Ellujääja. Valentine Nõlvak

astun sellest lihtsalt üle ja pole kunagi püüdnudki teda jäljendada, mingit tüliküsimust meil sellest ei tule. Ja veel, ma ei oska teda kujutada, lüpsik käes, lauda poole astumas. Tema nõtkus ja graatsia, tema käitumine viivad sageli mu mõtted Königsbergi, kust on pärit minu vanaema, isa ema.

      Aeg läheb, raha sulab kokku, tööotsimine börsi kaudu ei anna tulemusi. Õemees muutub päev-päevalt süngemaks, juba tulevad esimesed etteheited naisele: keetsid supi kokku, las oleks seal olnud, kus oli, mis tal seal häda oli, tema ei jaksa kahte naist toita.

      Neid jutte ei aeta minu kuuldes, kuid ma taipan õemehe sõnaahtrusest ja mulle saadetud pilkudest, et olen siin liigne. Elsa on rusutud ja püüab asja minu eest varjata, kuid lõpuks tuleb ju ikka kõik välja. Lõpuks arvab ta lahenduse leidma: „Sõtsekene, tead, mida ma praegu mõtlesin – kui katsuks õnne Narvas. Narva on väiksem linn kui Tallinn, rahvas lihtsam, tööd peaks seal olema kergem leida kui siin. Teiseks elab seal ju tädi Pauline. Halb, et meie perekonna suhted ema pärast nii külmad on, kogu isa suguselts ei sallinud ju meie ema, et ta nii lihtne inimene oli, meie aga pidavat kõik ema moodi olema. Nendel on omad printsipiaalsed, kõigutamata seisukohad. Tädi teab ju, teavad nad kõik, et meie olemas oleme, aga keegi ei küsigi meie järele. Tädi Pauline on rikas, tal on Peetri tänaval oma kahekorruseline maja, mees sõidab oma autoga, veab inimesi, õhtul tuleb raha ja autoga koju, üürnikud maksavad üüri. On ju selge, et vaest sugulast pole kellelegi tarvis, aga kui teeks proovi? Tädi Paulinel on suur tutvusringkond, tema ehk leiaks tööd.”

      Siin ei jää muud üle kui nõustuda. Elsa kirjutab Narva. Tädilt tuleb üsna kiiresti vastus. Nojah, kui midagi hakkamist ei ole, eks ta siis tulgu, mis ma nüüd aidata saan, aga noh, eks vaatame!

      Elsa on nördinud. Kirjast on näha, et ega mind eriti sinna ei taheta, ainult et lausa ära ütelda poleks nagu julgust.

      „Aga Lalkokene,” (Elsa tarvitab üsna tihti minu hellitusnime) tuleb õde tagatuppa, kus ma laua taga istun ja eelseisva Narva-sõidu üle muremõtteid mõlgutan, „kui prooviks veel seda, näe!”

      Ta avab värske Päevalehe numbri ja loeb:

      „Jõukas ärimees soovib tutvuda noore ja korraliku tütarlapsega abielu mõttes. Kirjad saata aadressil Võsu sidejaoskond, A. Rindberg.

      Vaata, Lalko, sa oled kena tüdruk, käitumiselt korralik, aga kui äkki siiski? Ära mõtle armastusest, tühi rikub selle ära igal pool. Kus on majanduslikud mured väga tugevad, seal ripub ka armastus niidi otsas. Tühi elu on hirmus, kui ennast korralikult riidessegi ei saa. Võib-olla on hea inimene, harjud temaga, tuleb ka armastus. Ja lõpuks pole ju midagi kaotatud, proovida võib. Võib-olla ongi õigem vaadata asja hoopis ainelisest küljest?”

      Võib-olla. Mulle meenub minu referaat Saku majanduskoolist: milleks armastus, kui ilma niisamuti läbi saab?

      Õde koostab vastuse, mille sisu on umbes selline: On siin jah keegi selletaoline, eks tulge kaema!

      Side töötab meil hästi, juba homme peaks kiri adressaadil käes olema.

      Kirja ärasaatmisest on möödunud ainult kolm päeva. Külaline saabub oodatust kiiremini. Koputatakse. Siseneb umbes 50-aastane väga paks mees. Vaatab toas ringi, käitub enesekindlalt. Riietus näitab härrasmeest, nägu ei ärata sümpaatiat.

      Pakume istet. „Ah teie siis…” Ta takseerib mind oma pisikeste kilavate silmadega, mis aina rahutult ringi rändavad. „Maalt? No see on tore! Kas ammu juba linnas? Hiljuti! No see on hea. Isa-ema pole? No ja mis siis, ise juba inimene! Kas varem poissi on olnud? Mina tahan tõsiselt naist võtta, tahan, et naine (tüdruk) peab olema puhas!”

      Elsa silmad avarduvad, ta vaatab mulle tähendusrikkalt otsa – nii paristab mustlane hobust! Siis süttivad ta silmis lõbusad tulukesed. Kui Elsa selliseks muutub, on ta asja tõsisele küljele juba käega löönud, muutub vahedaks ja teravmeelseks.

