Ellujääja. Valentine Nõlvak

nüristavat haistmist ja koer ei leia enam metslooma.

      Ju siis haistmine on säilinud – kitse lastakse harva, kuid jäneseid üsna sageli.

      On aastavahetus 1933–34. Elsa sõidab jõuluks minu juurde, mees olla sõitnud Haapsalusse oma koju. Küsin, kuidas abielus läheb? Elsa vastab mõtlikult: „Kuidas öelda, mees on väga viril ja nõudlik, aga muidu hoiab mind, võib-olla mu tervise pärast.”

      Vaatlen küünaldes säravat jõulupuud, vaatlen Elsat – ta istub toolil, nõtke ja graatsiline, pea veidi tahapoole kallutatud, must laineline juuksepahmak rippumas alla üle tooli seljatoe. Ta mustad silmad, tugevad mustad (värvimata) kulmukaared ja puhas piimjas näonahk on nagu midagi ebamaist. Südamlik, habras ja graatsiline naine, milline mees küll suudaks temasse mitte armuda! Ja samas tunnen nukrusepistet, miks mina niisugune ei ole. Aga Elsa ei mõtle sellest, ta vaatab küünlaid ja ütleb: „Lalko, ütle mulle, oled sa kunagi mõelnud, miks meil sinuga elu kuidagi hajevil on, ja lõppu ei paista? Kõik on kuidagi võõras. Mul peaks ju nüüd elu korras olema, Herns (Herman) on ju lausa meesiludus, et pane või filmi, armastab mind, aga millestki on otsatu puudus. Et raha on napilt, mina ju ei tööta, sellest saaks pisitasa üle, aga mul puudub temaga hingeline seos. Hellituse all mõistab ta ainult voodisseminekut, iga minu muu liginemisviis temale on lihtsalt karile jooksnud, olen kuidagi surutud ja üksi. Algul paistis kõik nii korras ja hea olema, aga nüüd on hakanud nagu midagi tühja vahele tulema. Kui see ikka nõnda edasi läheb, mis elu see on? Miks meie elu sinuga on ikka kurb, lapsepõlve ära meenutagi, südame alt võtab külmaks. Enne vahel nagu mõtlesin, et kasvan suureks, hakkan tööle, leian endale inimese, nüüd on see kõik käes ja pole kuhugi jõudnud.”

      Nii kauni inimese hinges sellised mõtted?

      Peremees kutsub mind metsaservale, annab pihku suure nuia – tule appi tampima! Metsas võsas on suur pada, tünn, mingid torud, suur vana tuhaase ja midagi rohmaka pliidi taolist. „Hoia pada, ma siin natuke tambin!”

      Kuum kartuliaur lööb näkku, August tambib ja tema näolt ja ninast langev vesi valgub kartulikördisse. Oot-oot, linnaseid kah! Kiiresti lisatakse linnased ja tampimine käib edasi, kuni segu pajas muutub vedelaks kördiks.

      „August, mis värk see niisugune on ja mis sellega tehakse?”

      „Sa vaata, kui keegi midagi küsib, siis ära midagi pikemalt räägi, siit tuleb vein, nõnda tehakse veini!” Astun kodu poole ja mõtlen: palav asi see veinitegemine, tambi ja keeda ja tassi ja mölla, kas poleks siiski lihtsam poest üks pudelike tuua, paljukest siis seda olema peab? Aga võib-olla saab niimoodi rohkem ja paremat?

      Paar päeva hiljem on August terve päeva metsas, läks ikka sedasama „veini” tegema, nagu Juuli ütleb. Kui ta sealt hilja õhtul koju jõuab, on tal parajad aurud peal, paneb 10-liitrise piimanõu tasahiljukesi nurka ja lausub: „Ega oleks väga vigagi, välja andis hästi, ainult tuli läks vist vahepeal na liiga ägedaks, natuke kõrbema läks, raisk!”

      Olen sageli elus mõelnud, et kui inimene on väga ettevaatlik, kas see võimaldab tal alati ja õigel ajal pareerida, kõrvale lükata ehk eemalt tajuda võimalikke ohte. Mõnedel juhtudel kindlasti, sest väga sageli saame elus kannatada just oma ettevaatamatuse tõttu. Kuid kogemused näitavad, et võib olla kui ettevaatlik tahes, ei oska meie iga kord ette ära arvata ohtu, enne kui see meid juba tabanud on.

      Peremees August, sa olid väga, väga ettevaatlik loomadega riigimetsas, kitseja jänesejahil, „veinitegemisel” jne. Ja ometi ei võinud sa arvata, et ainult paar aastat hiljem teed sa täiesti aimamatult vea, ainult kõige süütuma ja lihtsama veakese, mis mõjutab täielikult sinu edaspidist saatust, sind hiljem kodumaast ära kisub ja lõpuks võõrasse mulda matab.

      Elsa kirjutab Tallinnast: püüdku ma ennast natukeseks töölt vabaks küsida, kas või mõneks päevaks, ta tahab mind rahvakogunemistele viia, vapsid olla ägedad miitingupidajad. Ainult et teda ei huvita miitingupidamine, ta tahab, et ma näeksin, kui ilusad on Artur Sirgu silmad (Artur Sirk oli tugev oraator ja vapside liikumise liider kuni märtsini 1934). Naised pidavat sellistel kogunemistel käima just tema ilusate silmade pärast, kõik on armunud! Tähendab, poliitikal on ka sihandene varjatud kant?

