Ellujääja. Valentine Nõlvak

kütmine langeb ühte kartulivõtmisega. Võib arvata, milline on siis töökoormus. Põrsaku külas on väga paljudel hoonetel õlgkatused. Millegipärast on selles töös, nagu paljudes teisteski töödes, omamoodi võiduajamine, igaüks tahab tingimata esimesena lõpetada. Seoses sellega meenub mulle kooliajal õpikust meelde jäänud „Eesti pastoraal”:

      Latse, maast valla, rei tuleb maha,

      tõistre perest nii jääme taha!

      Esimest korda elus teen tutvust koodiga. Mulle näib, et rehepeksu ajal on peremehed küll ülearu nõudlikud või kuidagi väga pingul. Siin ei naerda ega naljatata, siin tehakse ülitõsist tööd, millel on oma kõrvalekaldumatult kindel süsteem. Rehelised aetakse üles kell pool kaks öösel. Vihud tuuakse parsilt alla ja laotakse rehetoa põrandale, mis on enne väga puhtaks pühitud. Kootidega poksijaid ei ole vähem ega rohkem kui neli, löögid on kindla taktiga, kui üks löök sekundi murdosa hilineb võib tuleb varem, segab see otsemaid tööd. Koodid peavad tegema väga täpse ringi, et takt välja tuleks. Kui üks paar kindlas taktis edasi liigub, taganeb teine paar samas taktis tema eest kuni rehetoa seinani, seal on ümberpöörd, nüüd taganeb teine paar, ja nõnda seinast seina, mitu korda järjest, kuni peremees vihud üle vaatab. Kui pole tühjad, tuleb lüüa veel. Edasi tuleb õlgede maast üles korjamine, vihud peavad tulema väga ühtlased, iga pahmakas raputatakse eraldi, et terad põrandale langeksid. Õlekood seotakse kinni, pannakse kõrvale ja parsilt tuuakse uued vihud. Kella kuueks hommikul peab töö tehtud olema, siis on naistel lehmalüps, mehed seavad kartuliatra, söödavad hobuseid. Naised ajavad loomad karjamaale, peremees ajab põllul kartulivaod lahti. Kiire piimajahutamine, hommikusöök, ja kogu pere läheb kartuleid võtma. Lehmi lüpstakse sügisel juba kaks korda päevas.

      Mul on väga raske koodiga toime tulla, väsin aina rohkem ja lõpuks vajub koot valeringe tegema. „Kas putked värisevad?” küsib Juuli ja lisab kohe. „Pane aga takka, ei ole töö veel kellegi konti rikkunud.” Ja ma panen, hirmuja väsimusehigi otsaees, jõud sõna otseses mõttes lõppemas.

      Parsile pannakse kuivama uued vihud. Nüüd on paar päeva aega, kuni nad kuivavad. Saab „hinge tagasi tõmmata” – varasest hommikutunnist hilja õhtuni, kuni videvikuni kartulimaal küürutada.

      Öösel, kesk kõige raskemat und, äratavad kogu pere üles tugevad rusikahoobid aknale, keegi trummeldab akna taga – tulekahju!

      Jaan tormab akna juurde. – Kus? Aga ärataja on juba läinud järgmist peret üles ajama. Kiiresti haarab igaüks need riided, mis parajasti pihku hakkavad, kiiresti on vaja õue joosta, ei tea ju, kas põleb oma või naabri maja. Jõuame Jaaniga üheaegselt õue. Põleb Juhani viljakuivati. Juhani talu asub küla keskpaigas, ümberringi üleaedsed. Alles tänavu suvel valmis saanud kuivati on üleni leekides. Õnneks on ilm tuulevaikne.

      Kogu küla on jalul. Tassitakse küll ämbritega vett, kuid talumatu kuumus sunnib taganema. Redel nõksatab – ülemine palk läks, heites kukkumisel tohutu sädemetemere vastu musta sügistaevast. Alt karjutakse: Jaan, tule ära!

      Jaanimardi asub põlevast hoonest tükk maad eemal ja on seetõttu kõige vähem ohustatud, kuid Jaan on ainus, kes oma elust sugugi hoolimata möllab tulega nagu elus saatan. Üleni must, tahmane, higist ja kuumusest läikiv, näib ta kahjutule leekide paistel fantastilise tondina.

      „Jaan! Kurat ometi, lendad alla, kas seda ka veel tarvis, sisse lendad, kuuled, Jaan!” hüüab Kupja Juhan rahva hulgast. Vastuseks kostab Jaanilt lakooniline: „Andke vett!”

      Redeleid on veel, need vedelevad maas, kohale tassitud meeste poolt, kes need küll siia tõid, kuid püsti panna ja üles ronida ei julge, ja nendel on õigus, sest iga hetk võivad variseda ka seinad.

      Minule on teise inimese julgus nakkav. Tean vaid ühte: kõik mõtted kõrvale, on vaja vett, vett! Ja ma kannan kui meeletu ja ronin redelile, ulatades Jaanile ämbreid. Siin ei tunne ei väsimust ega tööraskust, vett! vett! on ainuke mõte. Seda ulatatakse vahetpidamata. Veel jätkub seda kusagil, veel jätkub, veel seisavad hobused vooris.

