Ellujääja. Valentine Nõlvak

skeptiliselt: „Ema veri!” ja lisab veidi aja pärast: „Loomi las talitavad need, kellel neid on, talumehed. Need rügavad hommikust õhtuni ja ei tea peale oma lehmade-lammaste mitte midagi, see on tuim rahvas. Tark inimene nii oma elu ei sea, saab kergemini läbi, tuleb ainult pea tööle panna. Aga sinu asi on muidugi teine, sina peaksid just natuke aega sakste juures teenima, õpiksid linnakombeid ja lihvi, noorel inimesel on seda vaja, ja just sinule soovitaks seda kohe kindlasti, sind pole keegi veel õpetanud, aga mis on inimene ilma kommeteta?”

      Tunnen, et mu ümber hakkab tekkima mingi suletud ring. Ma ei välista võimalust, et minu suhtumist ellu võis mõjutada ka minu lapsepõlv. Olles alati teistest kehvem, näljane ja viletsalt riides, arenes minus aegsasti alaväärsustunne, mida süvendas ka mängu- või koolikaaslaste vastav suhtumine. Keegi ei ütelnud mulle kunagi halvasti, kuid vahe, kuidas pöörduti minu või mõne jõukama, ilusasti riietatud lapse poole, see vahe hakkas vägagi silma. Tollal ma veel ei teadnud, et selline pärandus on eluaegne, ma vaid tundsin, et hakkan inimestest eemalduma.

      Päev möödub päeva järel, tööd ei leia. Tädi pakub ikka veel seda ainust saadaolevat lapsehoidjakohta, mille ta tõepoolest leidis, kuid mille ma tagasi lükkasin. Hakkan juba tädi vihjetest taipama, et minu hoiak temale ei meeldi, et muud tööd tõepoolest, vähemalt käesoleval hetkel, kusagilt võtta ei ole. Nõnda ta ühel päeval alustabki: „Tead mis, Narva pole Tallinn, sa oleksid ikka pidanud edasi Tallinnast tööd otsima, sinna on ju koondunud kõik suuremad vabrikandid, töösturid, ka väiksemad ettevõtjad, see on ju suurlinn, tsentrum. Aga mis siin Narvas, siin on ainult Kreenholmi manufaktuur ja linavabrik, need pidevalt vallandavad töölisi, juurde ei võeta praegu kedagi, ajad on kehvad, olen seal käinud ja küsinud. Narvas on ju ka suuri saksu vähem kui Tallinnas, isegi majateenija kohta on siin peaaegu võimatu saada ja üldse, sa vaata neid lehekuulutusi, näe, tänane leht!”Tädi ulatab mulle värske Päevalehe numbri ja ma loen:

      „Maalt tulnud korralik tütarlaps palub pisarsilmil anda mingit tööd, on kõigega nõus!” Selliseid kuulutusi on lehed täis, see pole uudis.

      Olen juba paar nädalat siin olnud. Tädi Pauline tuleb turult, on rõõmus: „Tööd ma sulle nüüd leidsin, siinsamas ümber nurga, pagar võtab sind tööle, koristad tööruume, eluruume ja kauplust, üldse teed igasuguseid majatöid, süüa tuleb ka sinul teha, perenaine ütles, et selleks nad inimese võtavadki, et saaks ise rohkem poes olla. Palk on seitse krooni kuus, aga eks söök on ju ka nende poolt. Kohe homme võid pihta hakata!”

      Pagar on omamoodi vabrikant, tal on oma üsna suur maja Peetri tänav 2. Maja ühel pool otsas on küpsetamisruumid, teisel pool eluruumid ja hästiminev kauplus. Pagariks on kaubeldud noor, umbes 24–25-aastane mees. Hommikul vara annab peremees pagarile välja produktid ja südaööl võtab vastu valmistoodangu. Pagar jõuab oma leibade-saiade, pirukate ja präänikutega valmis sageli siis, kui kellaosutid juba üle kesköö on jõudnud.Veel üsna soojad, lähevad kõik need järgmisel hommikul müügile. Pagarile jäävad puhkuseks mõned tunnid ja varahommikul algab uus protseduur. Kust kohast küll võtab inimene energia, et sellise tohutu töökoormusega toime tulla? Kuid ta tuleb toime ja ta tööd saadab isegi rõõmus laul, ainult et tekstid on ilma erandita ebamoraalsed.

      Korteris elan endiselt tädi Pauline juures. Hommikul tööle minnes hiilin tasa toast välja, et mitte äratada „Puntsut”, nagu onu Kostja oma ümarat teistpoolt kutsub. Astudes pagariruumi poole, kuulen juba kaugele pagari lemmiklaulu: tulevad, tulevad, panevad, panevad, paa-ra-taa, põle kee-daa-gii… Ilmselt on see mulle serveeritud tere-hommikust pähe. Ah et olen surmani solvunud? Ei ole. Ma tean, et igal linnul on kindlalt oma, just nimelt temale omane viis.

      Ülemisel korrusel, peremehe korteris, on üllatus – härra ise on koos prouaga kauplusesse läinud, ukse aga enda järel lukustamata unustanud. Ilmselt on ta miskipärast kiirustanud ja rahalugemine on pooleli jäänud. Suur hunnik raha on keset lauda, sealt hargnevad sorteeritud rahatähtede „mäed”, sinna otsa veel silmapesukausitäis sente. Esimest korda elus näen ma nii palju raha, mis on siit seitse krooni kuus töölisele ära anda! Seisan uksel ja vaatan üksisilmi tohutuid rahahunnikuid, siis sulen ukse ja lähen alla, seda ruumi koristan hiljem.

