Ellujääja. Valentine Nõlvak

retk on Naksi juurde: „Ma lõin sind, Naksi, mäletad? See oli üsna ammu. Sa panid mulle jalaga, nii et lüpsik lendas, ma ehmatasin ja vihastasin, lõin sind ja tahtsin veel lüüa, aga sina ronisid esijalgadega sõime ja lasid sellise madala palumise-jõrina lahti – ma olen tiine, ära löö minu last! – et ma tõesti enam ei löönud. Aga oma muresid kurtsin ma ikka sinule ja sina lakkusid mind. Olen ikka kurb, Naksi, Kristjan ei armastanud mind, sõitis ära, ka mina sõidan ära ja meie sinuga metsi mööda enam ei kõnni, nüüd hakkad sa kellegi teisega kõndima, aga kellega, seda mina ei tea.”

      Toas ootab mind August. „Vaata, Valli, sa ikka lähed kole järsku ära ja mul on siin parajasti rahadega raskusi. Meie kaup oli 5 krooni kuus, siin oled sa Elsale vahepeal annud ja 4 krooni võtsid teistre vanaemale, no siis nelja kuu palk minu arvestuse järele veel jääb, ah õigus jah, ikka vist kuue kuu raha, oot-oot, kuidas ma ikka omadega nii sassi läksin, no ega rong veel ei lähe, ma lähen arvutan uuesti.”

      Kui August tagatoast uuesti väljub, on tal käes juba enne valmis pandud kaks kompsu.

      „Ei, ma raha sulle kohe kuidagi praegu rohkem maksta ei saa kui 20 krooni, mul ei ole ja mõtlesin, et millal sa ikka Tallinnast siia enam tagasi tuled. Siis mõtlesin sulle anda 10 krooni rahas ja need asjad siin (ta osutab lauale), aga et kuue kuu palk, nojah, mis tõsi, see tõsi, siis meie anname sulle palga nelja kuu eest, aga kaks kuud maksame niimoodi kinni – vaata, siin on seelik, see on maavillane, omakootud, Juuli kudus kangaspuudel, see on väga tugev riie ja käib kaua. Juuli tegigi omale ja õmbles valmis ka, aga annab nüüd sinule ära, et tema ikka saab, kui sa seda kanda ei taha, siis müü maha, viis krooni ikka saad.”

      Ta ulatab mulle ülipaksust riidest kitsa seeliku, see on kange ja kõva nagu present. Löön käega. Laudas käiks selline ürp veel küll, kuid selge, et mul ei ole ju enam ei lauta ega lehmi ja Tallinnas pole mul niisugust üldse vaja. Aga kui nendel ei ole…

      „Ja siin,” alustab August, teist pakki lahti keerates, „on sulle üks hea asi, kui jõuad linna, tee ta korda.”

      Ta rullib paberist välja sulgedest kitkumata, külma ja kange tedrekuke, kelle ütleb olevat metsast tabanud.

      „Seda vaat et ei raatsigi ise süüa, kui sa Tallinnas selle turul maha müüd, võetakse see sul lausa lennul ja makstakse heameelega viis krooni. See on hinnas asi, aga ära sa enne kitkuma hakka, niisama läheb paremini, muidu keegi ei teagi, mis lind see on. Nii et tee endale praeks või müü ära, oma asi, aga parem katsu ikka müüa. Aga sinuga oleme nüüd tasa.”

      Tuppa astub Juuli: „Oota, Valli, ma panin sulle ikka jõhvikaid ka, näe, siit saate oma väikese perega kohe paar korda keeta!” Ta paneb mu pampu poolekilose paberkoti jõhvikatega.

      Nüüd on siis kõik. Pingutan kõvasti, et mitte välja näidata ränka pettumust. Seelik, teder ja jõhvikad – kolme kuu palk läks, nagu poleks ma need kuud, rasked suve- ja heinakuud, üldse töötanudki. Ma ei ütle midagi, ma olen rõõmus, et siit ära saan. Ainult et nendest inimestest poleks ma seda oodata aimanudki, kogu elu näis ju nii normaalne, pingeteta! Samas on äramineku nukrus nagu pühitud – ma taipan, et siingi oleks hiljem või varem selgunud, et siiajäämise horisont on üsnagi tume.

      Tallinnas uudistab õemees tedrekukke: „Terve kuu palk? On nad ogaraks läinud või mis, kohtu alla sellised anda! Ja veel turule! Kes teda raiska seal ostab? See ju oma kaks nädalat tagasi puu otsast alla toodud ja ikka veel suled seljas. Turul ei osta teda keegi, kes see loll on, ja kui iseendale praeks teeme, on kogu perel hommikuks varbad püsti. Minema visata!”

      Meie Elsaga kitkume tal suled siiski seljast. Sulgede alt tuleb välja tumetumesinine lihakeha. Aga mine sa tea, võib-olla metslinnuliha ehk selline ongi? Keedame ta siiski ära, kuid maitsnud esimese suutäie, jääme Elsaga sõnatult teineteisele otsa vaatama. Liha on söögiks täiesti kõlbmatu.

