Ellujääja. Valentine Nõlvak

on nukker. Kuhu küll hingega läheks, pole ema, pole isa, pole kodu, nii on hulkuja inimese elu. Täna on aga kõik veel eriti raske, tänane solvang ei unune. Õhtul ei saa kaua uinuda, elu tundub rõhuva koormana, mida ajuti vedada ei jaksa.

      Hommikul ulatab perenaine mulle ümbriku: „Näe, sinu nimi peal, on öösel õue postkasti pandud.” Avan ümbriku:

      „Tere, kallis Valli. Et kündmine lõpeb ja teil kartul ka ju üles saab, siis on väga kurb, et ei näe enam sinu armsat nägu nii ligidalt nagu neil päevil, aga ma tahaksin väga näha, ma armastan sind. Leo”

      Lühike ja selge, kuid ilmselt ei tunne või ei usu Leo siinset olukorda ega aima, millisesse seisukorda ta mind nüüd oma kirjaga pani. On nüüd, mis on, täna lõpetame kartulivõtmise, olen nüri ja tuim ja tean, et tuleb hoolega hoiduda Jõgi väljale vaatamast.

      „On ikka tüdrukud kavalad,” kädistab perenaine miniale. „Vahi, siin oli va Kuljuse Miili, ikke et uihh ja fuihh, ei temal ole kärbeski sinna lennanud, aga pera oli kõht ees ja ütle siis veel! Kogu rahva naeruks, aga mis poisil, käed vaheliti ja läks, kes see sihukest enam võtab, see juba võetud. Ja kuhu sa tulejat ikka paned, poisivolask läheb varsti juba kooli. Ja ega laps, jah, pole süüdi, eks teised ikka vahel torgivad, kus isa? Jälle hunt metsas, saba seljas. Ja kes sind enam korjab, väntsakas taga!”

      Miili on meie küla tüdruk, nüüd juba aastatelt 30 ringis. Ei paista ta ise põrmugi nii õnnetu olema, et keegi enam ei korja! Nägin teda hiljuti koos teiste tüdrukutega, astusid, kartulikorvid käevangus, maantee poole, ise lõõpisid naerda. Ükskord suvel heinamaal, kui ma veel Jõgil olin, tulime Miiliga koos. Mingisugune paras poisivolask, aastaid 13–14, naeris kellegi pulmi. „Mis sa naerad, pulmad nagu pulmad ikka, mis seal teistmoodi oli kui teistel, et niipalju seletad,” astus Miili pulmarahva kaitseks välja. „No sinu omad jäävad pidamata,” pani poiss vastu, „need pidasite Videviku Karlaga heinaküünis maha!” Poiss vaatas võidurõõmsalt ringi, lootes näha heakskiitvaid muigeid, kuid meie nelik jäi tõsiseks.

      „No ei näe, pole vajagi,” vastas Miili täiesti rahulikult. „Kui ma nii vanaks elan, et oma lapsega veel tantsida jaksan, siis on elus ikka midagi ära tehtud, pole tühja elatud!”

      Mulle meeldib Miili vastus, tõsine ja väärikas. Ta isegi ei näidanud välja solvumist poisi peale, kes ilmselt öeldud sõnad küla pealt oli laenanud.

      Minia selgitab perenaisele, et tema vaated on vananenud. Tüdruk sai lapse, no ja mis siis, kui ta teda ise korralikult kasvatab? See oli vanasti, et tüdruk kirikus häbiposti löödi ja mõni ei osanud muud teha, kui häbi pärast ennast ära uputada. Ajad on muutunud ja inimesed targemaks läinud.

      „Targemaks? Aga laisemaks on hakanud küll minema, pole enam sirbiga viljalõikust ja rehetoas meie pool enam koote ei taotagi, kõigil plekk- ja sindlikatused, kellele neid katuseõlgi enam vaja. Aga inimene, kui satub vähese töö peale, läheb laisaks.” – „Mis sellest looma moodi töötapmisest siis tolku on, sina, ema, ju ise räägid, et oled ennast sandiks töötanud, on ju parem, kui kergemaks läheb.”

      „Nojah, parem küll,” nõustub perenaine esimest korda, „ainult et kui nad veel targemaks lähevad, siis varsti ei hakkagi enam keegi üldse tööle. Võeti sirbiga vili maha, muld seisis ilus kohev, mõis ei lubanudki igal pool vilja vikatiga niita, sirbiga oli ilusam töö ja vili ei pudenenud maha. Siis hakati siuhh-säuhh vikatitega vuhtima, läks kergemaks jah, aga mis töö see oli! Nüüd tallavad ju hobused viljapõldu, rasked lõikamisemasinad taga, aga vahi, kus masinaratta vaod jäävad, sääl jääb muld kõva nagu maantee, ei seda tea, mida nad oma tarkusega veel välja mõtlevad.”

