Ellujääja. Valentine Nõlvak

ei ole. Ema läheb kuhugi, on kaua ära ja toob kartuleid. Keedab neid priimusel. Soola ikka ei ole. Pakane on kõva. Piilun vaguniukse vahelt – piki raudtee äärt sõidab keegi naine ratsa ja laulab valjult, hobuse sammude taktis:

      „Россия, Россия, бедная моя,

      Ленин и Тротский разграбили тебя…”

      Äkki tekib kusagilt palju saia, suurte kottidega. Antakse vaguniuksel kõigile, tasuta. Ikkagi ilma soolata, aga soola tahaks juba nii väga. Mu jalad on nõrgad. Sõjaväetohter ütleb, et jalgades olla vesi.

      Ärkan oigamise peale. Öösel on meie vagunisse toodud haavatu. Ta pea on paksult sidemes, millest on veri läbi immitsenud. Ta lamab kanderaamil ja küsib aeg-ajalt juua. Ema askeldab tema ümber, ei luba meil valjusti rääkida, ütleb, et raskelt haiget ei tohi segada. Kui vaguniuks lahti tehakse, tungib sisse pakaseauru. Haavatul on külm. Tekki ei ole. Ema võtab oma mantli seljast ja laotab haavatule peale. Naised hurjutavad teda: sul on omad lapsed veel vaja üles kasvatada, sa ikka mõtle ka, väljas nii külm! Kas ema midagi vastab, ei mäleta. Isa ei ole.

      Vahepeal on mälulüngad. Siis mingi talutuba. Oleme siin olnud juba mõnda aega.

      Ema seisab pliidi juures ja teeb süüa. Kusagilt tuleb isa, annab emale raha ja läheb jälle. Peremeest siin majas ei ole, on perenaine, vana ja parasjagu tige. Soola oleme juba mõnda aega oodanud. Räägitakse, et valged on punased kusagil kahjutuks teinud ja et varsti saab jälle liikuma.

      1920. aasta. Jälle kaubavagun. Paaripäevane sõit, seekord ilma pikemate peatusteta. Inimesed on rõõmsad, meie tee olevat punastest puhas. Aga eespool korjatavat aina laipu, on olnud suured lahingud. Punaste eriharrastuseks olla olnud poomine, et mitte valgetele kuuli raisata.

      Oleme Eestis. Ja jällegi meenub talutuba. Oleme lõpuks peatunud Püssi vallas Lüganusel. Esialgseks ajutiseks peatuskohaks talu, perenaiseks vana, üksik ja jällegi tige Eeva Papp. Isa käib tihti ja toob raha, kuid läheb siis jälle. Ema ütleb, et isa korraldab meile uut ja päris oma kodu, et rändama enam ei lähe. See teeb rõõmu, ainult ema on haige. Emal on külm. Ta istub ahju soemüüri ääres ja kirjutab kirja. Perenaine tuleb õuest.

      „Ah kirjutad mehele kirja? Kirjuta siis seda ka, et ta sulle puusärgiraha saadab, et te siit ükskord minema saaksite, talita teid siin.”

      „Jah, kes seda elu teab. Täna oleme elus, aga homme võib-olla tõesti puusärgis,” vastab ema vaikselt.

      Ma ei tea, kus emal valutab, ta kannatab vaikselt. Nüüd peaks kõik hästi olema, oleme Eestimaal, punaseid siin ei ole, paari päeva pärast viib isa meid uude koju. Ema räägib häid asju, aga ta hääl on vaikne ja väsinud. Paar päeva hiljem viiakse ema haiglasse. Siis tuleb isa ka meile järele ja viib meid uude kodusse.

      Lüganuse

      Eestimaa. Lüganuse. Ilus roheline maja otse tee ääres. Ühel pool postkontor ja telegraaf, teisel pool meie kolmetoaline korter.

      Saan sügisel kuueaastaseks. Oskan juba koristada, söögiriistu pesta ja kartuleid koorida. See kõik ongi peamiselt minu töö. Minust vanemad õde ja vend – nendel on enamasti ikka mingid vajalikud ja tähtsad asjaajamised ja seetõttu pole neil aega kodus olla. Nad annavad mulle mingi töö kätte ja lähevad õue, lubavad varsti tagasi tulla. Õues sillerdab suvi. Isa on siin sideülem, kannab jälle säravate nööpidega ametivormi. Ta on leebem kui enne, võtab mind vahel süllegi, tegi mulle puust hobuse, jalgadeks lõi neli pikka naela. Ma ei lahku sellest hobusest isegi magades. Riidleb õe-vennaga, miks nad ringi kolavad ja mind üksi jätavad.

      Ema on ikka haiglas, kuid pidavat üsna varsti koju tulema. Vend tuleb aegajalt tuppa. Ta nimetab mind belorutškaks (valgekäekene) ja loeb õpetussõnu peale, et inimene peab töötama. Ja läheb jälle tähtsatele asjaajamistele. Kiindun oma hobusesse ikka enam ja enam. Minu jaoks eksisteerivad maailmas kaks olevust – minu hobune ja ema.