      Kui ma oleksin oma palga iga kuu välja küsinud, võib-olla poleks siis sellist asja juhtunud. Mina ei küsinud, nemad ei pakkunud, aga pärast oli nendel korraga raskem anda. Neil oli ju ehitatud uus elumaja ja laut, kõrvalhooneid veel polnud, aida aset täitis elumaja tühi, valmis ehitamata osa. Küllap ehitus kurnas välja, ka riigilt oli neil mingi laen võetud. Maamehe peamine sissetulek on piimast, mille hind riiklikus kokkuostus (meiereide võrgus üle Eesti) on 1934–1935 aastatel kaks senti liiter. Pea siis töölist, ela ja ehita, eriti siis, kui pole põline vanatalu, peremees alles asuniku seisundis. Riigivõlg vajab tähtaegset tasumist. Perenaine haiglane, midagi rasket teha ei saa, abiline kodus ja põllul on paratamatult vajalik. Mõtlen, et inimest vist kujundab või mõjutab suuresti olme, tühi teeb südame kõvaks. Usun nii, sest tahan nii uskuda. Kuigi siin on ilmnenud avalik pettus, ei olnud nad mitte kunagi minu sealolemise ajal minu vastu tigedad, kas või nii nagu Ilvese perenaine, kes küll palga korralikult välja maksis, kuid samas elu kibedaks tegi.

      „Sinu loogika järgi ei saa sa omale kunagi sulgi selga, sind petetakse, aga sina veel õigustad, endal perse paljas!” See on kõik, mida õemees mulle lakooniliselt vastab.

      Pärast minu äraminekut sünnitas Arupere perenaine tütre, kellele pandi nimeks Tiiu. Teisele oma lapsele enam ei mõeldud, võeti kasupoeg. August vajas poega, haiget abikaasat arvestades toimis ta ju täiesti õigesti – pojast kasvab abi! Sealt algas muidu nii ettevaatliku ja etteplaneeriva Augusti saatuslik viga. Tegi ta midagi valesti? Ei, miks. Ta tegi kõik õigesti ja hästi, kuid hiljem osutus see veaks, mis lõi uppi kõik tema kalkulatsioonid ja plaanid. Nägin nende kasupoega (siis juba 17–18-aastast noorukit), kui külastasin nende talu 1945. aastal. Tore paar olid need tütar ja poeg – Tiiu mustajuukseline nagu ta emagi, kasupoeg Elmar suur ja tugev, blond nagu August. Harukordselt südamlik ja sümpaatne. August ütles, et Elmar on vaeslaps, tal ei ole isa ega ema. Majale oli palju juurde tehtud, ehitatud ait ja saun, talu oli tõusuteel. Alles aastaid hiljem kuulsin ma sellest, mis tuli hiljem. Elmar olla umbes 1947. aastal olnud mingil määral seotud metsavendadega, ise ta metsas ei olnud. Olla viinud poistele metsa süüa, haarangul lasti ta maha, nädal pärast seda läks Augusti ja Juuli teekond põhjatusse Siberisse. August ei suutnud juhtunust kuidagi üle saada ja sinna ta murduski. Aastate pärast tuli Juuli koos tütrega tagasi Eestisse ja asus elama Kehrasse oma õe juurde. Augusti vend Arnold läks sama teed. Kunagiste Arupere talude kohal haigutavad ahervaremed, padrik on peale kasvanud ja kogu seda paika on peaaegu võimatu ära tunda.

      Seisan ahervaremel. Kadunud on isegi kahte Arupere talu ühendanud tee. Vaatan laiali lõhutud maja, puruks löödud aknaklaase, viltu vajunud laudaseinu, laiali tassitud palke, purustatud suurt leivaahju ja pikka mustunud korstnat. Ja mulle meenuvad millegipärast sipelgad.

      Tallinn – Narva – Tallinn

      On talv 1935. Valitseb suur tööpuudus. Tööbörsi ukse taga on pikad järjekorrad. Paljulapselisi perekondi püüab aidata riik, suunates neid hädaabitöödele. Kuivatatakse soid, parandatakse maanteid, rajatakse metsasihte. Selliste tööde tasu on üks odavamaid, sealjuures on töö ajutine. Talupidajad vajavad abilisi peamiselt suvel, seega vabaneb talveks paras töötute armee.

      „Matsiga on nii, et kui satud heasse kohta, siis süüa ikka saad, aga see palganiru seda rässimist küll kunagi ära ei tasu. Kui riigitöös saad rabeleda, enne kui selle sandikopika kätte saad, siis mats tõmbab naha küll puhtani maha,” arutavad mehed tööbörsi ukse taga. Talupojale sulaseks minnakse ikkagi siis, kui enam kusagilt midagi hakkamist ei ole.

      Käin tööbörsi ukse taga esialgu paar korda nädalas. Tulemus on üks ja sama – töökohti ei ole. Valida pole siin midagi, Elsa arvab, et saaks majateenija kohagi, seegi oleks ikka puhtam ja parem kui maamehe laut oma lehmade ja sigadega. Elsa on tubli, ta muretseb väga minu pärast ja on valmis mind kõigega aitama, kuid ta enese võimalused on samuti piiratud, töötab ju ainult mees. Elsa enese tervis on nõrk, kopsus on avastatud plekid, tal tuleb sageli ennast sanatooriumides ravida. Võõrasema karmus ja hoolimatus on jätnud tema tervisele sügava jälje. Meie vahekord temaga on endiselt õrn ja hell nagu lapsepõlves, kuid ühes asjas ei ole meie temaga täpselt ühel arvamusel – Elsale ei meeldi see jäme matsivärk. Ta ütleb, et tal on oma tuttavatele häbi ütelda, et mina töötan maal. Kunagi ei ütle ta, et meil olid isa ja ema, vaid papa ja mamma.