Ellujääja. Valentine Nõlvak

enam ei tule, sõidan hoopis ära. Palk makstakse välja. Tänan Eedit kõige hea eest. Temagi soovitab sõita, tööotsimisega läheb ka natuke aega, vaat et parajaks tööajaks jõuabki ilusti sihile! Eedi surub mu kätt: „Küll sul on raske, aga vaata, päris üksi sa ikka ei ole, sul on õde raskel ajal juures, kahekesi ei ole inimene ikka päris üksi. Küll on raske, kui inimene päris üksi on.”

      Taipan, et need viimased sõnad ütleb Eedi oma hinge põhjast.

      Õemees polegi kuri. – Nojah, kuidas ta ikka saab, ja kui oma tädigi, ja mis nüüd enam, kevad ju siinsamas ja see toob tööotsadki. Sa katsu sedapuhku Viljandi kanti, seal on suured talud ja mulk on korralik maksja, need Harjumaa mehed on na nigelamad!

      Õhtul leiame Elsaga lehte lugedes kuulutuse: Vabrik Rauaniit võtab vabanenud kohale ühe naistöölise, õppimise aeg 6 kuud (tasuline). Kirjad saata aadressil.

      Kohe samal õhtul kirjutame kõik koos (õemees võtab osa) Rauaniidule vastuse: maalt tulnud, 20-aastane, vallaline jne.

      Vastus tuleb ruttu: tulla sel kuupäeval ja sel kellaajal Aia tänavale, kätte võtta rullikeeratud ajaleht. Olen täpsel ajal kohal (varemgi), sama kuulutusega Päevaleht kenasti rullikeeratult käes. Aia tänavat pidi kõnnib-patseerib klanitud olemisega härra, vaatab aeg-ajalt ringi. Silmab mind.

      „Tere! Teie siis… kas ammu linnas? Ah et sedapuhku otse Narvast? Ah 20 aastat. No vaata. Jah, meile on vaja. Meil Rauaniidis on Tallinna kohta vist kõige paremad töötingimused, mina olen töödejuhataja, meister. Eks meil on seal mitu osakonda, mina võtan teid enda omasse.”

      Päike lööb särama – kas lõpuks ometi?

      Ta tutvustab mind töö ja kõige selle juurde kuuluvaga.

      „Tähendab, soovite ikka tulla? Muidugi, kahetsema teie ei saa, ega talus kergem ei ole, võrreldagi ei saa. Ja linnas olete ikka linnapreili. Teenite, ostate endale ilusad riided (ta seirab mu kehva palitut), siis leiate endale kavaleri ja võite mehele minna.”Ta naeratab leebelt: „On teil peigmees?”

      „Ei, ei ole!” kogelen vastuseks, ootamatust küsimusest jahmunud ja teadmata, kuidas vastata. Samas taipan isegi, et mu vastus on naiivselt otsekohene, ja punastan kõrvuni.

      „No vaat, veel parem,” lisab mu kaasvestleja. „Olete veel nii noor, jõuate. Nojah, nõnda et kaubad on koos! Ainult vaadake, mul on üks väike tingimus. Teate isegi, milline tööpuudus praegu on. Ma arvan, et igaüks, kes praegu hea otsa peale sokutab, tahab selle eest ka ise midagi saada.”

      „Ja-jah!” vastan esimese õhinaga. „Esimese kuu palga, heameelega!” Olen nüüd täis lootust Elsa peale, küll tema algul aitab, söön või vett-leiba.

      Mees naeratab: „Mis mul teie rahast, seda on teile endale tarvis, mul on, kuidas öelda, üks teile palju kasulikum ettepanek. Ma olen niimoodi juba kolm tüdrukut sisse sokutanud ja ükski pole kahetsenud, ma nimelt… eks teil võib ju ka endal poiss olla ja… ega ma siis kaua enda käes ei peaks, aga noh, natuke ikka!”

      Päike kustub.

      „Kas läbi magamistoa?”

      „Sedapsi jah! Ja kui teie pole nõus, jääb kaup katki. Halb teil olema ei saa, kerge puhas töö ja hea palk. Algul, õpilasena, saate vähem, aga küll mina aitan. Siis hakkate juba saama täispalka ja tükitöö alusel, niipalju kui teete, niipalju saate. Mõtelge hästi järele!”

      Siin pole midagi mõelda, keeran sõnatult ringi ja vantsin läbi tuledes särava õhtuse Tallinna kodu poole.

      Õhtul arutavad Elsa ja Herns – kuradi mehed, kuulutavad lehes, et vaja töölist, aga rohkem on vaja hoopis litsi, siis kutsuvad veel ümber nurga kohtumisele, et sind enne järele vaadata, kas üldse passidki. Oleks nüüd Valli asemel mõni vanem või selline, kes ei passi, siis patseeri, ajaleht näpus, mööda Aia tänavat nagu tola, mees oleks tänava teisest otsast juba jalga lasknud.

      Ja nüüd, sõsarakene, nüüd ei ole tõesti enam kahtlust, nüüd lähen ma ainult veel tagasi maale, tagasi tallu. Seal ootab küll tõsine, raske töö ja halval juhul isegi kiuslik perenaine, kuid nendest linnapeibutustest on mulle kõrini.

