Ellujääja. Valentine Nõlvak

pisuke, väike.

      Sus natuke mõistust ja peotäis põrmu,

      kolmveerand kilo flirti ja pool kilo armu,

      kuid nii mõnelegi hallile oled sa päike.

      Ilusad read. Mõtlen, kust kohast ta need küll maha vehkis? See tüüp pole huvitav. Aga tema kaaslane, see eriti tagasihoidliku olemisega, nõtke kõnnakuga ja tume-tumesiniste silmadega, on palju huvitavam. Üldse – poistel on õhtuti igav ja nad astuvad meile sisse. Tuleb ka minu sümpaatia Kristjan. Ma vist hakkan tema pärast rahutuks minema, tont teab, mis see on. Muutun tema läheduses araks ja vaikseks ja ei saa õieti sõnagi suust. Südant valdab kummaline tusk, laudas võtan Naksi kaelast kinni ja nutan. Kirjutan sellest Elsale. Ta sõidab Vikipalusse ja võtab asja kokku nõnda: „Sinule, Lalko, saab vist ükskord elus kogu see armastusevärk ainult tuska tegema. Sul on õrn hing ja sa vajad palju hellust, kuid just sellistel naistel on armastuses raske, ja mis kõige halvem, just sellised naised osutuvad tihti kaotajateks. Aga kuidas saab armastada meest, kes ei osuta sulle vähimatki tähelepanu? Või üldse, mis armastus see on, selline ühepoolne?” Elsa kehitab õlgu.

      Nojah, sõsar, sul on kindlasti õigus, mõtlen endamisi, kuid on see nüüd armastus või mis, minul on tusk ja minu mõtted on aina tema küljes kinni. Kui ta õhtul tuleb, kaon ma eest ära, nii palju kui võin. Kuid mees näib midagi märkavat, ta hüpnotiseerib mind oma tumedate silmadega pikkade ripsmete varjust ja mul on päevast päeva aina ebamugavam. Elsa sõidab ära, Kristjan astub sisse harva ja minu hingehäda ja ahastust teab siin veel ainuüksi Naksi.

      Kuid Kristjan osutub läbi ja läbi aumeheks. Ta jutustab, et on vallaline, 28 aastat vana, kodu on Arukülas, seal elavad vend ja ema. Abielluda ta ei kavatse, omagi elu olla veel korraldamata ja tühja hullutama ta mind ei hakka. Ta taandub minust eemale samasuguse varjuna, nagu ta minu ellu ilmus, kauge ja kättesaamatu, äratades vaid valusa igatsuse, tugeva janu, mis piinavalt põletab veel kolm aastat, kuni ma teda juhuslikult uuesti kohtan ja millegipärast sellest momendist kustub see tuli, ma vabanen. Kuid sellest hiljem.

      Õekene on minu pärast mures. Kirjutab Tallinnast, et talub minu maalelamist ainult veel sügiseni. „Keegi meie suguvõsast pole elanud maal ega teinud talutööd, kas tõesti pole sinu jaoks midagi kergemat? Lõpeta selle suvega, sügisel tuled linna.” Kirjutab ka sellest, et sidemete tõttu vapside liikumisega on üheksa suurärimeest antud kohtu alla, kõigile on mõistetud ühtemoodi – aasta asumist Kihnu saarele. Oma äriasju võivad nad sealt edasi ajada, naiste ja sugulaste või kelle tahes kaudu. Larka istuvat kinni pehmes möbleeritud toas, tema asja pole kohus veel arutanud, kuid varsti on ta nagunii vabaduses; Sirk olevat Soomes maapaos, naine ja muu perekond elab edasi Eestis. Elsa saadab mulle väljalõikeid ajalehtedest, „vemmalvärsse”, nagu rahvas neid nimetavat:

      Sirk Soomes joob, on muretu ta meel,

      kas aimab ta, mis naine kodus teeb,

      võib majasõber tulla iga tund

      ja truudus läind, kui oleks näinud und.

      Või riidekaupmees Tohverist:

      Löödud oli noobel Tohver,

      ütles, olen süütu offer,

      kallim, pane valmis koffer,

      lase ette sõidab soffer.

      Lahkus, rinnas õilsad soovid,

      kaasas moodsad riideproovid,

      varsti riides Kihnu neidid,

      kõigil seljas Saksa kleidid.

      Või 1934. aasta Riigikogu liikmest Voinovist:

      Voinov ütles – isvinite,

      milleks te mind Kihnu viite?

      Mul Pariisis omal villa,

      elu seal on päris lilla,

      Kihnus pole Riigikogu

      mul ei meeldi seal, jei Bogu,

      ja ta Eestist laskis varvast

      nagu sõja ajal Narvast.

