Ellujääja. Valentine Nõlvak

saaks, ma paluksin kogu maailma – ärge laske mind mõtelda, ärge jätke mind üksi. Kui ma kusagil üksi mõtetega toppama jään, raputage mind ja ma astun jälle edasi, olen jõuline ja tugev, ainult hoidke minust ära need üksinduse raskemeelsed hetked.

      Vikipalu küla asub Anija mõisast 14–15 km kaugusel, asi see minna, paari tunni tee! Juba pärast keskhommikut olen kohal. Kodus on ainult perenaine. Jah, õhk on siin metsade keskel hoopis midagi muud kui Anija mõisatsentrumis. Talu ei ole suur, ilmselt midagi asunikukoha sarnast. Perenaine seisab uksel: „Mis külaline soovib? Ehk astume tahapoole?” Jutuotsale saame kohe, kõik on kuidagi kodune. „Ah et meile tööle? Jah, on vaja küll, mina ise olen na haiglane, ei tohi ega saa midagi rasket tõsta, aga eks loomad taha ikka oma toimetamist, mina ise kaperdan rohkem toas.”

      Nii elumaja kui laut on uued, rohkem kõrvalhooneid pole, nii et tüüpiline Eesti asunikutalu, seejuures on kõik kuidagi alles valmimisjärgus. Perenaine pakub süüa, näitab lauta ja loomi:

      „Näe, siin need meie lapsed on – Naksi, Musti, Tiiu, Halli, Tipi ja Tulli, rohkem meil lapsi ei olegi, aga see siin lauda kõrval ketis on Leedi, tema ei hammusta, aga lahti lasta ei saa, läheb metsa hulkuma. Peremees käib temaga vahel jahil.” – „Aga lambad?” – „Lambaid on kolm, meie rohkem ei pea, hobune on ka, praegu on latter tühi, on peremehega väljal, no siis veel kanad ja ega meil muid loomi polegi, seapõrsas ka üks ja oma tarbeks, väike majapidamine!” – „Millal võib tulla?” – „Tulla võib kas või kohe täna, eks vaata ise, kuidas jõuad, meie vajame inimest aasta läbi ja maksame 5 krooni kuus.”

      See viis krooni mind ei ehmata. Pole mul enne raha käes olnud ja vist ei oska ma seda himustadagi, mul on vaja kusagil elada ja see on peamine.

      Millise rõõmuga asun tagasiteele! Sügisene päev on lühike. Tagasi Anijale jõuan pimedas. Üsna Ilvese maja lähedal väljal (kuna valisin otsetee) sööstab mulle vastu suur karvane kera. See on Ilveste ketikoer, murdja, keda kõik kardavad. Kui ma talle esimest korda süüa viisin, hammustas ta mind. Pärast seda kartsin talle läheneda. Nüüd tormab ta suurte hüpetega minu poole, seisan kui kangestunud. Kuid hopp! hüppab ta minu najale ja limpsab mul keelega üle näo. – Ah tulid hoopis ütlema, et sõber oled, aga mina mõtlesin, et… Aga tead mis – mina lähen ära! Haaran ta kaelast, surun enese vastu, ja nüüd ma tunnetan selgesti, et ainult temast ongi mul kahju, kui ma siit ära lähen. Aga kui Jõgilt ära läksin? Jah, ka sinna jäi keegi maha – Muti. Suvel heinaajal jäi Muti auto alla ja tal murdus tagumise käpa luu. Peremees tahtis ta kohe sealsamas maha lasta, mina haarasin koera sülle, viisin meie koridori, tegin talle nurka vanadest kaltsudest aseme, tõin kaks keppi, lihvisin siledaks, tõmbasin käpa sirgeks ja lasin kondid kokku, sidusin lahasesse, nutsin ja olin veendunud, et ta sureb. Söötsin-jootsin ja Muti paranes. Sellest ajast jäi ta kui hall vari minu taga kõndima. Kuid ma läksin ära, olin tema jaoks kadunud… Jah, ka sinna jäi keegi maha.

      Järgmisel päeval jätan Ilvestega hüvasti, laudauksel ütlen Saarale, et ta ei olnud hea laps, miks ta mind piinas ja tige oli, aga nüüd ma lähen ära ja viha meie ei pea.

      Kompsuke käes, astun maanteele. Ilvese õuest hakkab äkki kostma koera vingumine. Pöördun tagasi ja astun koera juurde – aru said, kullakene, millest sa küll taipasid? Aga ma pean ju minema, ja üldse, miks sa mulle kunagi ei ütelnud, et minu sõber oled, ma kartsin sind.

      Mind vaatavad koera nukrad silmad, ta nagu anuks – päästa mind lahti keti otsast ja võta kaasa, ma tulen sinuga!

      Kullakene, sõbrakene, ma olen ju hulgus, rändaja, kodutu, muidu võtaks küll.

      Astun aeglaselt tagasi maanteele, südames kummaline tunne. Taevalaotust täidaks nagu Jumala vaim. Tahaksin kõigile ja kõigele sirutada lepituseks käe, südamesse hoovab ainult üks suur andeksand, kas või selle koera sõpruse pärast.

      Niisiis jälle maanteele. Seekord astun kiirustades ja tagasi vaatamata. On õhtupoolik, ees on 14 km, Anija mu selja taga jääb iga sammuga kaugemale, mattudes lõpuks täielikult sügisuttu.

