Ellujääja. Valentine Nõlvak

Hildast on lõpmatult kahju. Ta olla olnud enne elurõõmus, ja hea laulja. Vaadates teda praegu sellisena, ei oska ma teda endisena ettegi kujutada. Aga miks teda ei ravita? Vastuseks saan: kes ravib? Kes kannab kulud? Või kellele see üldse korda läheb? Pererahvas on hea, ära teda ei aeta, aga kes hakkab tema pärast kulusid kandma? Eks korra ole arstil ära käidud ka, arst arvanud pikatoimelist ravi, no kes seda… Ei tee see ravi teda enam targaks, tööle ta kuigipalju veel kõlbab ja sellega on loril lõpp.

      Täna ma ütlen kindlasti Jaanile, et kuidas siis ikka nõnda, kas tal südametunnistust üldse polegi? Kuid siin on ka Kupja-Juhan ja Asta. Isa ja tütar kõnnivad teineteisest mööda nagu võõrad, nagu poleks midagi olnudki. Astatirts on vali hobusemees. Kogu töömeeleolu hoiab ülal Juhani Paul, ja nimelt oma erakordse suuvärgiga. Tema naljad ei käi kellegi pihta, tema leiab nalja logust vankrist, hobuse värvist, iseenda arvelt.

      Õhtul klaarib peremees arveid. Kellel on arves tööpäev, kes saab rahalist tasu.

      Kodus tuleb Jaan särava näoga vastu: „Vaata, ma lasin sepal teha uue kapsaraua, sirge, ilma kõveruseta. Sellega on poole kergem raiuda ja ei põruta käsi, tule proovi!”

      Jaan on nii õhinas, et ma ei saa talle midagi ütelda, nagu plaanis oli, vaatan ükskõikselt rauda ja astun toa poole. „Mis, ei meeldi või? Sa tule ometi proovi! Või oled väsinud? Üle töötanud? Seda ma arvasin, et sa täna käristad üle, see ju sinu moodi, mis sa lõhud, tee parajalt, tee, nagu teised teevad!” Toast astub õue Juuli ja jutt jääb sedapuhku katki. Õhtul sean lehmade asemeid. Jaan ei saa rahu ja tuleb lauta: „Ütle, mis sul viga, kas vanaeided on midagi lobisenud?”

      „Miks just ainult vanaeided? Seda teab ju kogu küla ja kaugemaltki – tegid inimese sandiks ja sind ennast ei loksuta see karvavõrdki. Jutt on Hildast.”

      Tume vari käib üle Jaani näo. „Seda ma kogu aeg arvasingi, et kui kuhugi külasse tööle satud, nõnda kõlakad tulema hakkavad, ja näed, kui täpselt. No ja mis siis?”

      „Ega minul polegi selle kohta midagi ütelda, aga Hildast on väga kahju. Ja teda ei ravi keegi.”

      „Kas mina pean teda tohterdama hakkama? Kas mina käskisin anda?” pahvatab Jaan tigedalt ja lisab veidi aja pärast leplikumalt: „Ega ma enne ei lubanudki teda ära võtta, mul polnud see mõtteski, aga kui asjad sedasi läksid ja Hilda hakkas juba lausa peale käima, läks mul endal häda suureks – ära korjata ma teda ei taha, aga ega ta siis kaotama lähe, kui sellest aru saab, siis jätab meelega alles, et mulle alimendid kaela sokutada, mul jäigi valida – korja ära või maksa eluaeg! Ega kõik Kupja-Juhani moodi välja rabeleda ei oska, see na koolitatud mees, kõik ohukotid ja knihvid selged. Eks ma siis hädaga hakkasin Hildale rääkima, et ma sind ju nii kohe võtta ei saa, pole talugi veel minu nimel, pulmaraha vaja kokku korjata, kes siis ilma pulmadeta kokku elama hakkab, külarahva naeruks! Aga kirikus tuleb ka ära käia ja kudamoodi ma niimoodi sinuga papi ette lähen! Et selle korra pead ikka ära tegema küll, et asi läheks oma õigesse kanti, edaspidi on neid lapsi aega küll saada. Mul omal olid küll hirmu pärast karvad püsti, et kas ikka usub, see sihuke kõva, aga andsin siis raha ka pihku, et mine käi ära, ma korjan nõndakaua pulmaraha. Kui asjad korda said, ei ma siis julgenud sinnapoole vahtida ka, käin siiamaani Väljaotsalt ringiga möödas. Aga ütle, mis ma siis tegema pidin? Mina teda ei võta, ja nüüd, lollina, hoopiski mitte.”

      Järgmisel hommikul ajan loomad koplisse, vastu tuleb Paul hobusepaariga.

      „Noh, Paul, kas eilsest varbad villis.”

      „Ei, miks,” vastab Paul, „varbad pole villis, need on harjunud ja mul kerged pastlad, aga vaat Madis, vanamees, tõmbas alt.”

      ???

