Ellujääja. Valentine Nõlvak

teab hästi marjamaid.

      Astume vanaemaga kahekesi mööda kraavikaldaid, üle raiesmike, üle sihtide. Mul pole annet metsas orienteeruda. Suvel, kui loomad laiali valgusid, tõi viimane lehm koju, üksi oleksin ma võinud nõiaringe teha.

      Kodusuunda ma jällegi ei tea, aga eks seekord vanaema aitab. Ainult et tema, tüse ja matsakas, kõnnib täna pahura näoga – jõhvikaid olla vähe, niisama üks mamm siin, teine seal. Ja siis äkki pöördub vanaema minu poole: „Sa, Valli, jää siia ja korja siit, siin ei saa kuhugi eksida, igal pool kraavid ümber, ära sa siit üle kraavide mine, ma lähen tahapoole, kui leian rohkem marju, tulen ütlen.”

      Mul on kaasas Juuli suur korv, aga korjata sinna pole küll eriti midagi.

      Kuhu jäi küll vanaema? Päike laskub juba õhtusse. Korjan hädapärast, marju on vähe, vahel hõikan ja vaatan ringi, mets on vaikne. Mida enam päike vajub, seda suuremaks läheb hirm.

      Aga kui päike juba üsna õhtusse on vajunud, tuleb metsast välja vanaema, üle õla korv ja kott, mõlemad täis. Mul on tema nägemisest nii hea meel, et pisarad tulevad silma, kuid siis jäävad mu silmad peatuma tema suurtel marjanutsakutel, võrdlen tema marjakogust oma kolme-nelja liitriga ja jahmun. „Aga vanaema, sina korjasid nüüd nii palju, ja mina…”

      „Eks igaühel ole see, mis ta on korjanud,” naerab vanaema kiuslikult, „mis sa niipalju karjusid, parem korjanud selle asemel.”

      Kas see on seesama vanaema, kes jõulupuu all, käed ristis, hardusega laulis: „Üks roosike on tõusnud?”

      Mulle on nüüd selge, et vanaema jättis mind meelega siia, ta teadis paremat marjakohta ja ei tahtnud mind sinna endaga kaasa võtta, et ma tema eest marju ära ei korjaks. Ma ei ütle vanaemale midagi, astume kodu poole, vanaema ees, mina järel. Võrdlen tema marjakogust enda omaga ja mind valdab põletav häbi. Mida ütleb nüüd Juuli? Ainult seda, et sina, noor, ei viitsinud korjata, tema, näed, vana ja vilets inimene, aga vaata, kui palju!

      „Vanaema!”

      Ta pöördub aeglaselt. „Mis?”

      „Vanaema, ma ei julge niiviisi koju minna. Kui palju sa arvad endal marju olema?”

      „Noh, oma 15–16 liitrit peaks ikka olema, või minagi neid metsas mõõtsin.”

      „Aga vanaema, müü mulle üks 4–5 liitrit. Mul täna raha ei ole, õhtul küsin Augusti käest ja homme toon sulle ära. Juulile ütle, et said sedajagu vähem, muidu on see vahe ikkagi liiga suur.”

      „Nojah,” venitab vanaema muiates, „eks see ole ikka tõsi küll, et noor tüdruk, päev läbi metsas ja… Aga jõhvikad on kallid, üks kroon liiter.”

      „Olgu mis on, aga müü, vanaema! Ja ära Juulile sellest kunagi räägi.”

      „Oh ei, mida mina sellest! Aga lähme nüüd seda metsaäärt pidi otsekohe meile, muidu tee pealt paistab teile ära. Eks meil siis mõõdame.”

      Arupealse teises talus mõõdab vanaema mulle neli liitrit jõhvikaid. „Nojah, eks sa siis homme too raha!”

      Ega mu jõhvikakogus nüüdki vanaema omale ligi saa, kuid siiski lähen kergema südamega koju.

      Juuli ei ütle midagi muud kui et: „Nojah, kui neid soos tänavu ikka na vähe on, kust sa siis ikka võtad!” Puhastame koos jõhvikad ära ja kõik on korras.

      Õhtul küsin Augustilt neli krooni, ütlen, et tahan Elsale saata.

      „Mis sa siis enne saadad, kui lähed linna, eks sa siis ise vii,” ütleb August, kuid toob siiski palutud summa. Samal õhtul pimedas lippan kiiresti Arupere teise tallu ja annan raha vanaemale üle. „Ära ainult räägi.”

      „Oh ei, mis mina…”

      Järgmisel päeval läheb Juuli teise Aruperesse kangakudumiseks suga tooma. Tagasi tulles on tema nägu laia naeru täis:

      „Kuidas sa, Valli, eile vanaemalt jõhvikaid ostsid, ja vaata kui kavalasti veel õhtul raha küsisid! Miks sa neid siis nii vähe said, vanaema ütles, et tema saanud 16 liitrit.”

      Seletan siis Juulile asja ära, taganemisteed ju pole.

      „Miks sa siis sinna kraavide vahele jäid, seal pole kunagi palju marju olnud, pressinud ikka vanaema kannul!”