      „Eks sa käi pealegi Tallinnas ära,” annab August mulle lahke loa, „praegu midagi peale puusaagimise ei ole, hakkab jälle töö, ega siis enam aega saa.”

      Elsa korter on pisike tuba teisel korrusel, vaatega tänavale. Väga puhas, kuid mingit mugavust siin ei ole. Elsa mees on tõesti väga ilus inimene, kuid midagi kodust ma tema läheduses ei tunne.

      On 12. märts 1934. Tänaval jooksevad juba varahommikust peale ajalehepoisikesed, ajalehepakid kaenlas: „Päevaleht… Vaba Maa… Riigi Teataja…! Vapside riigipööre kukkus läbi! Ostke Päevaleht… Vaba Maa…!!! On suletud vapside ajaleht Võitlus!.. Ostke Päevaleht!.. Vapside liidrid on arreteeritud…! Ostke…!”

      Loeme Päevalehest, et öine hästi ettevalmistatud riigipööre kukkus läbi kellegi reetmise tõttu. Politseile oli täpselt ära näidatud koht, kuhu nad öösel kogunesid (mingi kelder), sealt pidid algama operatsioonid, mille esimeseks eesmärgiks oli Konstantin Pätsi, kindral Laidoneri ja veel paljude meie juhtivate tegelaste arreteerimine. Kuid jõuti ainult koguneda, kui tormas sisse politsei. Maja oli juba enne politseinikest ümber piiratud. Asjaosalised püüdsid kiiresti hävitada paberid, kuid politsei sai poolpõlenud dokumendid siiski kätte. Kindral Larka, kes pidi saama uueks riigipeaks, olla vahistatud koos kõigi ruumis viibinud asjaosalistega, Artur Sirk, keda parajasti ruumis ei olnud, on kuulutatud politsei poolt tagaotsitavaks.

      Elsa on rabatud. „Tead, Lalko, Sirgule see küll hästi ei lõpe, see mees oli oma idee küljes nii kõvasti kinni – kui nad teda ka ei taba, ta lihtsalt ei ela ise seda üle. Ma mäletan tema viimast kõnet: „Meie purustame nende kvoorumi või meie sureme ühes oma liikumisega.” Hea oraator, võimekas mees, ja järsku…”

      Elsale on ilmselt mõjunud Sirgu ilusad silmad, see ju nii ehtnaiselik, kuid poliitikas pole meie ei vapsid, demokraadid ega sotsid, seda enam, et lastekodus neid küsimusi eriti ei valgustatud.

      Läheb juba teine suvi, kus August õpetab mind niitma ja siiski minuga rahul ei ole. Ta on tohutult nõudlik, nii nõudlik, et teeb mind araks, võtab vahel vee silma. „Suru vikati kand maha, ega sa ussi ei tapa!” ehk „Kaar tuleb laiem võtta, miks sa kaarealuse kasvama jätad?” ehk „Sa niidad ju künasse, see pole niitmine!” jne. Heinamaal õpetab ta mind kuhja ja koormat tegema, alandamata oma nõudlikkust ainsagi kraadi võrra, kuigi ma sageli nutan. Aga kui tänulik ma talle hiljem olen!

      Vikipalu külla on riik saatnud kümmekond hädaabitöölist. Kraavihallid, nagu rahvas neid nimetab, on paigutatud taludesse laiali. Valitseb suur tööpuudus, mehed on enamasti perekonnainimesed. Räägivad, et tasu töö eest olla väga nigel, kuid paremat pole kusagilt saada. Nende tööks jääb nüüd riigimetsa sihtide rajamine ja kraavide kaevamine.

      Juuli ja August on juba teist talve, mis mina siin olen, vedanud hobusega riigimetsast sipelgapesi lauta oma loomadele alla. Need pidavat hästi loomade asemeid kuivatama. Siin tuleb mul Augustiga esimene konflikt. Ma ei saa sellega nõustuda, et sipelgad, kes on kogu suve teinud tohutut tööd, et talve üle elada, peavad nüüd hukkuma koos oma pesadega. Mulle ei mahu mõistusesse, et see suur, võimas inimene kasutab ära nii väikese ja vapra looma töövaeva, ja seda nii julmal viisil.

      „Kas hakkad mulle moraali lugema või?” ütleb August pahaselt. „Pesa ees või taga, neid metsas küll, aga vahi, et kellelegi midagi ei hinga, sipelgapesad on riikliku kaitse all ja kui metsavaht näeb, tuleb pahandus.”

      Jah, see metsavaht peab tõesti pime olema.

      Üks kraavihall on mulle silma heitnud. Saan temalt kirja, sees luuletus:

      Kask ja pedajas üheskoos, painutavad maani tormihoos,

      nende murduvais okstes sahiseb nimi Valli.

      Tähtede säras kuuvalgel ööl, horisondi tumedal pilvevööl

      ja ka sätendaval lumel üks nimi – Valli.

      Jooksevad jänesed