Ellujääja. Valentine Nõlvak

et ei kõlvanud, aga näed, nüüd on see koht ka kinni, teisele kõlbas ja on nüüd koha peal. Rohkem ei ütle ta mulle küll midagi, mida nad omavahel Kostjaga arutavad, seda ma ju ei kuule. Selge peaga ei ütle Kostja midagi, purjus peaga aga muutub järjest norivamaks ja meenutab mulle, et ma pean ikka endale korteri vaatama. Sarnasel juhul võtab tädi Pauline endale kaitsja rolli: kuhu ta ikka nii päevapealt, küll ta leiab…

      Ja siis lööbki välk sisse: Kostja tuleb öösel koju, on tugevasti viinastunud. Oleme parajasti tädiga tagatoas, kui köögist hakkavad kostma Kostja norivad sõnad, esialgu sihitud naise pihta. Imelik, ta pole oma Puntsuga kunagi norinud. Kostjaga on kaasas Vasja, kes teda igati rahustada püüab. Olin juba magama heitmas, nüüd aiman halba ja topin ennast pimedas riidesse. Tädi läheb kööki meest rahustama, sellest tuleb uus sõnasõda. Äkki tuleb Kostja tädist mööda otse minu juurde. Olen jõudnud juba sukad jalga tõmmata ja surun end ehmunult vastu seina. Kostja haarab minust kinni, veab mind lohinal läbi köögi, avab ukse, annab tugeva tõuke, lennutades mind vastasseina.

      „Kõik! Et ma sind, kuradit, enam siin ei näeks!” Köögis käib sõnasõda edasi. Poen varju trepi alla, mis viib ülemisele korrusele. Ja jälle, nagu aastaid varem, vallanduvad rasked vaeslapsepisarad.

      Mulle tuleb seltsi: minu järel lendab toast välja tädi Pauline. Tema saab asjast ilmselt kergemini üle, lohutab mind kiiresti mõne sõnaga ja juba põrutab vastu ust, nõudes tagasi tuppa: „Kuradi vanamees! Arust lagedaks läinud või mis? Kutsun politsei!”

      Uks avaneb. Veendunud, et mind tädiga kaasas ei ole, laseb Kostja ta sisse. Toast väljub Vasja, et koju minna, näeb mind, võtab mul käest kinni ja viib trepiastmele istuma, istub ise minu kõrvale ja hakkab rääkima: „Vaata, Valjuha, näed nüüd, mismoodi asjad käivad, niimoodi elada ei saa, teise armust või teise juures, ükskord käib pauk – ja oledki tänaval! Inimene peab ise omale kõik saama, peab ise peremees olema, sina elad valesti! Peab sedamoodi elama, noh nii, et võtad ikka ise teisel kraest kinni ja lennutad välja, et võid sisse lasta, keda tahad, ja välja lennutada, keda tahad, sedamoodi on õige. Inimene ei tohi kellegi abile loota, pea seda meeles!”

      Ah siis selline loogika? Südamesopis tunnen, et Vasjal on õigus, ainult et kui hapratest detailidest koosneb kõik ümberringi?

      Ma ei teadnud siis veel, et ainult nõnda karastubki teras.

      Vasja läheb koju. Istun koridoris varahommikuni, nutan ja mul on külm. Tädi ei julgenud vist oma purjus kaasa juurest ära tulla, kartes uut skandaali, igatahes öösel ta enam ei tulnud. Hommikul vara ta tuleb: „Sa, Valli, mine siit kohe tööle, ära vahepeal tuppa tule, vanamees on loll. Ma tulen päeval pärast sinna, siis räägime.”

      Minul on tugev peavalu, öösel polnud ju midagi üle võtta, erutusest väriseb süda – mis edasi saab?

      „Vaata Kostjat,” ütleb mu tööperemees. „Selge peaga pealtnäha nii vaikse olemisega!” Mõtleb vähe ja lisab: „Eks see korteriasi ole paha küll, kui nad oma juures enam sugugi pidada ei taha, ei saa ju ometi tänavalt tööl käia, leiaks ehk kellegi juurde, korteritega on väga kitsas, annab aega, enne kui leiab, aga kuidas sa niikaua saad?”

      Mul on palavik ja proua lubab mind oma toas diivanile pikali heita. Tuleb tädi: „Jah, ei selle Kostjaga kohe kuidagi hakkama saa, aina märatseb, et tema sind ei taha ja lubab mindki toast välja visata, ma tõin sinu riided ära. Nüüd peab paariks päevaks sind kuhugi vaatama. Mõtlesin, mul on Kreenholmis üks vana tuttav. Ta on vanapoiss, haige, käib karkudega. Tal on suur tuba, ehk annab kuidagi poolitada, lähme käime seal, ehk võtab paariks päevaks, kuidagi ikka ära mahutab!”

      Kreenholmi 20, kasarm. Hoovi Eedi (tädi tuttava) tuba on tõesti suur. Inimene jätab üsnagi sümpaatse mulje. Ta on ühe jalaga, ei käi miskipärast karkudega, vaid kahe kepiga, ei taha vist karkudega rõhutada oma invaliidsust.

      „Nojah, kui niisugune asi, eks siis peab võtma, kuhu ta ikka läheb. Aga kui kauaks? Ah et võib-olla nädalaks? Nojah, kuhu ta ikka…!”