      „Aga vanaema käskis sinna jääda, et leiab marjamaa, tuleb ütleb.”

      „Paljugi mis ta käskis, nägid, et kuivale jäid, otsinud ta üles! Aga noh, siis oleksid ehk ise vastu ööd kadunud ja mine otsi, siin suured metsad, ja kui ta sulle ei vastanud ka…”

      Juuli teeb pausi, siis lisab: „Ega neid oma marjakohti taha teadja jah kellegagi jagada, eks siis vanaema niisamuti, aga olgu peale, nüüd on marjad käes ja ehk aitab, koledasti võtavad suhkrut.”

      Olla on siin veel kaks päeva, siis jäävad loomad talveperioodiks lauta ja mina võin ära sõita. Hulgun loomadega riigimetsas ja vaatan veel kord tuttavaid kohti. Seisatan suurte okaskuhilate ees – sipelgapesad. Seal all, nende kuhilate sisemuses peitub looduse imemaailm. Seal on meistrite projekteeritud käigud, panipaigad ja lasteaiad, toiduvarud külma talve üleelamiseks, kõik väikeste, kuid imevaprate ja töökate loomade hool ja töö, ränk töö, kõik selleks, et ei katkeks elukulg, et looduse sunnil ärgata uuel kevadel uuele elule ja tööle. Ja siis, kui uni on kõige sügavam, kui külmakraadid näitavad põhjamaa talve halastamatust, mis sunnib tillukesi töölisi aina sügavamale pugema, lohisevad üle maja rohmakad labidahoobid. Paisatakse laiali sooja hoidev lumevaip, väikesed loomad koos oma lastetubade ja kõige muuga visatakse inimese poolt suurtesse kottidesse ja kogu see segipaisatud ime heidetakse lauta lehmade jalge alla, otse virtsa sisse, et sipelgate kokku kantud okkad kuivataksid loomade jalgealuse…

      Inimene olla looduse, tarkuse ja arukuse tempel, kellele koergi ei julgevat otse silma vaadata. Jah, mulle püütakse midagi sellist sisendada. Minu juurdlev loomus aga avastab päevast päeva midagi muud, ma tunnen, et minus süveneb inimeste vastu midagi kartuse või umbusalduse taolist. Neis on midagi ebamääraselt teeseldut ja võltsi. Miks teise Arupere vanaema mind ikkagi reetis? Kui tal oli marjadest kahju, oleks ta võinud ju neid üldse mitte müüa, aga niimoodi – kaalus marjad ära, võttis raha vastu, lubas, et asi meie vahele jääb, ja reetis esimesel võimalusel. Või Juuli, tema sai ju nüüd teada, kuidas asi oli, aga võttis marjad omale ja nende eest makstud raha ta mulle tagasi ei pakkunud, ei teinud väljagi! Aga võib-olla teeb ta seda siis, kui klaarime lõpuarve, läks mul ju jõhvikate peale peaaegu terve kuupalk, nüüd ta ju teab.

      Aga rahaga on nõnda, et mul ei ole seda elus olnud ja vist mingi lastekodu inertsi mõjul, kus mingit rahaküsimust kunagi ei eksisteerinud, ei oska ma seda ei käes hoida ega hinnata. Kui mul on tööriie seljas ja pole nälga, siis mingit muud nõudmist mul elu vastu pole. Mul ei ole ühtegi korraliku moega kleiti ja palitugi on veel lastekodust. Ja kuidagi arusaamatu ja sealjuures täiesti normaalne näib seegi, et olen, ehk küll väga odava palga eest, kuid siiski juba aastaid töötanud, aga varuraha või vaba raha on mul üsnagi napilt. Kas on kusagil midagi saamata jäänud, läinud Elsa abistamiseks või kuhu? Sealjuures ei käi ma üldse kusagil, kuigi siin ei olekski kusagil mujal käia kui külasimmanitel. Need mulle ei meeldi, seda enam, et sageli haaratakse seal pusside järele, enamasti tüdrukute pärast. Teinekord tunnen teravat tuska, ma läheksin, aga ei lähe ka, teeksin, aga ei tee ka, tahaksin, aga ei taha ka olla teiste inimeste hulgas. Miski nagu hoiaks mind eemale. Samas tunnen, et teised on minust üle, nad on targemad, nad vestlevad ilusatest kingadest ja kleitidest, neid huvitab mood. Mina ei tea midagi ei moest ega riidesordist. Nojah, räpakas ei tohi inimene olla, aga mis üle selle, see pole enam minu jaoks.

      On ärasõidupäev. Pakkimist kui niisugust ju pole, niisama paarikilone kompsuke käe otsas, kuhu Juuli veel killukese kodus keedetud seepi lisaks paneb. Paar tundi on jäänud aega, õhtuse rongiga sõidan Tallinnasse, jaamateed on ka oma 5 km. Käin laudas, silitan lehmi ja peatun hobuse ees: „Vaata, Maia, väga palju selles maises maailmas on kurjast, näiteks see, et sa neid sipelgapesi sealt metsast koju vead. Aga kui sina, Maia, midagi vastukeeldu teed, saad malakat, hakkan mina vastu, lüüakse lõpuks ikka mulle tuul sappa