Ellujääja. Valentine Nõlvak

tuleb sisse trots: „Pole mina kordagi aru saanud, et Jaan mind vahiks, aga Hilda asja tean ma ammu, külarahvas räägib.”

      „Ei mina tea Hildat ega kedagi,” pahvatab Juuli kiuslikult naerma, „ja kui andis poisile, siis kes see käskis loll olla, aga seda ma räägin küll, et Jaanil on oma kindel pruut, kui selle võtab, kirjutan talu tema nimele, Kustasele las maksab tema osa. See veel minu sugulane ka, see pruut.”

      Mina ei tea, mida teeb kodumail Jaan, tema annab mulle töö kätte ja rohkem ma teda ei näe kui lõunalauas ja õhtul. Küllap ta käib veskil, seab vikateid varte otsa, teritab saage ja käiab kirveid, käib metsas rehapulkade jaoks pihlakaid otsimas jne. Jaanil tööd jätkub. Jätkub ka Juulil. Mina olen päevad läbi põllul, vedrutan ja äestan, lõunavaheajal ja õhtuti aitan lehmi lüpsta ja sigu talitada. Jaan viskab seemne mulda, mina äestan sisse, rullin põllu üle, et paremini niiskust peaks ja silmale ilusam vaadata oleks, nagu Jaan ütleb.

      Juuli, kes talitab rohkem toa vahet, keedab päeva jooksul valmis suure pajatäie seakartuleid, tema teeb portsud valmis, mina viin ette, koos tassime piimanõusid. Hommikuti viib Jaan piimanõud siiasamasse lähedale tee äärde, sealt võtab auto nad läbisõidul kaasa ja viib Rapla meiereisse. Piimanõud on ära märgistatud ja teistega segamini ei lähe.

      Just siin, põllul, on mul kõige avaram elu. Metsa ega vellekesi kahjuks küll lähedal ei ole, karjamaa oma võserikega jääb teisele poole raudteed. Siin on vaid avarad põllud ja nende lõpus kõrgendik üksikute harvade mändidega.

      Aeg-ajalt tuleb lasta hobustel puhata. Istun siis põllupeenrale või kivile (neid on siin päris ohtralt) ja vaatan lindude lendu taeva all. Kui palju neid on! Varasuvine sinitaevas on lausa tiine nendest, eriti pääsukestest. Nende graatsiline, virtuooslik lend on ületamatu. Nii nad hõljuvad, vabad ja sõltumatud oma avarustes, ja mu hinge poeb hell, tuikav nukrus.

      Jaan on haige. Ta on juba nädal aega voodis olnud, on otsa jäänud ja väga kahvatu. Momendil ei ole põllutööl tema järele pakilist vajadust, seda oskan ma nüüd ise, hobused saan ka üksi ette. Ka heinatöö pole veel alanud, nii et Jaan võib puhata, kuid siiski, mis tal ikka viga peaks olema, asi halveneb ju päev-päevalt? Siis saabub päev, mil ta ei võta enam toitu vastu, kõik tuleb tagasi. Kurdab, et sees olla valud, muidu aga lamab päevade kaupa peaaegu sõnatult.

      „No Juuli, miks sa ometi arsti ei kutsu?” ei pea ma ühel päeval enam vastu. „Las vaatab ja kirjutab ravimeid!”

      „Ei tea, mis see arstki, ja seda kulu veel tarvis. Mida nad õige teavad,” ja lisab lühikese pausi järel rahulikult, ükskõikselt. „Eks ta isa juurde lähe.”

      Vaat siis! Kuna olen ise vaeslapsena üles kasvanud, taipan selliseid asju kiiresti. Jaan on vaenelaps! Ometi on tal ema. Ma mõtlen, et see on veel hullem. Minul ei olnud ema, aga mulle jäi temast helge, ilus mälestus, mis on mind hiljem paljudel rasketel hetkedel elus toetanud. Aga Jaanil on ta ju olemas ja kui raskelt peab Jaani hing olema praegu mürgitatud sellise suhtumise pärast oma ema poolt.

      Ja kui Juulit ei ole lähedal, jooksen ma salaja Jaani juurde – ehk saan millegagi aidata? Vajad ehk midagi?

      Nädala kolme pärast Jaan siiski paraneb, tõuseb jalule, kõhn ja kurnatud, ilma arstideta ja ilma emaliku hoolitsuseta, kuid visa hingega. Juba ta kõnnibki õues ja laudas, algul vähe, siis järk-järgult rohkem ja varsti läheb kõik vanaviisi ja mul on sellest otsatu rõõm südames, ainult Juuli on hakanud rohkem ohkama ja korra sõnab: „Noh, kui Kuta ju sõjaväest välja tuleb… Jüri, kadunuke, tahtis, et talu saaks Jaanile, eks Kuta peab siis…”

      Nüüd on selge pilt. Tava järgi pärib talu vanem poeg, makstes teistele õdedele-vendadele nende osa. Ema tahaks talu anda Kustasele ja Jaan segab. Et Kustas on ema lemmikpoeg, seda teavad kõik. Kuid miks ema ei armasta Jaani? Ka mõned teisedki, nimelt külanoored, ei sõbrusta eriti Jaaniga, kiidavad Kustast. Mina olen juba mitu kuud siin olnud ja ma ei saa Jaani kohta midagi halba ütelda. Seda, et ta üsnagi sageli väljaspool kodu ööbib, ja sugugi mitte Hilda pool, ei saa minu arusaama järgi talle pahaks panna – ta on ju vallaline ja magamata ööd ei takista teda kodus mehe eest tööd tegemast. Ja miks mitte minna, kui vastuvõtjaid on? Ja neid, kes Jaani vastu võtavad, olevat palju, ainult et tema, jah, ei pidavat kuhugi paigale jääma, otsib aina uusi söödamaid. Ka viinast ei ütle Jaan ära, kuid kunagi pole ma näinud teda päris purjus, isegi tema käitumine jääb tavaliseks. Juhtub vahel, et meie Juuliga lähme hommikusele lüpsile, Jaan tuleb mööda külatänavat kodu poole. Kui Jaani poolt tuleb viinalõhna, pahandab Juuli, et Jaan käis joomas, kui viinalõhna ei ole, tähendab, Jaan käis ehal. Samas asub Jaan töö juurde, on öö magatud või magamata, elurütmi see ei häiri.

