Ellujääja. Valentine Nõlvak

aastate järel, meenus see isale, kes mind ema ajal sageli Kulkaks nimetas.)

      Pisarad varjutavad isa vaate.Ta pühib neid ja jätkab: „Olen tõotanud Jumalale, et kui ma veel terveks saaksin ja koju tuleksin – kõik, kõik meie elus muutuks, kõik oleks teisiti. Olen raske süüdlane teie ees, lapsed. Ütle sina seda ka teistele. Temast (ta vihjab võõrasema poole) ütlejat ei ole, näed, siiagi ei toonud ta neid. Aga noh, kõik, mis ma räägin, on asjata, mina enam ei parane”

      Kas see on seesama inimene, kes alles hiljuti, kui juhtus kõvasti purjus olema, sihtis läbi avatud akna revolvriga kukke Lüganuse kiriku tornis ja ütles Kristuse kohta rõvedaid sõnu? Mu silmad jäävad pidama tema öökapil avatud raamatukesele ja ma loen:

      Aabrami pärandus

      Iisraeli õnnistus

      Rahuvürst Immaanuel

      Neitsi Poeg on ilma peal.

      Tunnen mingit sõnatut ebamugavust. Tahan siit rutem ära minna. Taipan, et isa ootab, et ma talle nüüd midagi ütleksin, seda kinnitavad ta silmad, kuid ma ei leia sõnu, vaikin ja vaatan maha.

      „Noh, Eedikene, meie lähme.” Ka võõrasema näib tahtvat otsekui midagi lõpetada. Isa ulatab vaikselt käe, algul mulle. Annan käe ja pöördun minekule, aga tema pigistab mu kätt ja tõmbab mind enda poole. „Suudle mind, Kulka!”Ta kergitab pead. Suudlen teda, kuid mu huuled vaevalt puudutavad ta nägu, mind läbib võõrastuslaine ja ma pöördun kiiremini kui enne ukse poole. Kuid haige on sellegagi rahul. „Vaat nii, mu väikene ingel.”Võõrasema räägib temaga veel mõned sõnad ja me väljume, ainult uksel peatun korraks ja vaatan veel kord tagasi. Ikka veel saadavad mind need nukrad, anuvad silmad. Tõmban vaikselt ukse kinni.

      Selline oli meie viimane jumalagajätt. Isa suri 1925. aasta juunikuu 24. päeval, jaanipäeva hommikul, olles viimastel päevadel enne surma meeleheitlikult kutsunud nimepidi oma lapsi. Ta ei näinud neid enam kunagi. Kirjad sai võõrasema, kelle purjus pea neist midagi ei jaganud, kas ta üldse avaski neid, ja kui avaski, siis mitte mingil juhul ei oleks ta teisi, vanemaid lapsi isaga kokku lasknud.

      Tuleb vend. „Tähendab, isa on surnud. Tuleb matta.” Asjalikult ja napisõnaliselt korraldab ta Tartusse sõitu. Sõidame siiski ainult kolmekesi, sest võõrasema tagatoas ei võta jalgu alla ega taipa midagi, mis tema ümber toimub. Ta ei saa sellestki aru, et isa on surnud.

      Mustaga kaetud hobusepaar veab aeglaselt kirstu, meie ees kõnnib vend, valge rist käes, tema taga mina ja õde. Kolm peotäit mulda surnuaial…

      Elus on alanud vabam aeg. Ei ole enam isa, keda karta, võõrasema on endiselt pidevalt purjus. Vend käib tihti kodus, ta on talusulaseks kusagil siin lähedal. Pererahvas hoiab teda nagu oma poega, sest ta armastavat väga loomi. Ei ole ka puusaagimist, saetud puud on korralikult riitadesse laotud, alles hiljuti lõpetasime selle töö; pole ka nööripuntraid. Isa töökohal töötab juba pool aastat tema asendaja. Vahel saab Elsa natuke raha võõrasemalt, kuid peamiselt toovad ja pakuvad meile süüa ümbruskonna inimesed. Maja on vaikne, rahulik, vastik on küll üle kogu korteri leviv viinahais, mis tuleb võõrasema toast, kuid me hoiame ukse vahelt kinni. Kui ta midagi vajab, viime talle, muidu on ta aga nagu elust isoleeritud.

      Olen üksi, kavatsen just tuppa astuda, kui kuulen toast karjeid. Sisenen kiiresti. Söögitoas, isa peaaegu elusuuruse pildi ees põlvitab võõrasema, väänab käsi ja karjub, oigab, nutab, väänleb: „Eedi, Eedikene, miks sa mind maha jätsid!” Ta ei märka mind, tõuseb ja vajub jälle põlvili. Äkitselt pöördub ja näeb mind. Näen tema selginenud silmi, ta on täiesti kaine. Tõuseb ja tuleb minu juurde. „Valjakene, kuidas meie nüüd elama hakkame, isa on surnud!” Kehitan õlgu – ei tea. Sest ma tõesti ei tea ega oskagi tulevikule mõelda. Võõrasema läheb aeglaselt oma tuppa. Tuleb õde, jutustan talle.

      „Ah või nõnda on lood, tähendab, lõpuks selge? Näed, kui õigesti ütles Reinhold – küll ta kunagi ikka taipab, ja see ärkamine saab olema suur.” Need sarkastilise huumoriga öeldud sõnad lähevad tõesti täide, sest pildi ees ahastamine kordub, tarvitseb võõrasema ainult hetkeks üksi jätta. Ta kisa kostab õue, akna alt läheb läbi maantee, inimesed kuulavad ja seisatavad.

