Ellujääja. Valentine Nõlvak

kohta, et tal on kaks õde, aga mõlemad abiellusid Rootsi ja sõidavad harva Eestisse. Aga et külarahvas rääkis jah, et Aruperesse tuli noor tüdruk ja milline pime ja õnnelik juhus on tal nüüd minuga kohtuda ja ta näeks ülima heameelega, et armuline preili teda teinekordki niiviisi ootamatult külastaks. Sinna juurde ta imestab, kuidas armuline preili üldse hobust ei karda ja kas armuline preili ikka talutööga toime tuleb ja lõpuks, ega armuline preili nüüd enam ei eksi, näe, Arupere majad paistavad!

      Sörgin üksi kodu poole ja muigan kogu tee – ah et armuline? Minus ärkab tavapärane irvhammas. Õues tulen Maia seljast maha, võtan hobuselt sadula, viin tuppa ja küsin peremehelt: „August, kas see Saupalu Juss on sündinud või isehakanud loll?”

      „Ei see ole sellepärast loll ega kedagi, töö juures otsi temale vastast, kõike teab ja oskab, aga, noh, niisama on natuke, selliseid inimesi on palju…”

      „…kes pole lollid, kuid oleksid nagu naasama jahukotiga vastu kukalt saanud,” tõttan mina peremeest parandama. „Ei, ei ole midagi,” kaitseb August uuesti, „temal on lihtsalt niisugune peenutsemise mood, selle võib välja harjutada. Aga talu on hea ja minna võib temale küll.”

      August ja Juuli vaatavad elule maainimestele omase kainusega – kui talu on korras, koht on hea, kui mees võib naisele heaolu kindlustada, siis võib talle minna. Ja kui ma nüüd ikka lõõpimisest ei loobu, jutustavad nad isegi mõne lookese Saupalu Jussist.

      Kraavitöölised tahtnud kartuleid osta, keegi juhatanud Saupalule. Läinud siis mehed ja löönud peremehega jutuotsa lahti – kas kartul müüa? Vastus kõlanud nii: „Minul isiklikult teile kartuleid müüa küll ei ole, minul oli nõndanimetatud kartuli-ikaldus, nõndanimetatud kartulihaigus, no lühidalt, udu! Aga kui teile just väga vaja, siis ma niinimetatud ühe koti võin küll anda!” Mehed tulnud ja hirnunud kogu tee – see nõndanimetatud udu on su enda peas ja niinimetatud ühest kotist on meile vähevõitu.

      25. septembri hommikul kuulen akna taga laulu: „Me soovime õnne…” Küla noored on tulnud mind mu sünnipäeva varahommikul, enne päikese tõusu, üles laulma. Heldin lausa pisarateni. Avan akna ja kuulan, küll on ilus! Siis palun külalised tuppa. On lilli ja pisikingitusi, on rõõmsat meelt. Sain ju 19-aastaseks!

      See on mu ainuke sünnipäev elus, kus mind üles lauldakse, hiljem pole see kunagi enam kordunud.

      Hallil lehmal on nurisünnitus. Kõige ligem loomaarst elab ja töötab Raasikul, sinna on enam kui 20 km!

      Mulle on selline sünnitus esimest korda elus näha ja paistab, et ka pererahvas pole asjaga hoopiski kursis. Vasikal on väljas pea ja üks esimene jalg, teist jalga tulemas ei ole. Ja mida teevad mehed! Nad seovad sedelgarihma väljasoleva jala külge ja hakkavad neljakesi kogu jõust tõmbama. Terve küla on kokku aetud, kõik hädaldavad, kellegi nõu peale ei hakka. Tõmmatakse, kirutakse ja vannutakse. Katkeb uus paks nahast sedelgarihm, tuuakse uus, paksust toornahast, ja tõmmatakse uuesti. Loom karjub. Selle asemel et keegi taipaks kiiresti vasika tagasi lükata ja õigesse asendisse pöörata, tõmbab kari mehi, mis jaksab, sellest ühest jalast. Nii kestab see oma tund aega, vasikas on ammu surnud, enne nii elavad silmad on kinni ja sinine keel ripub, mehed aga aina tõmbavad. Telefoni külas ei ole, arstil autot samuti mitte ja millal sa hobusega…?

      Kihutab mööda teed oma väledal hobusel Maapaju metsavaht, umbes 30-aastane mees. – „Mis lahti?” Ütlen. Mees jätab hobuse ja kiirustab lauta: „Mehed, kurat! Kas teie hulgas ühtegi täiearulist inimest pole, ogaraks läinud või?” kuulen veel ta hüüdu. Minutiga on kõik valmis – vasikas emaihusse tagasi lükatud, jalad kõrvuti seatud, sedelgarihm alles siis külge seotud, kui ju jalad käsitsi välja tõmmatud, siis viimane tõmme ja loom on piinast lahti, õlgedel lamab surnud vasikas.

      Asja lehmast ei saanud, läks seest mädanema ja kahe nädala pärast tuli ta lihunikule müüa.

