Ellujääja. Valentine Nõlvak

nii palju tööd tegema!”

      „Ise ajasid oma mõisa nii laiaks, eks nüüd vihu,” vastab Jaan ükskõikselt.

      Saan Elsalt kirja. Artur Sirk olla Soomest ära sõitnud Šveitsi, Larka istuvat veel kinni, kohus olla määranud neli aastat vabadusekaotust, kuid käivad kuulujutud, et varsti tuleb amnestia. Vapside liikumine, vähemalt Tallinnas, olla soiku jäänud. Tohvrid-Jänesed-Urlad pidavat Kihnu saarel kõvasti pummeldama, laev vedavat täies lastis kärakat ja konserve. Muuseas on Elsa huvitatud, kas pole meie kandis mõnda tühja majutuspaika, arst olla talle soovitanud maaõhku. Ta tahab suvitama tulla, esialgu üheks kuuks. Leian talle toa meist umbes kilomeetri kaugusel asuvas väikeses majas üksiku vanainimese juurde. See on imeilus koht, metsa sees. Nõnda ta sõidabki.

      Esimesed muljed on mõlemal pool negatiivsed. Jaanile ei meeldi Elsa: „No on vast vurle enese üles puhvinud! Ta ei ole üldse sinu moodi.”

      Elsale ei meeldi Jaan: „Kalduvus rasvumisele, suur kõht ja fuhh, kui matslik olek.”

      Juuli magab öösiti kõva töömeheund. Kui Jaan on ehale läinud, Põrsaku küla magab õiglase und ja Juuli oma koikus norskama hakkab, hiilin ma tasakesi toast välja oma lemmikharrastusele – toon tallist välja noore ruuna, sadulat asendab saanitekk, ratsmeid sedelgarihmad, siis päitsed maha ja valjad asemele, ja ratsutan läbi suveöö Elsa poole. Metsast läbi sõites hobune norskab. Mida ta kardab?

      Aga karta pole siin tõesti midagi. Elsa tuleb õue ja me vestleme tundi kaks, vahel rohkemgi, aga enne kui Jaanid-Juulid õue peal liikuma hakkavad, on hobune ammu omal kohal ja mina koikus.

      Õnneks läheb. Nad ei saagi kunagi teada, et ma niiviisi öösiti „libahundiks” käisin.

      Kubja-Antsu talus elavad vanad, juba kõvasti üle keskea peremees ja perenaine, Asta ema Liine ja temast noorem õde Leida. Asta on pesamuna. Leida on väike ja haprakene, ei anna talutüdruku plaani välja. Mulle meeldivad need tüdrukud, kõige enam küll väike Asta. See tüdrukutirts on juba varavalges jalul ja teeb kõiki talutöid, mis veel päris üle jõu ei käi. Kunagi ei lähe ta teretamata mööda ja tema naeratus on eriti siiras ja sümpaatne.

      „Jaan on leidnud naerulinnu pesa,” ütleb Juuli mulle laudas. „Küsisin küll, et mis sa hirnud, aga ta ei ütle ka. Nõnda kui hommikul koju tuli, aina lõkerdab enese ette.”

      Isegi söögilaua taga on märgata, et Jaanil on miski vemp hinge peal. „No ütle siis meile ka, mis sa üksipäini lõkerdad,” ütleb Juuli ja hammustab kogemata endale huulde. „Sa võta liha taldrikult hammustamiseks,” annab Jaan nõu.

      Kui pärastpoole kodust poole kilomeetri kaugusel sigadele ristikut niidame, pahvatab Jaan laginal naerma, raputab pead ja ütleb: „Ei, kurat, on ikka lugu.” Naerab oma pahvaka ära ja räägib: „Eks mina tulin täna hommikul, noh, kust ma ikka tulin, tee viis Kubja-Antsu aida tagant läbi. Kuulen, sees käib jutt. Tooma Elmari hääl. Mina ei teadnudki, et ta Leida pool käib, vaata kui kavalasti! Ma oleks mööda läinud, aga kuulen, kui Elmar parajasti ütleb: „Mina kohe ei jaksa täna, olen nii väsinud!” Kus siis Leida pani ohkima – ütle, miks sa ei taha? Sa käid mujal ka, sellepärast sa ei jaksagi. Elmar vastu, et las ma nüüd esiti natuke magan, ehk pärast… Leida ähib ja puhib – no kuule, no ma võtan püksid juba jalast ära! Ähkis nagu vedur Venemaa poolt, lõpetas ja hakkas jälle: ütle, miks sa ei taha?” Jaani valdab uus naeruhoog. „Mina seisan ja mõtlen: „Vaata, kurat, vägisi troitab ära!” Aga ega siis saanudki enam naeru pidama ja mökutasin järsku kõvasti. Ise lasin kähku põõsasse, et mis nad nüüd teevad, ära kuulsid kindlasti. Oligi algul vaikus, siis kargas Leida välja, et kes see kurat siin on, aga Elmar ei tulnud ühtigi vaatama, niipalju ta vist magada saigi, kui Leida aidast välja kargas. Leida mind ei näinud, läks aita tagasi, mina tulen kodu poole ja mõtlen – ei, kurat, mina Elmari nahas praegu küll olla ei tahaks.”