      Kuid ketti aheldatud looma tagasikutse kostab veel kaugele.

      Vikipalu

      See on metsaküla, kes tema asukohta ei tea, see teda ei leia. Kehra jaamani on neile, kes kraavikaldaid pidi otseteed tunnevad, 7 km. Lähim maantee on 5 km kaugusel. Mets on kraavidega läbi kaevatud ja täis jalgradu, juhatamata sihtkohta ei jõua. Küla seisab koos kuuest talust.

      Perenaine toimetab toas, mina talitan loomi. Peremees on umbes 35-aastane, kõhn ja haiglase välimusega, kuid sama rahulik nagu perenaine.

      „Sa nüüd meile omainimene, mind kutsu Augustiks ja tema on Juuli, ei siin ole midagi, kõik oleme üks pere. Tööd meil, tõsi küll, jätkub, nagu igal pool, enestel meil see tervis on… aga ega vahtimisaega pole meilgi, talutöö ju niisugune, et kui ei tee, lendad kohe pankrotti. Põldu meil palju pole, vajutame rohkem karjale, loomad käivad riigimetsas, vaat seal tuleb ikka juures ka olla, vahel jälle ajame koplisse, nii nagu vaja. Aga metsad on siin suured, paiguti Arukülani välja, siin võib kergesti ära eksida. Ainult niipalju peab kohe ütlema, et kui juhtub, et loomad kaovad või nendele vastu ei saa, ära sa hakka neid taga otsima, niimoodi võivad kõik käest kaduda, sina võta siis viimase järgi liini ja ära sa ainult seda silmist kaota, kõnni aina tema taga – loom kuuleb paremini kui inimene, tema otsib paksus metsaski teised üles ja lõpuks toovad nad sind sedamoodi koju ka, loom tuleb ju lõpuks alati koju ja ei eksi mitte kunagi.”

      Igal hommikul rakendan hobuse Maia vankri ette ja sõidan 5 km kaugusele meiereisse piima viima. Seal on tavaliselt suur järjekord ja läheb tublisti aega. Siis kas toome peremehega suvisest heinakuhjast heinu ja veame need laudalakka või ühe vana rehetoa juurest õlgi või põhku. Või saeme lauda taga puid ja laome nad riita. Sügiskündi ei tee peremees ise, ta võtab külast laenuks teise hobuse ja mehe, kes talle selle ära teeb, see pidavat ju paar aastat nõnda olema, tervis… Loomad on seniks koplis.

      Siin Vikipalus elab mul ka kooliõde Saku päevilt. Ta on ka hingelt läbi ja lõhki põline maainimene, siin metsade vahel sündinud ja kasvanud. Noori on metsakülas vähe, neid võib sõrmedel üles lugeda. Mõnes talus peetakse vahel külasimmaneid, siis tuleb siia kaugemaltki rahvast, vahel isegi Kehra noori. Räägitakse, et tuleb ette ka kaklusi, tüdrukute pärast, isegi pussitamisi. Mina simmanitest osa ei võta, need ei huvita mind. Perenaine ei keelaks kuhugi, aga keegi ei ole mind kutsunud, sõbrannasid mul pole ja kuidas ma üksi ikka lähen. Pealegi räägivad Juuli ja August, et siin olla tüdrukud juba kõik jaos, poistel omad kindlad pruudid. Ainult üks poistest olla veel vaba, suure talu peremees, peavad emaga kahekesi kohta – vaata, tüdruk, kui sa sinna saaks!

      See, „kellega veel maksaks”, satub mu teele üsna varsti ja jääb kinni nagu pigi. See on Saupalu peremees Johannes Nahkur ehk Saupalu Juss, nagu külarahvas teda kutsub. Talu asub väga ilusas kohas, teistest taludest eemal, metsa sees. Talust umbes nelja km kaugusel maantee ääres on üks imeilus koht, rahvakeeles Saupalu paradiis. See on küllaltki sügav org, mille põhjas põõsastiku vahel sädeleb jõgi. See on Saupalu talu luht ehk heinamaa, seega Saupalu peremehe pärisosa. Niisiis on sellel ainukesel vabal mehel suur jõukas talu ja Saupalu paradiis.

      No ja mis sa veel tahad, Valli, haara võimalusest kinni! Kuid kas on Issand mind ilma jätnud soovist omada mammonat (ja sinna juurde tühja hinge) või on siin miski muu, aga Saupalu võludesse suhtun ma hoopis ettevaatlikult. Kui elu nii korras on ja mees 32-aastaselt veel üksik, siis peab vist kusagil midagi viga olema, elame-näeme.

      Aga tutvus ise algab nii: palun, et August lubaks mulle korraks Maiat, tahaks metsa haruteedel natuke ringi vaadata, õppida ümbruskonda tundma, et hiljem loomadega nii hõlpsasti ei eksiks. Peremees pole vastu.

      Aga nendel põrgulistel risti-rästi haruteedel ratsutades kaotan suuna ja hobunegi ei kiirusta millegipärast koju. Satun siis mingisugusele haruteele ja äkki näen paremat kätt rajast eemal talu. Talu karjaaia väravas seisab mees ja painab mingit raudvitsa.

      „Peremees, kuspool siin on Arupere talu, olen omadega sassi läinud.”

      „Kas Arupere uus tüdruk või?” vastatakse küsimusele küsimusega. „Ah