      Juba järgmisel päeval leiame, ikka samas Päevalehes, kuulutuse: maale tallu vajatakse tublit tüdrukut. Kirjutada Keava jaam, Põrsaku küla, Jaanimardi.

      Jah, kohe saab kirjutatud. Vastus tuleb varsti – sõita nimetatud kuupäeval rongiga Keava jaama. Seal ollakse vastas.

      Õemees on rahul: „Eks see see kõige õigem ots ongi. Võtaks kurat neid meistreid ja igasuguseid asjamehi, kel vähegi jämedam ots käes, see seda ka kasutab. Võtaks saatana vastutusele, seadus paneks talle vastu hambaid küll, aga kes ja kus on tunnistajad? Äkki polnudki sel sellil ei tööotsa, ja kuidas sa, Elsa, teda lasid ikka nii üksinda minna!”

      Hea küll, see on nüüd kahjudeta möödas. Väljas sillerdab varakevad, süda on rõõmus! Tunnen nagu vabaduse hõngu.

      Järgmisel päeval istun Tallinn-Väike jaamas kitsarööpmelisele rongile, taskus pilet Keava jaamani.

      Keava

      Käes pisike komps, minu ainus isiklik varandus, astun vagunist välja. Jaama ees seisab suur pikakasvuline mees ja vaatab otsivalt kahele poole, astub siis ligemale. „Tere! Kas lehekuulutuse peale? No siis on kõik korras, hakkame siis minema.” Kõik käib lihtsalt ja selgelt.

      Küla ei ole jaamast kaugel, mitte üle kahe kilomeetri. Mu kaaslane vestleb kogu tee. Ma märkan, et esimene mulje minust oli vist positiivne.

      Põrsaku küla.

      See küla erineb oma stiili poolest kõigist seninähtutest. Tavaliselt on Eesti külades talud hajutatud, selles külas on kõik külaelanikud üksteisele üleaedsed. Kogu küla hooned, välja arvatud ühe talu omad, on ehitatud ühte kobarasse, nagu seda tehakse Ukrainas ja Venemaal. Nende ümber on siis lagedad väljad, põllumaad, metsad, karjamaad. Küla näib olevat väga vana, pärineb vist üsna iidsetest aegadest. Jaanimardi talu on kohe esimene küla serval. Elumaja, rehealune ja hobusetall on ehitatud ühe katuse alla, laut asub paarkümmend meetrit eemal. Hooneid katavad õlgkatused. Astume sisse. Esimene ruum ongi köök ja ühtlasi suur rehetuba võimsa ahjuga. Põrandaks on paeplaadid, ülal nõgise lae all on suitsust juba üsna mustaks tõmbunud reheparred, teispool seinas puust käepidemega pump, selle all tohutu paak. Rehetoa parempoolsest uksest pääseb elutubadesse, vasakpoolsest teise rehetuppa. See on suur ruum mullast ja savist põrandaga. Siin on seinte najal püsti kõikmõeldavad tööriistad, üle parre ripuvad vikatid. Seinte sisse löödud suurtel oherditel ripuvad hobuseriistad, teisele poole ruumi on kokku lükatud reed, kreslad, vankrid. Läbinud selle ruumi, jõuame talli. Sellesse on ehitatud neli hobuselatrit.

      Perepoeg Jaanimardi Jaan räägib, et ema olla hommikul sõitnud Rapla turule, peaks üsna varsti tulema. Seni vaatame lauta. Laudas on 12 sarvilist pead, neist kolm aastased mullikad. Teisel pool, lauda lõunapoolses servas, on tohutu pikk sulgude rida. Kui palju sigu? Vastus: 22–25!

      Esimene mulje on, et rabada saab siin nii nagu ei kusagil mujal, samal ajal poeb hinge rõõm, rahulolu – siin on töö, kuid siin on ka lihtsus. Ei linna peenutsemist ega variserlikkust, need lihtsalt ei sobi sellesse miljöösse.

      Saabubki perenaine. Vanuse poolest vast 55–60-aastane.

      „Ah et tüdruk?” Ta annab ohjad pojale üle. „No tere, meil on kohe kibedasti inimest vaja, näe, kevad käes ja… Kas varem ikka maatööd teinud? No see on tore. Mis nimi siis? Ah Valli! Ilus nimi. Kas linnaelu ei passinud? Eks maal ole see häda, et tööd on palju, kes tööd kardab, ei see maal oldud saa, aga nüüd lähme vaatame, mida hamba alla saab, ma soojendan eilset suppi, turul läks täna ka kaua.”

      Perenaine on jutukas. Ta jutustab mulle kogu oma talu loo: „Jah, Jüri oli meil ikka täisperemees, sai talule hoo sisse, aga nüüd surnud juba üle kümne aasta. Hakkas lauda katust parandama, ei tea, kuidas vääratas, aga nõnda, õled süles, ta sealt alla sadaski. Kukkus põie lõhki, ei enam aidanud midagi. Eks Jaan oli siis veel poisikeseohtu, aga tuli mehe eest väljas olla, kuhu sa pääsed! Jaanil on vend ka, Kustas, tema on praegu sõjaväes