Ellujääja. Valentine Nõlvak

kelle mees silmapilkselt toibudes jõudis enesest suures kaares eemale lennutada. Astus tuppa, näost kaame nagu lubjatud sein, ja jõudis vaevu sosistada: „Mul oli rästik põues.” Ilmselt ehmatas tookord ka rästik, et hammustada ei jõudnud, kõige oma kiiruse juures.

      Loomadele ei tee ühe rästiku hammustus eriti paha, jalg paistetab üles, on nädal või paar paistes ja lähebki üle. Mind nad aga millegipärast lihtsalt ei hammusta või hoiab saatus ise mind neile peale astumast (sest kõige ligem arst on Kehras). Sellepärast nimetan ma neid oma poolvendadeks või sugulasteks. Pole mul ju jalas ei kummikuid ega saapaid, ikka need Augusti tehtud pastlad. Oli ka hiljuti selline juhus – seisin kraavikaldal ja lugesin Vaba Maad, loomad sõid rahulikult. Leht kirjeldas ja analüüsis üsna põhjalikult Hitleri võimuletulekut ja tema populaarsuse tõusu Saksamaal, juutide hirmu ja natside juba algavaid kuritegusid nende vastu. Olin artiklist nii huvitatud, et ei pööranud mingit tähelepanu, et üks oks või sõnajalavars hõõrub vastu jalasäärt. Kui see aga järele ei jäänud, vaatasin alla – otse jala peal vingerdas (rahulikult) rästik ja suvatses ilmselt pürgida ülespoole. Ma teadsin, et ma liigutada ei tohi. Ja järsku vaatame pikalt teineteise otsa, mina ja tema, vaikselt ja sõnatult, rahulikult. Tunne on vastik, kuid ma ei tee ühtegi äkilist liigutust ega tõmba jalga ära, peast käib läbi vaid mõte, et olen kolm kilomeetrit kodunt eemal! Vellekene oleks nagu asjast aru saanud, tuhrab veel natuke ümber jala ja lookleb siksakiliselt võssa.

      Juuli kodus on teisel põhjusel ehmatanud – kust meie nüüd keskpaika suve endale karjase oleksime saanud!

      Heinaaeg sunnib loomi koplisse ajama. Heina tehakse siin algusest lõpuni käsitsi. 1933. aasta suvi on tohutult palav, pügal näitab 30–35° varjus. Vanadki ei mäleta sellist kuumust. Kuna metsade vahel on palju soiseid maid, siis lendavad siin karistamatult ringi tohutud parmukolooniad. Õhk on parmudest sõna otseses mõttes paks, nende eest jookseks või padrikusse, kui heinakaar kinni ei peaks. Rästikut võib lugeda rahumeelseks ja heatahtlikuks, vaenlaseks osutub ta ainult enda kaitsel, parmud on aga äärmiselt agressiivsed, põrgulikult hirmsad vaenlased. Siin on neid mitut liiki – suured pruunid, veel suuremad helerohelised (ületavad mesilase mõõdu 3–4 korda) ja väikesed mustad, keda rahvasuu pimedateks kutsub. Iga sellise parmu hammustus toob vere välja ja hammustatud koht hakkab pärast tugevasti sügelema. Paljaste säärtega siin töötada ei saa.

      „Juuli, püksteta siin metsas ei saa, kust saaks mõned vanad pikad püksid?”

      „Oeh, Vallikene, kes seda enne on näinud, et naisterahvas pikki pükse kannab! Ussi vastu kantakse villaseid sukki, sedamoodi on küll, ja räägivad, et uss läbi villase ei hammusta, aga pikad püksid naisterahva jalas! Külarahvas hakkab naerma, kui näeb. Uss võtab heinalise sirgu, aga ei parm tee kedagi, näksib niisama!”

      Vihume siis heina teha nende „niisama näksivate” paksus parves. Õhk on põrinat täis nagu kauget sõjamürinat, päike põletab villid naha alla. Sinna juurde on „näksimise” jäljed nii ilmsed, et normaalset nahka pole enam ollagi. Olen viimases hädas oma jalad põlvini ajalehtedesse pakkinud, pealt nööriga kinni sidunud, kuid need saatananahad suskavad ka läbi mitmekordse ajalehe, kõige enam sihivad just jalgu. Mõtlen, et isegi putukal on oma ründeinstinkt: kätega oled sa nendele ohtlik, jalad seevastu on kaitsetud ja kuni su käed tõrjeni jõuavad, on pahategija juba läinud.

      Elsa külastab mind. Ta on nüüd ju koduperenaine (töötavad peamiselt ainult üksikud naised, abielunaisel ei sobi tööl käia, see riivab tema mehe au), seega aega palju. Kuid samas selgub, et Elsa tervis on halb, tal avastati kopsus plekid, on tarvis minna ravile sanatooriumi, aga nädalakese võib ju siingi olla. Ja tõesti, abi ongi vaja, Augustil kohe korraldus valmis – jääd tuppa süüa tegema, las Juuli proovib natuke heinamaal, loogu on palju maas. Ja kui aega saad, proovi neid peenraid natuke rohida, mitte kohe ei jõua!

