Ellujääja. Valentine Nõlvak

alla. Ja seda rääkis veel, et mehed joovad nagu sead, ei see ka head ei tähenda.”

      „Millal sa oma sigadele viina oled künasse valanud? Aga äkki jooksidki, kui kätte saaksid?” viskab Jaan kohe valmilt, sest viimaste sõnade juures kõõritab ema just teda.

      „No ega need inimesed ka enam ole, näe, Matsi-Ruudi eila…”

      „Mis sul Matsi-Ruudiga tegemist, ega ta sinu taskust joonud,” torkab Jaan vahele. „Sa küsi parem oma Madise palvevennalt, miks ta Paulile 40 senti andis, teine vihtus terve päev temale sõnnikut vedada, kerge töö või? Sõnnikuvedu maksab poolteist-kaks krooni päevas, kuhu ta selle ülejäänu pani, laseb uued plakatid seinale kleepida või?”

      Juuli ei vasta midagi, ta paks kere kaob vaikselt lauda poole.

      Aga kiilide rändamine peaaegu terve 1934. aasta augustikuu? See oli tõesti mõtlemapanev, kui nad pilvedena rändasid, kõik ühte suunda, idasse. Neid oli nii tohutult palju, et päike paistis nagu läbi loori. Esimestel päevadel oli parvede vahel natuke vahetki, pärast kattus nendega kogu taevas ja kogu aeg püsis maa ja taeva vahel must pilv, mis ühegi eksimiseta, ühegi kõrvalekaldumiseta hoidis kindlat suunda. See on probleem, mis hiljemgi teaduse maailmas arutusel olnud, lahendada seda polegi suudetud, on piirdutud vaid oletustega.

      „Edgar, mida sa mõtled?”

      Küsimus tuleb Elsalt. Oleme Edgari väikeses üürikorteris Keava jaama lähedal. Ka mina lippasin siia, kui kodus tööd-toimetused tehtud.

      „Seda, et mu isa oleks pidanud parem metsas kubu hagu valmis tegema, selle asemel et ta mind tegi.”

      „Kaldud liiaks pessimismi!”

      „Sellepärast, et see närune elu pole kellelegi midagi andnud ega annagi, hommikust õhtuni üks ja sama hall. Hea küll, olgu siis minuga nii, et minul ei vea, aga minu ema! Ta oleks pidanud veel elama, aga mis muu kui see raske töö teda maha murdiski. Saunahütt oli meil enda oma, kus elasime, ema käis taludes päeviti tööl, öösel veel ketras nendele. Eluaeg austan oma ema, ainult et tagantjärele saan rohkem aru, siis olin poisikene. Sauna ümber oli nii palju lilli, ilus oli, ja küll ta nende eest hoolitses.”

      „Edgar, sa räägid emast, aga isa?”

      „Pole minu silmad teda näinud, ta jättis ema lihtsalt kõige lastiga maha, pidavat kusagil Võru kandis elama, tal on pere ja lapsedki suured. Seaduslikus abielus nad polnudki, olid kihlatud ja papi juures maha kuulutatud, siis tuli teine naine vahele, mingi tema vana pruut. Ta kannatas selle all hirmsasti, ütles, et on minu ees süüdlane.”

      Edgar, see oma emale nii haruldaselt ustav poeg, alustab ja lõpetab emaga.

      „Tahtsin õppida,” jätkab Edgar, „kuid kuidas sa õpid, kui raha pole. Tahtsin arstiks, seda mõtlesin juba siis, kui ema tihti haige oli. Sain suureks, siis oli selge, et sellest ei tule midagi välja.” Edgar lööb lootusetult käega.

      Paar aastat hiljem suri Edgar Raud tuberkuloosi, jõudmata endale isegi perekonda luua.

      Arutame Elsaga abielu ja armastuse küsimusi. Ta on hajevil, ei tahaks nagu ollagi kodus, ei peatu tavaliselt palju nendel teemadel, kuid lõpuks saan sellise pildi:

      „Tead, Lalko, ma otsin võimalust Hernsist niipalju eemal olla, kui saab. Paar nädalat tagasi Tallinnas sain kirja oma vanalt sõbralt, ta elab Türil. Karl Laretei, sina teda ei tea. Olin siis üsna nooruke, kui temaga tuttavaks sain. Palju etem mees kui Herns, aga mina, loll, lasin käest minema! Aga tead mis, kirja ma tõin sulle siia lugeda, nii tore kiri on.”

      Tõepoolest, kiri on igatsust tulvil. Mees ei näi oma suurt armastust sugugi unustanud olevat.

      „Ma mõtlen, kui tõsiselt rääkida, et sul ei tarvitse Karl Lareteiga asja üles soojendada, las ta jääb oma unelmate juurde, kuni tal see kõik üle läheb, mälestuses on alati miski ilusam kui tegelikkuses, lõpuks ta unustab,” annan Elsale nõu. Ta on minuga päri.

      Kiri Karl Lareteilt oli kirjutatud 1935. aastal.