      „Puhas nagu emaihust tulnud, pole kärbestki peale lennanud, aga eks see ole ka ärimaailmas nõnda, et väärtuslikku kaupa odava raha eest ei anta. Mida teie oma naisele pakkuda saate?” Elsa puurib oma vaate teisele otse näkku.

      Mees lööb korraks kohmetuma, kogub aga end kohe ja ütleb:

      „Mina saan oma naisele pakkuda kõike, mul on vabrik, maja ja raha. Minu naine võib käia riides, nagu ta tahab (ta puurib mind pealaest jalgadeni), aga jalad võiksid tal peenemad olla küll, muidu on tipp-topp!”

      „Küll jookseb nendegagi,” pareerib Elsa vihje, „aga vaadake, noor naine ja nii vana mees, viimaks jookseb nii, et pidamagi ei saa!”

      „No selleks on omad seadused, abielurikkumine…”

      Kaugemale ta ei jõua, siit jätkab Elsa tema alustatud lauset: „… oli vanasti patt, mille eest Moosese ajal kividega surnuks visati, nüüd ajab igaüks ise oma südameasju ja seadusehammas närib vaid materiaalseid väärtusi. Kuidas teie, nii vana mees, mõtlete noort naist kinni pidada? Raha teda teid armastama ei pane.”

      „Armastus…” mühatab mees enese ette nagu osatades. Siis tõstab pea: „Ma ei võta naist armastuse pärast, naine on naine. Kui tal on kõik, mis ta tahab, mis talle siis veel vaja on? Nii et kui ta tahab, võib tulla.”

      Sõna on minul. Õde pöörab pilgu minule, mustis silmis ikka need tulukesed: „Noh, Lalko, otsusta!”

      Taandun mehest kaugemale ja raputan tummalt pead. Samas tunnen, kuis kurbus südant haarab. Mulle meenub Kristjan.

      „Ei taha,” pöördub Elsa mehe poole, „vist tegelete vähe spordiga.”

      „Ei taha?” kordab mees õe ütlust ja tõuseb toolilt. „No kui inimene ei oska õigest otsast kinni võtta, siis… rumal tegu, missugune elu tal oleks olnud! Niisuguse juhuse võtab igaüks vastu, pole ma veel kusagilt tühjalt tagasi tulnud.” Mees astub ukse poole.

      Õde pahvatab naerma. „Palju te siis neid kosinud olete, kas kohe päris elukutseline?”

      Käsi ukselingil, pöördub mees veel korraks ringi: „Ah et ikka ei tule, jah? No ela siis siin edasi,” ta silmad peatuvad halvustavalt korterisisustusel, „mina leian parema, taga ei nuta.”

      „Ja peenejalgse,” irvitab õde, kui mees juba ukse taha kaduma hakkab.

      „Vaat kus lihunik,” naerab ta mulle, „läks vanast peast segaseks, kuulutab, et otsib naist, ise hoopis hipodroomihobuse jahil, keda järgmisel aastal jälle välja vahetada võib.”

      Elsa mees saabub töölt. „Hernsi (Herman), mis sa arvad sellest, Vallil käis täna nii- ja naasugune kosilane!”

      „Nojah, mis sellest arvata, niipalju on aga selge, et sammalt saab selga kasvatada ikka omast jõust, võõra vara peale sihtimine võib veerema panna, veereja kivi aga endale sammalt selga ei saa. Eks sihukese kaubaga ole nagu koduväi Matsipere õues – löö väljapoole ust aegsasti nael, kuhu soni riputada, et välja lennates sellegi pihku jõuaks haarata, muidu jää puhtalt palja peaga. Aga näe, tänases ajalehes on töökuulutus, tahetakse lapsehoidjaks.”

      Ei, lapsehoidjaks ma ei taha. Siin tuleb täita kõik sakste kapriisid, kaasa arvatud pisipõnni omad. Ma kardan, et minu vaba vaim hakkab siin protestima, ma olen hellitatud laste kapriise ja nende vanemate nõudlikkust juba märgata jõudnud. (Vaene lapsehoidjat ei palka.)

      On jäänud veel Narva.

      Tutvun siis siin lõpuks ka oma tädiga. Ta on väikesekasvuline, igati ümarik ja pehme nagu prantssai, aastat 40 vana. Tädimees on kõhn, pikk, veidi vimmas ja armastab napsutada (seda tunnen vaistuliselt juba esimesest muljest). Tädi on esialgu päris lahke – no eks me midagi ikka leiame, hakkame homme kuulama, mul siin tuttavaid ikka on, võib-olla ehk lapsehoidjaks?

      Ah, jälle lapsehoidjaks! Ei, tädikene, ükskõik mis muud, aga seda ma ei taha, pigem läheksin loomaaeda (tädi naerab). Selgitan siis tädile üsna siiralt, et mulle meeldivad küll väikesed lapsed, aga nendega seatud range ma kardan. Samal põhjusel ei saa minust kunagi õiget majateenijat, ma ei saa ega taha olla teisest inimesest sõltuv, ei saa olla teise käsualune, enne oleksin nõus ükskõik millise raske tööga, kui vaid hing oleks vaba.