      „Üsna lihtsalt, eks ta hakkas eile õhtul raha maksma, mis teistele maksis, mina ei tea, aga kui minu juurde õue tuli, siis küsis vaga häälega: „Noh, Paul, kui palju ma siis sinule võlgnen?” Mina vastu, et oh ei mina tea, eks peremees annab ise, nagu arvab, ise mõtlen, et kui sõnnikutõstjatele, kes raha eest olid, kaks krooni maksab, eks ta siis hobusemeestele krooni ikka viskab, kogu pika päeva sai vihtuda. „Ah et sa ei tea? Aga kui ma sulle 50 senti maksan, kas sellest aitab?” Mul kihvatas süda sees – poole peale tõmbas! Aga ega ma seda temale ütelnud, ütlesin, et noh, aitab küll. „No kui sa arvad, et siin palju on, siis ma võtan siit 10 senti vähemaks.” Ütles ja ulatas mulle 40 senti. Pidin ma, loll, ütlema, et aitab küll!”

      Mina ja minu maja, meie tahame Jumalat teenida!

      Igal neljapäeval on Raplas turg. Hommikul vara, kella poole viie paiku, kui mina lauta lehmi lüpsma lähen, paneb Jaan hobuse ette, vankrile pannakse paks kord õlgi, õlgedele pakid ja kastid munadega, kartulikotid, sealiha (sageli terved sead), on mullikas või vasikas tapetud – kõik läheb Rapla turule. Ka võid tehakse siin ise ja turustatakse. Turulemineja on Juuli ja näib, et see amet läheb tema käes hästi, kordagi pole ta veel midagi tagasi toonud. Vaevalt on Juuli silmist kadunud, kui Jaan lauta tuleb: „Ole nüüd terane. Katsu lehmad ruttu ära lüpsta, ma vahin sahvrist kraami ja ajan pärast loomad karjamaale, sa vihu nõndakaua koogid valmis, aga just niipalju peab tegema, et jaksame ikka korraga ära süüa, ega järele jätta tohi, siis saab aru ja seda kisa siis.”

      Olen väga koogimaias. Jaan samuti. Ilmselt oskab ta varusid sahvris nõnda kergitada, et Juulil pole aimugi. Ma ei ole kunagi sahvris käinud, kuid on selge, et varud peavad olema suured, kui iganädalase võtmise peale aru ei saa.

      Koogid tulevad head. Sööme, vaatame teineteisele otsa ja naerame. Kui kipubki rohkem kooke olema, kõik tuleb kinni pigistada. Alati on osasaaja ka perekoer Pimbu. See, mis Juuli meile hommikusöögiks määranud, läheb seasöögiämbrisse. Aga üldiselt Jaanimardil viletsasti ei sööda. Niipea kui miski laual kesisemaks muutub, on Jaani poolt ütlemist kuulda ja näib, et ta teeb seda minu pärast. Juuligi vist mõtleb nõnda, sest kui Jaan toiduga nõudlikuks muutub, seiravad Juuli silmad mind.

      Palk on 10 krooni kuus ja see makstakse korralikult igal esimesel kuupäeval välja. Ostan endale ilusa kleidi, tüdrukud kutsuvad Keavasse peole. Lähen. Pidu on rahvarohke ja puhkpilliorkester sütitab. Suur tantsumees ma ei ole, kust ma pidingi tantsimist õppima, moodsaid rumbasid-tangosid, inglisvalsse ega fokse üldse ei tunne, minu jaoks on ainult valss, polkasid mängitakse suurtel pidudel väga harva, peetakse võib-olla labaseks, külasimmanitele kohaseks. Tüdrukud on toredad ja olemine lõbus ja mul „veab”, nagu tavatsetakse öelda. Eriti hakkab lausa jälitama üks Tallinna mees, algul tagasihoidlikult, kui aga näeb, et ma tema eest põgenen, ei lase ta mind enam üldse silmist. Pagen selle mehe eest otse kabuhirmus, suurivaevu pääsen tüdrukutega koju.

      „Näed, istud kodus, raiud sigadele ja kusagil ei käi, aga vaata, meil kellelgi ei vedanud nõnda nagu sinul, nüüd hakkadki meiega käima! Ja kui ilus mees veel.”

      Kodus muutub Jaan tõsiseks ja sõnaahtraks, ometi tuli ta ehalt alles täna hommikul. Jaani käitumine on mulle arusaamatu. Ta ei räägi mulle kunagi midagi niisugust, mis reedaks huvi minu vastu, käib sageli öösiti väljaspool kodu magamas, kodus olles aga ümbritseb mind hoole ja tähelepanuga. Ja kui ta hommikuti koju tuleb, ei tule mulle pähegi huvituda, kus ta käis. Kui juba Juuli ütles, et tal on kindel pruut, eks ta siis seal käibki. Aga miski teeb mullegi muret – kui Jaan naise võtab, olen mina majas üleliigne, siis pole ju nendele mind enam üldse tarvis. See pakitseb südamel.

      „Jaan, millal sa pulmad teed?”

      „Kellega?”

      „Ükskõik kellega, ma ainult küsin, millal pulmad tulevad?”

      „Kas on juba jälle midagi lauldud?”

      „Ei ole, pole mul sinust kellegagi juttu olnud, aga ema ütles, et sina võtad varsti naise ja siis pean mina ära minema.”

      „Sa sülita selle Juuli jutu peale. Ta sokutab mulle juba ammu seda plikat. Tahab sellepärast, et see on rikka maja ainuke pärija ja tema sugulane. Mina teda ei võta. Ja pole mul seda päris naisevõttu praegu üldse plaanis, las enne tuleb Kustas kroonust koju, siin on veel muidki asju ja eks me siis vaata.”

      Jaani jutt on tõsine ja siiras.

      On kibe heinaaeg.