      Rõõmustan, et täna lõpeb kartulivõtmine, vähemalt Ilvese põllul, lõpevad ka need piinavad vaidlused minule ebahuvitavatel teemadel. Minia on tubli, majandusasjandusest ta palju ei räägi ega vaidle, aga kui jutt tüdrukute lodevusele kaldub, ei pea ta enam vastu: „Aitab tüdrukute halvustamisest ja poiste kiitmisest, mis siis, et sinul on poeg. Tüdrukud on lollid ainult ühe kandi pealt – nii kui armuvad, hakkab kohe mure, kas ta mind võtab? Õigem on aga rind ette ajada ja öelda: kas ma talle lähen? Kas ta mind võtab,” lisab ta põlastavalt, „just sellesamaga end odavaks tehaksegi. Või kes selle meheleminekuga enne midagi võitnud on, maal veel iseasi, mõlemad rühmavad ja talule on mõlemaid tarvis, nii meest kui naist, aga linnas meheleminek… võta heast peast endale üks isane inimene talitada ja kogu lugu.”

      Selge, siin ärritatakse ämma, sest Ilvese noored näivad omavahel haruldaselt hästi läbi saavat. Ja just siin lõpetab muidu nii käremeelne vanaperenaine oma vaidluse. Tänaseks päevaks on rahu kindlustatud, ainult et homme sõidavad nad ära.

      Kartul on võetud ja õhtu käes, ilus sügisene õhtu. Seisatan õues puuriida juures, mõtted kipuvad nukraks minema. Imelik, päeval töö juures saad või sõimata, solvud, kas või nutadki, kuid ometi on isegi need pisarad kuidagi teistsugused kui õhtused mõtted. Hinge hiilib valus üksindustunne, aga mis see just nimelt on, mis puudub, seda ei oskakski ütelda, ei taipa isegi. Tänane päev lõppes, sarnanes eilsega, homne lõpeb, sarnanedes tänasega – ja vist sellise halli roduna möödubki elu. Läheks kuhugi, aga küllap igal pool on ees kui mitte Jõgid, siis Ilvesed, või vastupidi. Tahaks või Elsa juurde, aga…

      Minia ja poeg pakivad toas asju. Mune ja võid, mett ja liha pannakse linnarahvale suupooliseks, villased lõngad ja omakootud põrandavaibad tassitakse autosse. Homseks valmis, et midagi ei unustaks. Kui rikkalik on see kõik ja kui tore see on! Ja nad on ise nii toredad inimesed.

      Aga mina? Kui mina siit ära lähen, võtan vaikselt oma kompsukese ja hakkan astuma, jälle üksi oma rännuteed, ja see on nii enesestmõistetav, ma peaksin olema sellega harjunud. Ja ometi tuikab aeg-ajalt kusagil väga sügaval mingi kummaline, raske valu.

      Öösel äratab mind perenaine ja sisistab mulle tigedalt: „Mine võta vastu, sulle tuli poiss!”

      Hüppan unesegaselt püsti – kes? kus? „Mine õue, ootab seal!” röögatab ta nüüd hoopis tigedalt.

      Väljas trepi peal seisab Leo.Taibates alles nüüd olukorra kogu tõsidust, kaotan igasuguse enesevalitsuse ja hakkan ta peale karjuma: „Mida sa ronid nüüd siia, kas sa ei tea, mis mulle sellest nüüd tuleb, mine ära, mine kohe ära, kohe!”

      „Ma… ma tahtsin… sina… sina vist vihastasid selle kirja pärast, kogu päeva ei vaadanudki minu poole, ma… ma…”

      „Mine ära, Jumala pärast, mine ära!”

      Ma ju tean, et iga hetk, mis ma Leoga õues seisan, süvendab perenaise muljet, et näete nüüd ise – mehkeldab poisiga! Sellepärast on kohe-kohe vaja tuppa tagasi minna. Esiku laest langev valgus peegeldub Leo näol roheka varjuna, suitsule tuld võtvad käed hakkavad värisema. Ta ei kavatsegi nii lihtsalt taanduda.

      „Valli ma… ma pean…”

      Ma ei lase teda lõpetada. „Sa tulid öösel, kas sa tead, mis see mulle tähendab? Et ma pean homme, kas või häbi pärast, kompsu kätte võtma ja rändama minema, küla läheb kisa täis.”

      „Valli, üks minut, ma…”

      „Mine ära, mine kohe praegu!” Ja kui ta veel viivitab, röögatan: „Välja siit!”

      Leo põrkab nagu kohkunult tagasi, löön ukse tema järel kohe kinni. Asemel pole unest juttugi – milline häbi, kellele ma homme silma vaatan! Minu juurde tuli poiss… öösel! Ja kõik need kartulipõllujutud…

      Kõik õrnad puhangud Leo vastu, niipalju kui neid üldse on olnudki, muutuvad üheksainsaks suureks vihaseks süüdistuseks – miks sa mind teotasid!

      Imelikul kombel ei ütle perenaine mulle teisel päeval ei head ega halba. Päev algab tavalise porinaga, kuid selle eest saab ära õue, peremehega puid saagima.

      Hommikul käisin hobusega meiereisse piima viimas, naabritüdruk ütles, et alles möödunud nädalal taheti tüdrukut Vikipalu külasse. Hea pererahvas, ainult kui nad nüüd vahepeal saanud ei ole.

      Saeme peremehega puid ja ma räägin talle oma kavatsusest seda