Ellujääja. Valentine Nõlvak

ütleb Jaan vahele.

      „Oh ei, ega mina teda söömast keela, söö aga ilusasti kõht täis, pärast näitan sulle laudatöö ka ära.”

      Eluruume ehk kambreid, nagu maarahvas neid nimetab, on siin majas kaks, kui sinna juurde kööki mitte arvestada. Köögimööbliks on ainult väike lüpsijäri, millel istutakse, kui pliidi alla puid pannakse, laua aset täidab reheahju ukseesine. Süüakse esimeses kambris, seal on lauad ja toolid. Söögilaud on keskpaika tuba, pikad pingid kahel pool lauda. Teine, tagumine kamber on väiksem, seal on kolm voodit. Esimene, akna all, saab mulle, teisel pool seinas on perenaise oma ja pikliku toa lõpus Jaani ase. Väike laud ja tool ühe akna all ja muud ei midagi. Näib tõesti, et siin majas elavad inimesed lihtsalt. Talu, kõige nähtu põhjal, ei ole vaeste killast.

      „Nojah, eks astume nüüd lauda poole,” võtab perenaine jutuotsa üles. Niipea kui läheneme laudale, hakkab röökima sigade ühiskoor. Ma ei kuule enam ainsatki sõna, mida perenaine minule ütleb.

      „Oi jah!” hüüab perenaine, „need metsalised oleksid pidanud enne süüa saama, nüüd ei kuule enam teise inimese juttugi, aga käime korraks läbi, eks siis anna.” Paraku tuleb siiski kärssninad enne ära sööta, kisa teeb tõepoolest kõrvad kurdiks.

      Sigade köök on teisel pool lauda otsas, sealt tuleb neile ämbritega ette tassida. Valada tuleb künasse kas üle aia ehk tõmmata küna välja, kuid vahet siin pole – hakkad küna puhastama, siga röögib jalgupidi künas, segab oma suure peaga toidu ettevalamist. Peab olema väga kiire, et mitte maha valada. Primitiivne, mõtlen, sellise seakarja kohta. Aga kui nemad seni toime on tulnud, küllap tulen minagi.

      Söödetud. Kõrvad puhkavad. Nüüd veel põhku alla ja valmis, vähemalt õhtuni.

      „No näed, need on siis nüüd meie lehmad, meie lüpsame ikka veel kolm korda päevas, kuigi mõned külas on läinud päevas kahele lüpsile, see pidi jälle sedasi olema uus mood või… Aga nad lähevad varsti ju noore rohu peale, kus sa siis enam kahega saad. Karjaplika meil on, see on meil Narva kandi inimene, eks ta nüüd varsti jälle tuleb. Või mis suurt karjatamist meil on, lambaid meie ei pea, koplil aiad ümber, muudkui vahi, et äkki mõni üle aia ei hüppa ja väravamulgust välja ei pressi. Karjalapsel on meil hea.”

      Algab kevadine kartulivalimine kuhjadest. Meie Juuliga valime, Jaan veab need kodumaile. Selgitab: suured, mis Rapla turule lähevad, olgu ikka ilusad ümmargused ja siledad, lopergused visake seemne hulka, linnarahvas niisuguseid ei taha.

      „Kuidas passib?” uudistab lõunavaheajal naabritüdruk Maie, kui piimakandamiga lauda poolt tulen.

      „Pole vigagi,” vastan, „alles uus, pole veel õiget ülevaadet.”

      „Sellepärast hakkasingi rääkima, et uus, sina ei tea ju veel siin mitte midagi. Sa ole selle Jaaniga ettevaatlik, see on niisugune… Mitu tüdrukut siin juba ära petnud, pärast jätab maha. Kes aga meie kanti uus tuleb, sellele hakkab järele jooksma, pärast enam ei kõlba. Vaata, Väljatoal on üks tüdruk, tead, see viimane maja küla lõpus? Hilda tuli mitu aastat tagasi Väljatoale tüdrukuks. Eks Jaan hakkas siis teda sihtima, aga tüdruk oli kõva, ei annud järele. Jaan, vana jäär, on ju õppinud neid kergelt saama, aga et niisugune trehvas, siis ta teda alles taga ajama hakkas. Lõpuks sai ikka tüdruku oma nõusse. Aga siis läksid asjad ju „sedasi”. Hilda mõtles, et Jaan võtab nüüd ära, aga kus Jaan, meelitas ja valetas talle ilmad ja maad kokku, kuni tüdruk tegi abordi. Eks ta, see va Jaani-roju, kartis, et tüdruk teeb talle alimendid kraesse. No nii kui ära sai, jättis Jaan Hilda maha, ei läind sealt uksestki enam sisse. Aga Hilda, näed, ei kannatanud seda välja, jäi peast haigeks, pole tast kuhugi enam tolku, ei oska tööd ega saa aru, mis temast tahetakse, lolliks läks. Vaenelaps ta on, isa-ema kedagi pole. Väljaotsa omad on head inimesed, ei aja teda minema, peavad edasi ja ütlevad, et on ta meil tubli tööline olnud, jääbki meie juurde, kuhu tal nüüd enam minna. Vahest Hilda ikka teeb ka natuke midagi, aga siis ole juures ja räägi temaga, aga nagu üksi jääb, laseb käed rippu ja enam ei tee midagi, muudkui istub ja vahib enese ette.”