      Ja jälle hakkab mu peas toimuma võrdlus: peremehel on palju raha, see eeldab suuri tegevusmaid, suuri nn operatsioone, suurt riski. Ta on samasugune tavaline inimene nagu iga teine, tema käest lihtsalt käib läbi suurem kapital. Mõtlen, kas ta ise tunneb ka üldse sellest mingit rahuldust? Ja ma miskipärast ei tahagi olla peremehe nahas, mõtlen, et kui kas või praegugi poleks tulnud mina, vaid mõni juhuslik inimene, korjanud laua tühjaks ja läinud! Unustas ukse lukustamata. Aga nõnda võib igaühega juhtuda. Ja mulle ei tule isegi pähe võtta siit kas või üksainus pangatäht.

      Pool tundi hiljem tuleb peremees: „Hakkasin taskust rätti tõmbama, pihku sattus toavõti. Alles siis tuli meelde, et jätsin ukse lukustamata. Kohe ei saanud tulla ja ega pakilist olnudki, teadsin, et sina oled vist juba ammu seal!”

      Ta ütleb seda nii rahulikult ja lihtsalt, nagu polekski mängus sellised summad ja nagu oleks see täiesti loomulik, et kuna mina ju seal olen…

      Olen südames talle tänulik, usaldus soojendab hinge.

      Et onu Kostja on autojuht, käivad meil sageli ka teised Narva autojuhid. Istutakse laua taga, juuakse õlut ja muud kangemat ja arutatakse igapäevaseid probleeme. Kostja ise on suur jutumees, ja oi neid autojuhtide jutte! Mulle avaneb uus, senitundmatu maailm, täis soppa, alatust ja rõvedust. Saan teada, et autojuhile on tuttavad kõik mülkad, kaardipõrgud, avalikud naised ja perekondlikud saladused. Autojuht ise võib ju kõiges selles üldse mitte tegev olla, kuid seda nõuab tema teenistus, see on tema leib.

      „Eks täna oligi vahva,” jutustab Kostja ja patsutab rinnataskule, „restosse vajus punt, ja veel missugune punt! L ja I ja veel N ja K olid ka. Mina just lasen resto ees sõitja autost välja, no kuradima moodi vedas – mehed minu juurde, et too lits! Missugune? Küsin, kas 25-sendine, kroonine või kahene? Meestel solvunud molud peas – kelleks sa meid pead, et rämpsu kaela määrid, 5-kroonine vähemalt! Et mis sa, Kostja, ei tunne meid või? Halvasti oleme sulle maksnud või? Mina siis, et teid ju kolm, kas ühest aitab? Ega ei olnud kitsid midagi – kui on rohkem, too aga kolm! Saingi nad kohe kodudest kätte, plikadel veel hea meel, viisin ära. Aga sain just restotrepist alla, kui üks paarike juba õues mu käru juures seisab: vii, sohver, linnast välja rohelisse! No aga kuhu kanti siis? Pika otsa sain pealekauba. Aga kui teie, mehed, teaksite, mis mesti mees see oli? Ai sa kurat, kui ainult eit kodus seda teaks! Ja tips kõrval missugune, igatahes tema enda eidest etem. No ja tegingi otsa Kuusalu kanti. Aga seal tuleb mees autost välja ja ütleb: kas sa, sohver, siitkandi metsaradu tunned? Sa aja masin kuhugi metsarajale, kus halb tee ja palju auke, sõida hästi aeglaselt, aga ise ära tagasi vahi, sa ju ise ka mees, saad aru! Aga hästi maksis küll ja ilmaaegu hoiatas, et vaata, et mu eit teada ei saaks, ega ma loll ole!”

      „Mis sa hoopled ja seletad siin seda nagu mõnda ilmaimet. Narvas teab iga poisikene, et elukutselise autojuhi auto on liikuv litsimaja,” ütleb tema ümar Puntsukene. „Asi kah, mida siin veel igapäev seletada, näe, noor tüdruk kuuleb.”

      Kõige suuremad jutumehed on Kostja, Vasja ja Sergei, kõik Jaanilinna kandi narvakad. Muide, Sergeil on väga ilus hääl. Vahel, kui ta meil istub ja laulab, ei suuda kuidagi uskuda, et sama inimene nõnda innukalt roppusi räägib. Harvem astub meie uksest sisse väike küürakas autojuht, ainuke eestlane selles pundis, kellelt kunagi ühtegi roppust ei kuule. Millegipärast hüütakse teda omavahel Veliks. Veli seisatab lauanurga juures ja ütleb vaikselt:

      „Ei tea, mis rahuldust need mehed avalikult naiselt saavad, see on ju palgaline ja teeb ka palgalise tööd. Naine, kui armastab, annab oma parima, aga nõnda… Ja oleks need mehedki mõned sitad mehed, aga niisugused, et kui oma eidega õhtul käe alt kinni vastu tuleb, ei oskaks arvatagi…”

      „Aga sina ära arvagi midagi, hakkad palju ja laia häälega arvama, oled leivakannikast lahti ja kogu lugu, saksad sõidavad ilma sinu arvamisetagi. Tema arvab!” Nõnda arvab Sergei.

      Pühapäeviti olen vaba ja siis pakub tädi Pauline mulle süüa. Elu peaks nagu enam-vähem normis olema, kuid ma tunnen vaistlikult, et miski oleks nagu viltu. Mulle tundub, et isegi