      Olen paar päeva voodihaige, siis ütlen oma tööandjatele, et töötan nendel ajutiselt, et pean tõesti vaatama endale muud, aga et just mida, sellest puudub momendil isegi ettekujutus.

      Hoovi Eedi magab öösiti väga halvasti. Tema voodi on sirmiga eraldatud. Terved ööd kostab sirmi tagant kuiva köhimist. Kui ta oma keppidega üle toa komberdab, hingab ta raskelt ja katkendlikult. Taipan, et ta põeb tuberkuloosi (see leiab hiljem kinnitust).

      Praegu on talv. Kevadeni peab mingil moel vastu pidama, siis on ehk lootust tagasi maale saada. Ainult Augusti ja Juuli juurde enam ei tahaks, jõhvikad ja tedrekukk ja… Aga kevadel hakkavad talupidajad töölisi võtma ja siis ma ikka kuhugi saan. Seni pean siin pisitasa edasi olema, Hoovi Eedi armust, kuid kaugel see kevad enam!

      Tuleb tädi Pauline: „Eks sa tule vahest meile ka, vanamees läks nädalapäeviks sõitu, võid need ööd meil magadagi.”

      Hoovi Eedist on kahju. Ta püüab sageli minult teada saada, kuidas tädi ja Kostja omavahel läbi saavad, kas neil ka tülisid esineb, mida tädi temast räägib jne. Kuulab ära ja siis tahab täpsustamist. Ma saan aru, et selle üksiku mehe hinges põleb veel noorusaegne igatsus oma Paulinekese järele. Aga tädi poole? Jah, miks mitte minna, kui Kostjat pole, et paar öödki keegi nii raiuvalt ei köhiks. Kuidagi ei tahaks enam Kreenholmis olla. Läheme tädiga koos.

      Järgmisel päeval läheb tädi turule. Mina koristan tube ja pesen põrandaid, on pühapäev. Tuleb Sergei. „Kostja kodus?” – „Ei ole, on hoopis äragi sõitnud.” – „Aga tädi?” – „Läks turule.” – „Millal?” – „Nüüd alles.”

      Sergei on nagu omas kodus. Viskab mantli varna, tuleb otsejoones minu poole ja püüab mind suudelda. Kohkun ja taganen, ta haarab minust kinni ja surub enese vastu. Rabelen. Siis haarab ta mind sülle ja viib tagatuppa tädi voodisse, õigemini viskab sellesse ja on ise ka kohe samas.

      See mees, kes nii ilusa tämbriga laulab ja alati rahulikult käitub, on järsku nagu ümber tehtud, ma pole praegu silmitsi mitte inimese, vaid murdja metsloomaga.

      Miski tõstab minus jõuliselt pead: sa pead nägema, lurjus, et seekord pole sul vastas ahastav nõrk linnatüdruk, vaid töös karastatud talutüdruk!

      Tädi ei tule ega tule, toas aga kestab ränk lahing, lausa elu eest. Mees haarab mind ikka ja jälle kõrist, kuid laseb samas lahti – ikkagi Kostja-Pauline sugulane. Ta peab teadma, et olen välja visatud, kust võtab ta muidu selle julguse!

      Voodis on veel vaid paljas reform, madrats ja tekid-padjad on ammugi maas põrandal, sõtkutud ja känkras. Tunnen küll aeg-ajalt nõrkust, kuid viha laeb mu akud uue jõuvaruga. Ja lõpuks lööb ta suure rabelemisega oma nina tugevasti vastu minu otsaesist. Kõik. Mehe ninast paiskub lausa kosena tugev verejuga.

      „Kurrat!” haarab ta nina sõrmede vahele. Nüüd on ta käed kinni ja mõistus vist selgem.

      Uskumatu, kuid tõsi – madin on kestnud üle tunni. Alles nüüd tunnen, et olen täiesti kurnatud. Vajun toolile ja ütlen vaid: „Sa viimane jätis!”

      Sõnagi lausumata peseb mees oma nägu, hoiab märja taskurätiga verejooksu, vajutab siis mütsi pähe ja kaob toast.

      Alles nüüd tuleb tädi. Astub uksest sisse ja jääb kohkunult vaatama. Hakkan nutma – vaata siis, teie majalised ja sinu Kostja sõbrad! See mees on ju mõrtsukas ise!

      „Ah sa kurat!” ütleb tädi tagatuppa vaadates, „aga jah, või minagi nende sisse näen, autojuhid, see on teistsugune rahvas, nad on ühtelugu selle räpase elu sees, harjunud juba… Oota, las ta, siga, veel tuleb.”

      Kas ta tuli, seda ma ei tea. Mul ei ole selle majaga enam mingit pistmist. Eedi juures on ohutum.

      Elan Hoovi Eedi juures. Ta on minu vastu väga lahke, näib minu tuleviku pärast muret tundvat. „Jah, ega sul siin kevadeni mingit muutust ei tule, vabrikud siin ei võta. Mul on seal meistrite hulgas häid tutvusi, rääkisin sinu asja, aga miski ei aita, ei võeta, kurdavad, et neil on omigi üleliia. Eks sa katsu siiski maale, on kindlam.”

      Mul on üksi siiski kuidagi