      Või suurärimees Jänesest, kellel olid osakonnad ka välismaal:

      Jänes ütles – vennad näevad,

      et on rasked minu päevad,

      mind kui lindu püüetakse,

      kangeks lõviks hüüetakse,

      kuid ma kurja pole teinud,

      Rõugu juures ainult käinud.

      Theodor Rõuk oli Eesti tuntumaid advokaate, võitis kõik protsessid. Oli seotud vapsidega.

      Voinov, Oksenberg ja Urla

      hüüdsid – kus on nüüd see vurla,

      kes meid vedas supi sisse?

      Viiks ta kaasa Siberisse!

      Kihnulane – kuuldes seda,

      et nad külastavad teda,

      sülgas suure plärtsu vette,

      ostis taba ukse ette.

      Relvastatud ülestõusu või mässukavatsuse eest nii väikesed karistused, kuidas seda mõista, ajaloost loeme ju muud?

      Päts ütles, et inimesed võivad eksida, las toibuvad, Laidoneri diagnoos olla olnud selline: „Kas võib nõuda palavikus haigelt täis arusaamist või õiget reageeringut, üldine olukord (majanduslik) on maailmas, samuti Eestis raske, siin võivad vead kergesti juhtuda.”

      See oli tõesti nii, selle tõi hiljem ära Päevaleht, kuid Laidoneri kohta käib ringi omapärane anekdoot, et ta olevat vihahoos lasknud maha oma ratsahobuse. Kuid lugu ise olnud nõnda:

      Toompeal peetud koosolekut. Päts ja Laidoner raiunud oma, Larka ja Sirk oma, ja läinud rusikatega vehkimiseks, mitte üksteise pihta, kuid kas või vastu lauda. Ägedusehoos karanud Laidoner püsti, et ma teile, saatanatele, veel kütan! Läks õue, hüppas hobuse turjale, kannustas ja virutas ratsapiitsaga tagumikku. Hobune lasi siis sirk-sirk-sirk-sirk… Laidoner vihastas, ah sa kuradi vaps! Ja kui vedas hea obaduse, nii pani hobune: faska-faska-faska…! „Ah sedamoodi!” hüüdnud Laidoner, tõmmanud brauningu välja ja kihutanud hobusele kuuli pähe – koerale koera palk!

      Aga kirja lõpus kutsub Elsa mind siiski sügiseks Tallinnasse. Räägin sellest oma pererahvale ja minu üllatuseks nad mind eriti kinni ei peagi. August ütleb, et temal on kavatsus leida endale kasupoeg, kuna tervis endal vilets ja veel viletsamaks võib minna, talus aga meestööjõud möödapääsmatu, siis peab olema kasvamas poeg, kuna aga sellist ei ole, siis ehk leiab kedagi, mitte enam väikest, keda ehk ei jõua üles kasvatada, aga mõnd orbu, ausat ja tublit inimest. Hoiak on siis selline, et aita meil ikka kartul üles võtta ja mõned koormad heinu veel küünist lakka vedada, siis maksame ära.

      Nojah, palk. Ega sealt palju saada ei olegi. Riideid pole ma endale ostnud, 40 krooni andsin Elsale palitu ostmiseks, temale on rohkem vaja. Aga see oli ju isegi kaheksa kuu palk. No natuke esialgu jätkub, eks siis vaata edasi.

      Linnamineku pärast süda siiski valutab. Kas ma leian seal tööd? Kuid Elsa rahustab: raske saab ehk olemagi, aga kaua sa seal külakolkas hallitad, seal ju on ja jääb igavesti üks ja sama – lehmad, heinamaa, rästikud, parmud, raske maatöö. Proovime! Sul on vaja tulla inimeste hulka. Ja veel on oht, et äkki võtad pähe Saupalu Jussile mehele minna. Siis muutud ise samasuguseks.

      Suvi möödub, samasugune nagu eelminegi. Riigimets, vellekesed parmud, soohein. Ainult et mitte kuidagi ei saa niidetud täpselt nõnda, nagu August tahab – millal ei hoia ma vikatit, nagu vaja, kaar tuleb kitsas, kaarealune olla karvane, serv polevat sirge nagu sein, vikati kand polevat nii maadligi, nagu vaja. Püüan kogu hingest, mulle endale näib kõik mu töö ju täiesti ilus, kuid tarvitseb vaid Augustil ligemale astuda, ja vigade loendus jätkub.

      Tubli, August! Aitäh sellise päranduse eest, mis veel pikkade aastate tagant sunnib mind sinu mälestuse ees mütsi maha võtma.

      Elsa kirjutab, et Kihnu saadetud