      Viimane nädal möödub sooheina vihtumisega. Poole sääreni soos, märg niidetud rohi tuleb kõrgemale kuivama kanda, kuid jalad hakkavad „hauduma”, varbavahed ja kannad on sügavaid veritsevaid haavu täis. Lisaks parmudele veel see põrguvalu. Õekene haletseb mind. August teeb põlastava grimassi: „On jah need parmud meil tüütavad küll, aga meie oleme siin metsades sündinud ja kasvanud ja parmude pärast pole ükski hein veel tegemata jäänud, ja on olnud ennegi haudunud jalgu, vesi on alati soos põlvini, aga ega sellepärast hein sohu kasvama jää!” Mõtleb ja lisab siis: „Sa, Elsa, ole siin kohe oma paar nädalat, mis sul linnaski teha, ega mees tita ole, et üksi läbi ei saa, saab sedasi aiamaa rohust puhtaks ja hein ka ühele poole.”

      „Tead, Lalko (see on minu hellitusnimi), ega mul selle palavaga siin peenarde vahel mõnus küll ei ole. Kui poleks sind, istuksin rongile ja ei vaataks tagasigi. Aga eks ma siis kasuta juhust päevitamiseks, kodu ümber ei ole siiski nii palju parme kui metsas. Ma katsun need peenrad puhtaks teha, niikuinii jäävad sinu tööks!”

      Arupere talusid on kaks, Augusti vend Arnold on meile üleaedne. Talude vahet pole rohkem kui oma paarsada meetrit. Kahe talu vahel asubki Augusti peenramaa, kus pooleldi eevaülikonnas Elsa agarasti rohtu kitkub. Naabri vanaperenaine, Arnoldi ja Augusti ema, kes üksi kodumail liigub, paneb käe päikese katteks silmade ette – ei tea, kas naabrirahval õige siga lahti või, valendab, näe, miski seal peenarde vahel, eks see nüüd teeb seal palju kurja, aga ei minust vanainimesest küll väljaajajat ole.

      Õhtul on Arnold meil, et kuidas selle seaga, et kas jõudis ka palju kurja ära teha? Ema rääkis, et lahti saanud või mis, üle aia siis hüppas või?

      Ja pääsebki naerupahvakas valla. Arnold on „linnakas” mees (Tallinnas koolis käinud), rahvamees ja läbi-lõhki humoorikas. „Ei, mis seal imestada, eks inimese ihu ole sea omaga ühte värvi, asi seal segamini ajada on. Mina ka ühekorra elus ei näinud ja pidin ninast ilma jääma. See oli ikka hull lugu ja ka päise päeva ajal. Olin vanaema pool, eks seal lõime poistekamba kokku, et lähme naabri aeda õunavargile, oli teisel maailmatu aed, mitukümmend õunapuud ja kuramuse head õunad. Kes neid öösel sealt puu otsast koksida näeb, einoh, ikka päeval! Peaasi, et rahvast kodus pole. Võtsime siis mõned poisiklutid valvama, et vahtige hoolega, saate ka õunu. Olid siis parajad kotid kaenlas ja Miku ronis puu otsa, hakkas maha raputama, küll tulid robinal! Pole kedagi? Ei ole, õhk on puhas. No vahtige, sindrid, maantee poole, et sealt keegi… ei ole kedagi, õhk on puhas. Ei me jõudnud veel õunu kotti toppida, kui toaaknad lahti löödi ja vanaperemehe karvane nägu sealt välja vahtis: „Ah te kurradi kutsikad, püssi teile saatanatele!” Kus hakkas jooks, kes kuhu kanti sai, mina hakkasin lõikama toa taha, vanamehe silma alt kõige enne ära, aga ei näinudki, et kahe puu vahele oli tõmmatud pesunöör ja nii peenike, et mitte, kurat, ei näinud. Jäi just minu nina kõrgusele, see haakis mul nina taha ja kohe tundsin, kuidas lõikas, uimaseks võttis, kukkusingi perseli maha ja jõllitan omaette nagu tola, aga vanamees juba üsna ligidal, vaata et panebki tohlaka. Siis tegi hirm jalad alla, lasin, ninaalune verine, otse väravast välja.Vanamees karjus veel taga: „Kuradi untsakas, kas omas aias õunu pole! Isale ütlen!” Aga ei ütelnud, tubli mees oli. Küll ma siis oleksin saanud, aga mitte ei ütelnud, ei ütelnud ka siis, kui pühapäeval meil käis. Rääkis isaga tagatoas pikad jutud maha, läks ära, siis piilus muheleva näoga minu otsa, siis mul alles see päris häbi hakkas! Ei ole ma pärast seda enam pähegi võtnud kellegi aeda minna.”

      On saabunud sügis. Elsa kirjutab Tallinnast, et kogu Eestis möllab vapside laine. Selgitab: vaps on lühendatud sõnakujul vabadussõdalane, poliitiline hoiak natsionaalsotsialistlik. Olla lihtsalt selline poliitiline rühmitus, kuid võtvat aina laiemat kõlapinda, iga teine-kolmas ajavat rinna ette – mina olen vaps! Aga valitsus? Valitsus vahele ei astuvat, kuna meil on demokraatlik vabariik, seega igal oma enesemääramise õigus, sõna-, mõtte- ja trükivabadus. Saksamaal olla Hitler haaranud enda kätte kogu võimu, kuid tema populaarsus rahva hulgas olevat enneolematu. Kuid Saksamaa relvastuvat!

      Algab talv. Orasepõllule tulevad sageli kitsekarjad, harvem põdrad. Kitsi ja põtru olen näinud kogu suve, nende kaitseks tehakse heinakuhjadele aiad ümber. Peremees on midagi salaküti taolist, loomi ta laseb, kuid jahiluba tal ei ole. Lauda kõrval on segaverelise jahikoera kuut, seal elab keti otsas ebamäärast värvi Leedi. Koos käivad nad jahil, ja harva, kui tühjade kätega tullakse. Ainult Leedi ninaalune paneb