse kuidagi suuremeelsemad.

      Mõned päevad edasi, veidi tutvumist ja ei jää ka pärimised tulemata. Lastekodust? No kuidas teil seal on? Täitsa vanemateta? Oi, kui kahju! Nende kaastunne on siiras. Mulle meeldib minu pinginaaber, blond, väga pikkade juustega Delila Lindmann. Ta on kõigele oma toredusele vaatamata lihtne ja südamlik. Paistab, et on kodus minust vanematele jutustanud, sest peaaegu iga päev toob ta mulle kooli värskeid sooje saiakesi, mis on ülimaitsvad, ulatab mulle neid armsa naeratusega ja ütleb: „Söö, ema saatis!” Mul on piinlik nende saiade pärast, ütlen, et see läheb ju nende perele kalliks nõnda iga päev saata, selgitan, et mul ei ole ju praegu vilets toit, siin on see palju parem kui lastekodus! Mille peale Delila selgitab, et nende isa on pagar, neil on oma pagaritööstus ja kauplus. Maal olla teine kauplus, kuhu nad autoga saiu veavad, seal nad käivad ka igal suvel suvitamas ja tema ema olla ütelnud, et tulgu järgmisel suvel mina ka kaasa. Delila on kummaline tüdruk, siiras ja delikaatne. Saiadki annab üle nõnda, et keegi ei näeks.

      Internaadis on juhatajaks vanapreili Hacker, rahvuselt sakslane, usklik. Internaat ise on tavaline ühiselamu. Igal sealsel elanikul on teada, kuhu ta hommikul minema peab, millisesse õppeasutusse. Hommiku- ja õhtupalveid siin ei peeta, küll aga ei istuta lauda enne, kui preili Hacker on lugenud lühikese palve. Lauast tõusevad kõik korraga ja jälle kõlab väike tänupalve, tavaliselt nii: Issand, õnnista meie andeid! Isa, täname sind! Ja kõik. Lakooniline ja ülimalt ilus komme.

      Kõige ilusam tüdruk klassis on Mercedes Kamp, suurärimees Kampi tütar. Ta on südamlik, kuid ühtlasi iseteadev ja arvustav. Mulle näib, et tal on kõik, mis inimese teistest kõrgemale võiks upitada.

      Mind üllatab esimene laulutund. Ühe Tallinna kiriku köster härra Teder on meie laulmisõpetaja. Parajasti õpitakse kirikulaulu:

      Kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust

      ja nende hääl käib üle maa,

      kõik loomad, metsad, mäed ja mered,

      eks nende laulu kuule sa…

      Niipea kui kõlavad esimesed helid, jään sõna otseses mõttes soolasambaks. Kus on hääled! Issand, kus on hääled! Vägeva lainena rullub pidulik viis alt saalist lae alla, voogab sealt tagasi, võimsalt üle terve ruumi, mattes kõik endasse. Mind pole koorilaul kunagi eriti kaasa kiskunud, kuid see siin on midagi lummavat. Küllap mängib siin oma osa ruumi kõrge võlvitud lagi, saali suurus, mis võimaldab hea kaja. Kuid siiski, siin on midagi erakordset, otse uimasekslöövat. Samal ajal tekib kusagil ajusopis võrdlus: aga lastekodulapsed? Nemad laulavad ju ka, aga miks seal nõnda ei olnud? Seal laulis ju meie solist Klaudja. Tal arvati olema ilus hääl, kuid seda ei saa võrreldagi näiteks Mercedes Kampi häälega, kelle hääl heliseb ebamaiselt. (Mercedes Kampist sai nimede eestistamise ajal Mari Kamp, hiljem oli ta „Estonia” lavajõud, praegu elab Stockholmis.)

      „Pane kõht vastu klaverit ja laula õigesti!” toob Tederi võimas komando mind teadvusele.

      Siin internaadis näen ma ühel sügistalve ööl unenäo. Näen ennast Muraste lastekodus. Oleme suure hoone esikus, inimesi on palju, suur ruum on rahvast otsast lõpuni täis. Sellest esikust viib kõrge uks saali, see seisab pärani lahti. Keegi pressib, kamandab ja käsutab meid saali sisenema, tagant pressitakse jõuliselt peale, kuid kõik, keda inimmurd on jõudnud saali pressida, põrkuvad kohkunult tagasi ja karjuvad. Saan aru, et saalis toimub midagi hirmsat, püüan kogu jõust uksest eemalduda, kuid pääsu pole kuhugi, surve ukse suunas on nii tugev. Ma ei tea, mis on saalis lahti, kuid sealtpoolt suruvad inimesed meeleheitel vastu, kuuldub karjeid ja oigeid. Mul on hirm, püüan kogu jõuga uksest eemale, kuid mingi nägematu jõud pressib pidevalt ukse poole. Püüan veel uksel kusagilt kinni haarata, kuid käsi rapsab tühjust. Olengi saali paiskunud ja mulle avaneb pilt: ümber saali on kaevatud väga lai ja sügav kraav, see on ääreni täis sogast ja haisvat vett ja sinna meid kõiki tõugataksegi. Inimesed rabelevad vees, upuvad, paluvad abi, kuid ülevalt paisatakse neid aina juurde. Saali keskel on Kolgata mägi ja ristil ripub Kristus. Rohkem ei jõua näha, mind tõugatakse alla. Kukun teistest natuke eemale, võtan ujumispoosi ja löön korraks silmad üles. Kõrged kaljused kaldad kahel pool, pääsu siit ei ole! Otsin silmadega Kristust – ta elab ja vaatab mind! Just selles pilgus seisabki kogu unenäo tuum, see jälitab mind kogu elu. Need silmad on täis otsatut kurbust, pilk on nii hingesööbiv, nii väljendusrikas, et ma ei tee katsetki seda täpsemalt kirjeldada. Ma eemaldun ujudes, kuid ikka saadavad mind need nukrad silmad. Järsku langetab ta ennast ristilt minu juurde alla ja hakkab ujuma minu kõrval. Nõnda ujume kõrvuti meetrit kolm ja ma ärkan. Algul hüppan voodist välja. Tüdrukud magavad, mul