      Saupalu Juss sõidab mulle kosja. Tore traavel ees, uhke saan taga, isamees kaasas. Ta olla kodust tulnud tedrejälgi ajama, jäljed toonud siiapoole, nõnda selgitab isamees. August kutsub mind tagatuppa – ära loll ole, võta härjal sarvist, saad kindla kodu ja kui Juuli Saupalule tuleb, küsib, kas perenaine on kodus? Kas pole uhke, sa ju üksi sedasi ja…

      Ei, mul pole plaaniski!

      Perenaine tuleb kaasa aitama: „Mõtle järele, Valli, ega ta paha mees ei ole.”

      Paha ei ole, seda ma usun, kuid kogu ta jämedakoeline nägu on kuidagi totralt kooskõlas „armulise preili” ja tagurpidi saksakeelse raamatuga, mida ta rahva jutu järgi meiereiteel vankris pidavat „lugema”.

      Peremees tahab mulle aega anda, et ma järele mõtleksin, kasutab selleks diplomaatiat – noor laps, küll ta sulle tuleb, perutab niisama, ootame natuke, ärme täna peale pressi. Isamees soovitab, nojah, las vähe mõtleb, see nii kole järsku ka ja… ma lähen täna siis siit otse üle välja koju, las noorik sõidab siin niisama natuke Jussiga. Panen riidesse ja istun saani, kus verivärske peigmees mind üleni tekkidesse mässib. Läheb lahti tore sõit, tee on ilus. Ta tahab mind sõidutada otse Saupalusse, mina luban tulla ainult kuni väravani, nõnda kauplemegi. Kiidab oma halli hobust.

      „Miks te teda täna siis ette ei pannud?” küsin. Juss vaatab mulle suuril silmil otsa: „See on ju hall!” Näen enda ees aiste vahel sulaselget kõrvi hobuse tagupoolt ja minu arvates peab ta peapool ju samasugune olema, nõnda ma ütlengi: „Saupalu peremees, see hobune on ju punane!”

      „Issand, see on ju hall!” viskab peremees juba solvunult. Nüüd ei saa ma enam naerupahvakut pidama: „Mina ei tea, mis värvi Isssand on, aga hobune on meil aiste vahel punane!” Nüüd seletab ennast juba kogunud peremees: „Sa vaata hoolega, tal on üksikud hallid karvad ka, neid on praegu vähe, aga kui karva vahetab ja eriti suvel, siis on hallim.”

      Jah, kui luup võtta, siis ikka mõni hall karv tõepoolest on, kuid miks ta teda halliks nimetab?

      Tema talu väravast ma sisse ei sõida ja nõnda toob Juss mind hobusega tagasi Aruperesse. Küsib, kas ta tohib armulisele preilile kirjutada?

      „Juuli, mis värvi hobune sel Jussil täna ees oli, hall või punane?” küsin perenaiselt kodus. Juuli ajab silmad suureks: „Küsid veel, kas sa siis ise ei näinud? Saupalul polegi halli hobust.”

      August, kes tagatuppa selle jutu ära kuuleb, tuleb naeruga kööki: „Eks Jussil läinud selle lörris naisevõtuga silme ees halliks, aastaid ka mehel juba üle kolmekümne. Aga ega sinagi targasti tee, et ära põlgad, oleksid saanud endale kindla kodu.”

      Perenaine Juuli on igatepidi tore, kuid talle ei meeldi see, et ta mind hommikuti äratama peab, tema põhimõte on, et tüdruk peab ise tõusma. Aga mis ma saan teha, kui ma vahel isegi äratuskella maha magan. Ega ta pahane ei ole, ainult vahel toriseb natuke.

      August on ihnsavõitu. Ta on suur koogisõber (eks mina samuti). Nii kui Juuli neid terve taldrikutäie valmis vaaritab ja lauale toob, on taldriku tühjakssöömine minu ja Augusti poolt mõne minuti töö. August saadab igat mu kooki silmadega – nüüd on ta siis lõpuks saanud endale vastava koogisööja, kuid ta silmad näitavad kõike muud kui heameelt selle üle. Eks me siis võtame tsipa vähem.

      On suvi 1933.Talvel hakkas heina nappima, tuli teha ökonoomiat. Juba üsna varakevadest, kui maa alles pisut rohetas, olen ma loomi karjatanud. Peremees ütles, et kuni heinaajani, siis tuleb asuda heinale ja loomad jäävad seniks koplisse. Siinsed riigimetsad on riigi kaitse all, neid tuleb hoida loomade tallamise eest. Riigimetsast leitud looma on metsavahil õigus kinni ajada ja asi läheb trahvirahani. Niisiis, riigimetsa ei tohi lasta, see on seadus. Kuid August tutvustab mind teistsuguse, kodukootud seadusega: vaata hästi, et metsavahti kusagil silmapiiril ei ole, ja lase loomad riigimetsa, muidu on oma karjamaad varsti paljad. Seal on aga mineva-aastast kulugi külluses, ainult passi peale.

      Kusagil mujal maailmas ei ole vist nii palju rästikuid kui Kehra piirkonna metsades. Neid on iga puu ja põõsa taga, kivide kõrval ja kivide peal ennast päikeses soojendamas. Nad roomavad üle maantee ega pelga taluõuelegi tulla, otse majatrepi juurde. Naabripoisile puges üks põue. Poiss viskas õuele väikest lõunauinakut tegema, jäi just suikuma, kui tunneb, et miski külm rinnal liigutab.