      Või siis nõnda, Maiekene. Ja sina tulid mind, võõrast, hoiatama. Aitäh! Südamest aitäh.

      „Aga Juuli kiuslikkust teab igaüks. Ju sa ikka tema meele järele oled, et kõik nii vagane on, muidu oleks ju küla juttu täis. Madise peres on igal neljapäeval usukoosolekud, Juuli käib seal. Eks nad siis seal palvetavad ja ajavad kiusujuttu teistest inimestest.”

      Jah, tõsi, Juuli istub igal neljapäevaõhtul Madise-Juhani peres, sinna tulevad kokku kogu ümbruskonna usklikud, see on midagi baptistide usulahu taolist. Palvelaks on Madise peremees eraldanud oma suures majas avara toa, seal on pikad pingid nagu kirikus. Pastori osa täidab Madise peremees isiklikult, kuid üsna sageli tulevad siia ka kaugemalt lugejad, isegi Tallinnast ja Lõuna-Eesti kandist. Ükskord võttis Juuli mind sinna endaga kaasa, hiljem enam ei võtnud, jättis koju loomi talitama, kiitles, et siis on temal sealolemine muretum.

      Vaga mees ise, Madise Juhan, on muidu vaikne ja sõnaaher. Kui siseneda palveruumi, ei saa jääda märkamata uksele riputatud suurt silti:

      „Mina ja minu maja, meie tahame Jumalat teenida!”

      Rahvast käib palvelas palju. Kuid juhtub ka seda, et samal ajal, kui ruumis käib vaga laul, passivad ja irvitavad akende taga parajad külavolaskid, kellest Jaangi aastaid tagasi maha polevat jäänud. Inimeste seas käib jutt: kord talveõhtul olla palvemaja olnud rahvast tulvil, ruum palav. Tehti siis õhuaken lahti, vagamees loeb: „Ilma Issanda Jumala tahtmata ei kõverdata kellelgi juuksekarvagi, kui meid elus ihu- või hingehäda tabab, siis peame sellega leppima, sest nõnda on Jumala tahtmine.”

      Kaugemale ta polevat jõudnud, sest just sel momendil tabas teda läbi õhuakna visatud lumepall otse kuklasse. Peremehel jäänud suu lahti ja silmad pärani, siis ta kogus ennast ja ütles vaikselt: „Pange aken kinni!”

      „Ei tea, mis ta teisi õpetab,” olla Jaan pärast irvitanud, „sai kõva lumepallimunakaga vastu kukalt, kas tal siis vähe ihuhäda oli? Aga mis sa veel kurdad, kui ise räägid, et Jumal just parajasti praegu sedamoodi tahtis.”

      On nüüd kõige muuga, kuidas on, aga üks lugu on küll selge – igal neljapäeval, kui Juuli oma koguduse koosviibimiselt koju tuleb, on ta miskipärast sel õhtul ja sageli paaril järgneval päevalgi kiuslik ja tujust ära, siis läheb see hoog üle, ta muutub leebemaks, järgmised nädalapäevad kulgevad tavalist rada, kolmapäevaks jõuab ta täiesti maha rahuneda ja neljapäeva õhtul algab vana lugu otsast peale.

      „Eks ta tuleb sealt palvemajast, püha vaimu täis,” annab Jaan asjale omapoolse hinnangu, „läheb paar päeva aega, enne kui see seest välja läheb ja temaga jälle inimese moodi rääkida saab, aga noh, siis tuleb kohe jälle uus ports peale.”

      Väljas aga pressib peale kevad ja algab tõsine põllutöö. Jaan saadab mind kesa vedrutama. Rakendame hobusepaari vedruäkke ette. Seda tööd pole ma kunagi teinud, Jaan teeb sisse esimesed ringid ja õpetab: „Vaata nüüd, lase niimoodi, ikka nende ringide järgi, aga ära sa vedruäket suurte kivide taha kinni jäta, see teeb vedrud puruks, kui äke läheb üle kivi, kergita ta üles, vaat nõnda!”

      See, mis Jaani käes on nagu lapsemäng, näib mulle ületamatult raske, raudne äke ei taha minu käes kerkida. Aga ma pean, muidu lõhun äkke. Seda enam, et Jaan juba läks ja kurta pole kellelegi. Iga kord, kui kergitan äket, on tunne, nagu kerkiksid mu enda jalad, kuid hobused tõmbavad edasi ja kiiresti tuleb leida tasakaal.

      Õhtuks on suur kesaväli risti ja põigiti üle äestatud ja peale raske väsimuse pole mul endalgi häda midagi. Pole viga, harjumatu töö.

      Juulit näib miski rahutuks tegevat. Mõni nädal hiljem saan teada ka põhjuse: „Sa, Valli, ära selle meie Jaani peale looda, ei tema võta siit kedagi.” Nähes minu kohkunud nägu, lisab ruttu: „Ei, ega ma seda ütlegi, et sina teda taga ajad, aga ära sa edaspidi ka kuula teda. Jaanil on omal pruut, kelle ta ära võtab, ega pulmadki kaugel ole. See on üks minu sugulane, Rapla kandist, ilus tüdruk. See ei ole ka sihuke nagu sina – kole pika pihaga ja keskelt peenike, see on ikka ilus ja nagu peab, ilusa laia valge näoga ja matsakas ikka kohe nagu…