      Isa surmast on möödunud mõni päev üle kolme nädala. On 18. juuli 1925. Võõrasema on vaikne ja lahke. On juba videvik, ahjus on tuli, on kuidagi hubane. „Lapsed, hakkame teed jooma!” See tuleb üllatusena võõrasemalt. Ta paneb samovari üles, saadab Elsa poodi vorsti ja saia järele. Kauplus on ammu kinni, kuid ta soovitab koputada kaupmehe korteri aknale. Mind tõmbab kättpidi enda kõrvale pingile. Ta hakkab rääkima, energilist juttu saadab ülienergiline žestikuleerimine, tempo tõuseb. Kuid samas muutuvad tema sõnad seosetuks, kõne muutub kriiskavaks kisaks. „Mis nad räägivad, et isa on surnud. Surnud? Mis nad valetavad! Ma sõidan ise Tartusse ja kaevan (ta tõmbab mõlema käe sõrmed konksu) ta nendesamade kätega välja, koju toon! Oma kätega!”

      Mul on õudne, pimeduses hiilgavad mulle vastu tema erilise läike võtnud silmad.

      Tuleb õde, käes nõutud asjad. Juba uksel taipab ta olukorda. Paneb asjad lauale, võtab mu käerandme, pigistab seda kõvasti ja tõmbab mind vaikselt ukse poole, annab märku põgenemiseks. Tõusen püsti, kuid juba haarab võõrasema mu teisest käest. Õde rebib mind järsu liigutusega temast lahti ja me jookseme ukse poole, õue, sealt maanteele ja ikka edasi, võõrasema mingi asjaga kannul. Ta jõuab meile järele, hirm võtab minult jõu, ta on juba üsna lähedal. Mu jalad ei kanna, Elsa tirib mind käest, kuid nüüd pääsevad lahti mu hääleregistrid. Lasen keset suveööd lahti metsiku kisa. Ööriietes inimesed samast majast hüppavad ehmunult ustest välja, naaber, turske mees, hüppab võõrasema ja meie vahele, meie ei vaata tagasigi, jookseme otse kaupmehe ukse taha, kust õde just praegu tuli, koputame ja palume värisedes sisselaskmist. Uks avaneb kohe ja perenaine embab meid: „Vaesed, vaesed lapsed!”

      Mind pannakse kohe tahatuppa magama, kuid rahvas on keskööl üles aetud ja nüüd organiseeritakse salk, kes jääb meie maja valvama, äkki hullumeelne pistab põlema. Elsa võetakse kaasa. Ta tuleb varsti minu juurde tagasi, jutustab, et võõrasema olla jooksnud särgiväel arsti juurde, trummeldanud selle aknale ja kurtnud, et mees on suremas, andke rohtu. Unine tohter ei taibanud kohe, kuidas suremas. Teie mees on ju surnud! „Surnud!” karjunud võõrasema pikalt ja hakanud jooksma tagasi kodu poole. Hommikupoole kuulsime tema lärmamist korraks akende taga, kuid luugid olid kinni.

      Hommikul võetakse Elsa kaasa ja minnakse mitmekesi vaatama, mis ta teeb. Ta on öösel korteris lõhkunud, korterisisustusel on näha kõva märuli jäljed, lömmitaotud keedupotid räägivad ise enese eest. Aga võõrasema istub akna all, õmbleb midagi ja on täie mõistuse juures, ka viinast täiesti selge. Toa on ta puhtaks koristanud. Ta pilk on alandlik, kuidagi paluv. Ta selgitab Elsale, et see oli väga hea, et me eest ära saime. Et ta kohendab endale kleiti ja sõidab Tartusse isa hauale, värvib kleidi mustaks. Seletab veel, et päevavalges teda karta pole vaja, aga videvikus võib hoog korduda ja soovitab meil siis ennast tema eest hoida. Ütleb ka haiguse nime, see olla vene keeles белая горячка ehk joomahullus.

      Kaupluseomanik on võtnud meid enda hoolde. Ööbime seal, kuid igal hommikul pärast ärkamist ja hommikusööki läheme koju. Öine lõhkumine pole enam nii äge kui esimesel korral, arvame, et ta ravib end millegagi, on ta ju suurte teadmistega medõde. Ta istub alati endisel kohal, pestud, vaikne ja mõtlik. See ei ole enam endine inimene. Ta ei ütle enam ühtegi sõna, kui me vabalt räägime eesti keeles, enne oli see rangelt keelatud. Ta ei joo enam tilkagi. Ainult tema tuppa ei astu me muul ajal kui siis, kui ta ise kutsub. See on aastatepikkune harjumus. Kõnnime temast vaikselt mööda, kuid me ei karda teda enam. Aga kui õhtul ära läheme, laseb ta käed rüppe ja vaatab meile pikalt järele.

      On juuli lõpp 1925. Ilus päikeseline hommik. Ärkan. Õde on enne mind ärganud ja koju läinud. Lähen minagi. Kõik on vanaviisi, õde on põrandaid pesnud, võõrasema istub akna all nagu tavaliselt, pooleli kleit süles. Tuleb vend.

      „Renjakene, kuidas meie nüüd elama hakkame, isa on surnud!”

      „Sina vaata ise, küll meie endaga hakkame saame,” vastab vend