      Aga püsti on ikkagi üksainus redel ja ülal möllab üksainus mees.

      Kas on võimalik anda tulele vastulööki sellise primitiivse kustutusviisi juures? On küll. Ära seda ei kustuta, kuid kahandada kuumust ja sellega vähendada küla süttimise ohtu, see on võimalik. Ja Jaani töö annab tulemusi. Ta viskab pidevalt vett ülalt otse tulepesasse ja tagajärjed on märgatavad. Ehk küll tuli samas uuesti süttib, kahaneb selle jõud, kahaneb veel ja võitlus kestab. Mul on tunne, nagu oleksin muutunud kummipalliks, mis võib kuumusest iga hetk lõhkeda. Ei saa teisiti, kui ämbritäis omale pähe! Ka Jaan teeb ülal sedasama.

      Redel nõksatab. Alla langes teine palk. Kolmas peab veel vastu.

      Jaan, Jaan, tule ometi ära.

      Tuli kahaneb, ime küll, kuid tõesti kahaneb. Ja alles nüüd jõuab kohale ka tuletõrje, mis hommiku eel kätte saadi. Võimas veejuga autolt lõpetab lühikese ajaga ülejäänu.

      Tahmast täiesti tundmatuks muutunud Jaan astub kodu poole. Viivuks peatub, vaatab tagasi ja ütleb mulle: „Lähme koju!”Ta on morn.

      Arvan, et küllap ta on saanud põletushaavu, oli ju lämbumas kuumusest, kuid ma ei julge esialgu küsidagi. Alles kodus, kui ta ennast tahmast peseb ja Juuli aina uut ja uut sooja vett kaussi valab, astun ligi, ja vaadates tema punaselaigulisse näkku, mis meenutab tule violetset värvi, taipan ma täie selgusega selle inimese teo suurust.

      „Sa vist said väga kõvasti, Jaan?”

      „Eks sain kah, aga küll see ära praavib, hing jäi sisse,” vastab Jaan natuke leebemalt ja samas lisab: „Mis see, aga mehed on nagu oinad, endal hännaalune kõrbeb, aga tuld hurjutavad aia tagant. Ise peaks aru saama, et kui küla läheb, siis mina oma maja katusel võin veel vilistada. Aga näed, kõrvale ei tule keegi. Minul see kõige suurem häda või? Ja küllap oleks läinudki!”

      Kas see on ikka sama Jaan, kes mulle mõni päev tagasi oma vempudest jutustas? See Jaan, kellest tüdrukud kuidagi nagu põlastusega räägivad, kas Hilda pärast või üldse, see Jaan, keda ta enda emagi millegipärast teisest pojast halvemaks peab?

      Tulemöll öises pimeduses, kahest otsast põlev sein, selle najal redel ja sellel kohutava surmaga üksi silmitsi seisev inimene…

      Ja nagu alati taolistel hetkedel, tunnen ma, kuidas minus miski hetkeks seisatab. Austusest kõige kauni ja suure vastu maailmas.

      Kaks päeva hiljem käib läbi küla uudis – Juhani Liinel algas enneaegne sünnitus, viidi haiglasse. Veel mõni päev edasi ja uus teade tuli peale – Juhani Liine sünnitas kaksikud, mõlemad poisid, kuid kõik kolm surid, nii lapsed kui ema. Kui Juhani Att paar nädalat hiljem meile tuleb, otsas ja lohku vajunud näoga, paneb Jaan talle käe õlale:

      „Jah, Att, sinu nahas ma küll olla ei tahaks!”

      Elsalt on vahepeal juba mitu kirja tulnud, ta on jälle Tallinnas, kuid kirjutab, et abielusse on löönud lahkhelid, ilmselt tuleb lahutus, lubab rohkem selgitada, kui Keava sõidab, Tallinnas nagu ei tahakski enam olla. Ma tean, et Elsa leidis siin suvel endale hingesõbra.

      Jaan seab veskile. Paneme aidas vilja kottidesse. Äkki Jaan küsib: „Noh, kas Elsa jälle Tallinnast siia vanaeide pugerikku tulemas? Kas Tallinnas kodu enam ei passi?”

      „Lubas tulla. Ta vajab värsket maaõhku, tal on kopsud nõrgad.”

      „Ah et nõrgad? Kas Raua Edgar praavitab nad siin ära või?”

      Jaan paneb hobuse ette. Hakkame viljakotte vankrile tõstma. Juhuslikult märkan, kuidas eemal väljade lõpus astub aeglaselt küla poole minu sõtse. Sõitiski kohale. Jõudes künkaharjale ta peatub, vaatab ja hakkab äkki väga kiiresti astuma, küllap nooruse ülemeelikusest.

      „Vaata, kus on ikka valu perses, näe, võtab kohe jooksu lahti,” viskab Jaan mürgiselt.

      Mis ta ometi urgitseb Elsa kallal?

      Aastaid hiljem arvan, et leian sellele vastuse – kui sõnatu loom on võimeline instinktiivselt tajuma, milline inimene inimeste hulgas on tema vaenlane,