      Aastal 1945 jookseb üks mees, kokkukeeratud lipp käes, Türi jaamahoone poole. Ta ületab raudtee, toob jaamahoonest redeli ja paneb selle jaamahoone najale püsti. On tulnud teade, et Tallinnas olevat Pika Hermanni torni heisatud sini-must-valge. Hõisates ronib mees jaamahoone katusele, lööb lipu lahti ja hakkab kohale kinnitama, kuid ei jõua. Alt võsast lajatav lask toob ta katuselt alla koos lipuga. Ta langeb selili jaamahoone ette, hoides kramplikult käes sini-must-valget.

      „Ilus surm,” ütleks Napoleon Bonaparte.

      See mees oli Karl Laretei.

      Külmad ei ole veel jõudnud maad jäässe panna. Lõikame Jaaniga rabas turvast. Selleks on Jaanil spetsiaalne turbalõikamise labidas, väga teravate servadega ja kujult täpselt turbatüki järele. Jaan seisab sügavas augus, kuhu ta üle pea sisse mahub, lõikab labidaga parajad turbatükid nagu telliskivid ja viskab need auguservale, kus mina nad üles korjan ja kaugemale laon. Selle tööga alustasime kevadel, suvel jäi pooleli, nüüd võtame lisa, kuni külm soo ära kaanetab. Turvast on vaja loomadele talvel allapanekuks. Kurk kuivab janus, vett pole aga kodunt kaasa võetud. Kurdan Jaanile. „Eks võta joo mõnest rabaaugust,” soovitab Jaan. Leiangi ühe lohu, tõmban peod vett täis ja joon, mis sest, et vesi samas sogaseks läheb. „Jaan, ega solgisurma pole vist keegi surnud?” hõikan ja lasen veel hea maitsta.

      „Ei tea, räägivad, et üks olla ikka surnud küll, aga siis on jälle must solk olnud, kui puhas, siis ei pidanud tapma, puhas solk ei tapa,” lisab Jaan teist korda nagu kinnituseks. Aga siis paelub mu tähelepanu hall mass mu peopesadel ja veel enam veeloigus, millest joon. Selge – siia on rästik oma kesta maha ajanud, mina solgutasin selle segamini ja neelan vapralt endale sisse.

      Võta nüüd kinni oli, see must või puhas solk?

      Teisel päeval oleme jälle rabas, labidas on hästi terav ja turvast tuleb küllaga, tamp ladumisel üsnagi kiire. Kummardan parajasti alla, et turvast võtta, kui Jaan samal ajal viskab turbatüki servale, labidaserv riivab minu küünarnukki, libiseb edasi mööda luud ja rullib naha sissepoole nagu põleva paberi. Haav ei olegi nii tohutult suur, kuid küünarnukiluu paistab.

      Jaan oleks nagu vedrudega august välja visatud. Ehmunud, nagu oleksin ma surma saanud, haarab ta seljast särgi, kisub puruks ja peseb mu haava puhtas loigus puhtaks. Verd tuleb ohtralt. „Istu nüüd siin küünis, kuni ma lähen toon… ega sul paha ei ole?” Ja Jaan laseb jooksujalu metsavahi maja poole, mis on siit paari kilomeetri kaugusel.

      Istun küüni lävel ja mul on hea ja mugav. Esiteks sellepärast, et haav peaaegu üldse ei valuta, teiseks sellepärast, et esimest korda elus jookseb keegi peale Elsa minu pärast. Keegi, mitte keegi elus ei ole seda veel teinud, ainult Elsa ja minu ema kunagi neil kaugetel aegadel. Ja jälle puudutab südant midagi hella ja sooja.

      Kui Jaan ravimitega tagasi jõuab, olen ma jõudnud juba heldida kiduratest rabamändidest ja kosutavast sügisesest vaikusest, ja miks harakas ei lenda päris otse, vaid teeb kuidagi külislendu? Ma pole seda varem miskipärast märganud.

      „Kas valutab kõvasti?” küsib Jaan ja ma arvan märkavat ta silmis hella pilku.

      „Üldse ei valuta.”

      „Sain metsavahilt head haavasalvi, aga selge, et eluaegse märgi sa käe peale said, siia jääb arm. Aga kas see ongi nii paha, nii kui märki näed, kohe tuleb meelde Jaan. Aga tead mis, rabatöö jätame nüüd katki, sina ei saa enam laduda. Talve ajame vist selle turbaga läbi, põhku ja õlgi on ju ka alla panna ja aganaid. Kodus on nüüd pakilisem töö, vili tahab tuulata.”

      Rehetoas käib kõva töö – tuulamine. Käsi on küll kuidagi kangem, haav paistetas üles, kuid tuulamismasina ringiväntamist see otseselt ei takista. See on raske töö, kuid toime peab tulema. Selle aja sees, kui Jaan ülalt vilja masinasse laseb, väntan mina vahetpidamata. Rehealune on nii paksu tolmu täis, et raske on siin midagi näha. Suured avatud väravad ei jõua tolmu välja lasta, silmad ja ninasõõrmed on umbes. Ka sellest saab üle. Aga kui tuulamismasina alune tolmust ja aganatest lausa ummistub, tuleb see ära puhastada, selleks tuleb masin ajutiseks teise kohta tõsta. Seda ma kardan.