      Korjame niidetud ristiku kotti, laome harkidega vankrile. „Oota, las hobune veidi sööb, ma jutustan sulle veel ühe loo. Kas sa Matsi Ruudit tead – noh, see pikk volakas, rõugearmiline. Sellest on mõni aasta ju möödas, kui neil oli üks suiline, oli üks luuakönt, ei õiget nägu ega tegu, vähe loll ja kogeles ka natuke. Aga mis see Ruudigi õige ära ei ole. Aga vist sellepärast, et ta ise sitt midagi ei maksa, ongi tal sihuke ärplemise mood, eriti veel, kui viinatilka näeb, siis on ta rikas ja tore ja terve naistearmaada aina teda jahibki. No et see suiline na teistmoodi on, seda teadsid kõik, aga muidu pealtnäha oli kohe üks tõsine tüdruk, mina arvasin kindlasti, et ega see Ruudiga mehkeldama küll ei hakka. Oli parajasti rehepeks ja Ruudi pani kõigi ees kilkama, et see plika on juba ammu tema käest läbi käinud. Mina vastu, et ära tühja kelgi, sa räägi seda oma koerale. Mehed ümberringi naeravad. Aga Ruudi ajab peale, et lööme kätt, pudeli peale! Aga kuidas nüüd teada saab, on see tõsi või pole? Ja Kupja-Juhan andiski Ruudile nõu – sa vii plika kuhugi siiasamasse metsa põõsa alla, las Jaan ronib puu otsa, sealt ülevalt on ju kõik nagu peo peal. Mina ronisin siis suure tamme otsa, ise mõtlen, no pergli päralt, ega ometi mina Ruudile pudelit tegema ei pea. Tulevad! Mina ronin veel kõrgemale, et nad mind ei näeks. Aga eks läinudki Ruudi moodi ja teisel pärast hea hoobelda, et näe, tegin Jaani lolliks! Minul hing täis, vahi pealt ja pärast mine veel poodi viina ka tooma. Tüdruk tõuseb üles, ajab endale pükse jalga ja ütleb, nagu ta ikka pahasti rääkis: „Haga Ruudi, khess thoidab?” Ruudi vastab vagaselt palvevenna moodi: eks see toidab, kes üleval on! Mulle läks nüüd see asi puhta liiale, röögatasin puu otsast: „Oh kurat! Mina küll ei toida!” Plika pani metsa, püksid näpus, Ruudi lõi minuga sõnasõja lahti, et mis sa, loll, seda polnud kaubas! Mina vastu, et kus siis see õigus on, teie teete ja mina pean toitma!”

      Kui jutustaks selliseid lugusid mõni teine, võiks vihastada rõveduse pärast. Jaan aga jutustab kuidagi ilma tagamõtteta, siiralt ja avameelselt ja nagu täiesti midagi igapäevast, ainult et lõbusalt. Lõpuks lisab: „Ära sa Juulile (ta hüüab oma ema eesnime järgi) midagi räägi, kas seda vaja on, et küla kellama hakkab.”

      On alanud sügisene rehepeks. See on aasta kõige lõbusam aeg. Siis töötab koos kogu küla rahvas. Jaanimardi on esimene talu, töö algab siit ja lõpeb Väljaotsal. Rehepeksumasin vajab palju töökäsi. On ühes talus töö lõpetatud, juhitakse masin kohe järgmisesse, inimesed käivad vastastikku üksteisel abiks. Sõnnikuvedu ja rehepeks on ainukesed tööd, mida tehakse talgute korras. Tuleb ette, et mõni suurema talu peremees korraldab heinaajal ka niidutalgud, kuid neid tuleb harva ette ja need kestavad vaid ühe päeva. Talgutele on iseloomulik, et iga peremees püüab teist üle trumbata küllusliku lauaga ja töö lõppedes viina rohkusega. Ja ometi ei näe talgute ajal ühtegi purjus inimest. See on ränk tööaeg, siin peab iga inimene olema omal kohal, igaüks võib siin näidata oma virkust ja suhtumist töösse ja see on parim vahend inimese tundmaõppimiseks. Nõnda arvab talumees. Siin ei panda tähele mitte seda, mis sul seljas või jalas, vaid kuidas, kui püüdlikult ja kiiresti töötavad su käed.

      Kui masin on otsaga Kubja-Antsule jõudnud, saan Leidaga kokku. Ma tunnen, et ei oleks aus, kui ma teda ei hoiata. Aidalugu võib korduda.

      „Leida, teie aidaseinad kostavad läbi, sina vist pole selle peale tulnud?”

      Leida nägu kattub tumeda punaga. „Kellelt sa kuulsid, kas külast?”

      „Küla jaoks pole mul aega, Leidakene, töö on kukil, aga Jaan ütles ükskord, et Kubja-Antsul olla õhukesed aidaseinad, jutupomin kostab läbi.”

      „Kuradi Jaan, käis kuulamas või?”

      „Ei käinud, tuli ainult öösel koju ja ütles ainult niipalju. Ma mõtlesin, et ehk on parem, kui sa tead.”

      „Kas Jaan kellelegi veel rääkis?”

      „Mis ta rääkida teadis, kui juttu ei kuulnud, ta ainult niipalju ütleski.”

      „Küll oled sa tubli, et ütlesid, meil vahest jah tüdrukud käivad aidas ja istume poole ööni, ega midagi erilist, aga paljugi, mis parajasti arutusel võib olla ja pole vaja, et keegi kuulaks. Aitäh.”

      Rehi on pekstud, aga Jaanimardi peres seisab ees veel käsitsi rehepeks, kootidega. Kõige raskem töö kõikidest maatöödest. Kellel