      Väljas on ilus suvepäev. Vend toob mulle õuest hobuse jaoks rohtu, läheb jälle ära ja keerab ukse väljastpoolt lukku, et ma õue ei pääseks, kuna õues võib-olla on äkki punased ja… Imetillukesed kartulid on kooritud, noadkahvlid tuhaga puhtaks hõõrutud, nüüd on vaja hobune ära toita, aga ma ei leia teda kusagilt. Vaatan aknast välja – minu hobune lamab akna all õues, on üleni porine ja tal puudub üks esijalg. Mind tabab kramplik nutuhoog. Isa vist kuulis. Ta astub kontorist tuppa – mis viga? Näitan näpuga õue (luksun nii, et rääkidagi ei saa). Isa lööb aknapooled lahti ja hüppab õue, küsib, miks uks lukus on, ulatab mulle hobuse ja lohutab – jala lööme talle uue, aga miks teised sind kaasa ei võta, kui õue lähevad? Noh, et punased ja… et kui hakkavad taga ajama, siis nemad jõuavad eest ära, mina jään maha. Isa nägu muutub morniks – ma nendele teen punaseid! Noh, lohutab samas, pole viga, üsna varsti on ema kodus ja kõik saab korda. Ta puhastab hobuse, lööb talle uue naela jalaks, silitab korraks mu pead ja ütleb: „ Vaata, et sa enam ei nuta, ema tuleb vist juba homme!”

      On 1920. aasta augusti algus. Täna on isal hoog sees, helistas haiglasse, nüüd astub tuppa: „Lapsed, täna tuleb ema koju! Olgu nüüd majas puhtus, peske lauad, aknapealsed, põrandad, olge ise puhtad, õue ei lähe keegi, koorige kartulid valmis ja et ühtegi musta söögiriista kusagil ei oleks! Hakake kohe pihta!”

      Rõõmus elevus täidab maja, me kõik askeldame, kamandame üksteist läbisegi, jaotame tööd. Meie õega koristame toas, vend on leidnud kusagilt luua ja askeldab sellega õues.

      Kõik on puhas ja hubane. Oleme ootusärevusest väsinud, aga südames on suur rõõm – kas varsti? Vend tuleb tuppa ja süveneb raamatusse, õde võtab käärid ja ajalehe, teeb mulle ettepaneku istuda temaga koos kaugemale nurka, seal on hea lehest nukke ja loomi välja lõigata, jõuab kiiresti ära korjata, kui ema peaks järsku tulema. Lõikame ja naerame. Kui hea ja kerge on hingel – ema, ema, tuleb! Kõik on tema vastuvõtuks valmis, puhas, pidulik.

      Kontorist kostavad isa sammud. Avaneb uks ja ta astub sisse, kuid möödub meist sõnagi lausumata. Ta hoiab käsi näo ees ja ma näen, kuidas ta sõrmede vahelt voolavad pisarad. Raske sammuga kõnnib ta toast tuppa ja oigab. Meie vaatame arusaamatuses kord isa, kord üksteise otsa. Keegi ei julge sõnagi lausuda. Lõpuks jääb ta minu ja õe ette seisma: „Vaesed lapsed! Ärge oodake enam ema, ta ei tule, ta läks meilt ära taeva!”

      Ma ei saa sellest aru. Aga et on juhtunud midagi väga halba, taipan õe ja venna nutust, juba nutangi kaasa. Aga rohkem on kahju teistest, et nad nõnda nutavad, ja hakkan neid lohutama – ei maksa nii hirmsasti nutta, no kui ema ei tule täna, võib-olla ka homme mitte, aga lõpuks ju ometi ootame ta ära ja olemegi jälle rõõmsad! Isa kuulab vaikides mu sõnu, keerab järsult ümber ja sulgub oma tuppa. Õde hakkab mulle läbi pisarate seletama, et ema läks nüüd niisamuti ära nagu Hilda ja Alice. Jah, aga minu kujutelmas pidid ju nemad ka kunagi tagasi tulema, ainult et siis on nad juba kindlasti suured, päris preilid kohe! Ei, ütelgu teised mis tahes, Hilda ja Alice võib-olla tõesti ei tule, nad lihtsalt unustavad meid ära, aga ema tuleb. Ta tuleb kindlasti, nagu tookord maanteel, tal hakkab ju minust kahju!

      Ja ma ootan endiselt ema.

      Kõik on endine. Koorin kartuleid, koristan, pesen söögiriistu, talitan oma hobust, aga vabal hetkel panen käed kaenla alla (see on kujunenud mulle harjumuseks) ja jalutan ühest ruumist teise. Olen hakanud mõtlema. Vend ütleb, et kartulid on halvasti kooritud, koored olla liiga paksud. Aga kartulid on ju pöidlaotsa suurused! Ja nõnda venib aeg püüdliku koorimisega, et nad oleksid rahul, kui õuest tulevad. Süüa saab, kuidas juhtub. Mõtlen väga palju. Ega ema nende pärast võib-olla tõesti ei tulekski, tal on vist sealt väga raske tulla. Hilda ja Alice on vist samuti teel, aga miks nii kaua? Ema ise ütles mulle, et nad magavad ja lähevad taeva. Aga miks ema mind kaasa ei võtnud, nagu tookord maanteel, miks ta mind maha jättis? Ei! Ma tean kindlasti, et nii see ei jää. Ema tuleb tingimata, võtab mind sülle ja ma jutustan talle, kuidas mina siin kartuleid koorisin. Taevas on ühesugune sinine igalt poolt, ei ole ühtegi täppi, kus ema võiks olla. Aga kuidas ta üldse sealt ülevalt alla saab?

      Muutun kinniseks, ei jaga teistega omi mõtteid, sest vend