      Minu vastu on Jaan väga hea. Sigadele on vaja ristikheina niita ja peeneks raiuda. Selleks on sara alla pandud kolm väga suurt tünni. Hekseldamismasinat talus ei ole, rohu peenendamine käib käsitsi, kapsarauaga. Tavalistel nädalapäevadel selleks aega ei ole, see töö on jäetud nädalavahetusele, laupäevale ja pühapäevale. Jaan niidab ristiku valmis ja toob selle hobusega koju, koorma tõstab maha sara lähedale, sealt tõstan ma selle laupäeva õhtupoolikul suurde toobrisse ja hakkan raiuma. Ristik on kõva ja vintske, kapsaraud põrkab tagasi nagu kummipall. Rauad on seina ääres reas, kui üks nürineb, alustan teisega. Hekseldatud rohi saab pandud tünnidesse. Juuli keedab suures katlas vett, vesi valatakse tünnidesse hekslitele peale. See surub hekslid kokku. Sel moel aina raiudes ja vett peale valades, kuni tünnid täis saavad, kaob laupäeva õhtu ja pühapäev. See on ränk käsitsitöö. Jaan käib aeg-ajalt raudu teritamas, vahel aitab ka vett tassida ja räägib mulle: „Eks sa vahest puhka ka.” See on siis, kui Jaan on kodus, aga kui teda ei ole, siis Juuli ei tule kunagi vaatama, ma võin siis terve päeva nüride raudadega taguda.

      Need pühapäevased kapsarauapaugud on külasse juba ammugi kuuldud. Naised agiteerivad mind: mis kurat! Kõik päevad tee hommikust õhtuni tööd ja pühapäev läbi raiu sigadele nädala jagu ette! Ütle ometi, et ma ei hakka ja kõik!

      Kellele sa ütled? Töö tahab teha. Kui muidu elu rahulikult kulgeb, pole mul eriliselt selle töö vastu midagi. Nagu enne, ei käi ma ka nüüd kusagil, kuigi siin lähedal kultuurimajas sageli pidusid peetakse.

      Karjatüdruk tuleb tänavu miskipärast hiljem, seetõttu käivad loomad kevade poole suve koplis. Seal on tugev aed ümber ja viljapõlde läheduses pole. Samasse koplisse viiakse õhtul ka hobused. Igal hommikul, kui ma loomi koplisse ajan, tuleb mulle vastu umbes 7-aastane tüdruk. Ta jõuab oma loomad natuke enne meid koplisse aetud ja on juba tagasiteel. See alati viisakas ja sõbralik naeratav väike neiu köidab varsti mu tähelepanu. Kes ta on? Ja ma küsin Juulilt.

      „Ah see! See on Kubja-Antsu Asta. Eks Kubja-Antsu Liine, tead, see kõige vanem, hakkas keerutama Kupja Juhaniga! Juhan on ikka ilus mees ka, pole midagi öelda, aga eks rahvasuu ütle, et mida ilusam, seda litsim. Nojah, Juhan käis niisama aida vahet, kuni tegi Liinele külge, siis jättis maha. Käisid kohut ka, Liine nõudis lapsekasvatusraha, aga Juhan, rikas mees, ei tea kuidas, aga välja ta rabeles. Eks Asta ole tema jagu küll, seda on kohe täitsa näha, vahi Juhanit või vahi Astat, Asta on vana Juhan ise. Aga ega kedagi, Juhan omaks ei võtt, raputas kohe kogu selle värgi nõnda enda pealt ära, et… võttis naisegi hoopis teisest kandist, Hagudi mailt. Ei noh, ega Astal jah viga ei ole, see na lahke olemisega tüdruk, ainult et – kus isa? Jälle hunt metsas, saba seljas!”

      Madise peres on sõnnikuvedu. Siinkandis on tavaks, et sõnnikuvedu või rehepeksu tehakse talgute korras. Ka minul tuleb minna Madisele sõnnikuveole, kui see töö tuleb meil, tuleb sealt keegi meile. Üsna Madise talu lähedal on kaks Juhani talu, peremehed on omavahel vennad. Esimeses Juhani talus elab noorepoolne abielupaar oma 16-aastase poja Pauli ja pisitütrega. Teises Juhani talus elab noorpaar, perepoeg Adolf abiellus hiljuti, tõi endale naise naaberkülast. Naine on rase ja ootab varsti sünnitust. Kuna Adolfist (Att, nagu külarahvas nimetab) pole sõnnikutalgutele tulijat, ta peab veskisse minema, siis tuleb tema asemel teise pere Paul, samuti ka teise pere peremees Aleks, Pauli isa. Rahvast on palju koos ja siin avaneb mul võimalus esimest korda külarahvaga kohtuda. Siin on inimesi ka Kubja-Antsult ja Kupjalt, Tõniselt ja Väljaotsalt. Ei puudu ka Väljaotsa Hilda, meie Jaani hüljatud pruut. Tüdruk on töökas. Kolme-neljakesi tõstame laudas