Название | Ellujääja |
---|---|
Автор произведения | Valentine Nõlvak |
Жанр | Биографии и Мемуары |
Серия | |
Издательство | Биографии и Мемуары |
Год выпуска | 2011 |
isbn | 9789985322994 |
Elsakene on Tallinnas abiellunud, elab Heina tn 7a ühes väikeses kööktoas, sinnapoole ei maksa vaadatagi, nemad alles alustavad oma elu. Seisan jälle teelahkmel, kuid teed kui sellist ju polegi.
On õhtupoolik. Saeme peremehega puid. Peremees jääb saagi teritama, küsin luba Jõgi juures ära käia, ehk saab raha?
„Ei sa saa vist sealt tänagi midagi,” arvab peremees, „vast hommikupoole ajas vallamaja kandis vedruvankriga ringi, nüüd ehk on kodus!”
Lähen otse üle kraavi ja üle põllu, kraavi serval kasvav võsa varjab vaate, selle võsa taga kesal künnavad Jaan ja Leo. Jõuan väravast läbi ja näen unustamatut pilti: hobused on adra ees pikali visanud, Jaan ja Leo, asunud teine teisele poole hobuseid, peksavad neid pikkade malakatega. Hobused vappuvad ja visklevad, kuid üles ei tõuse. Jooksen ja karjun meeste peale: „Olete te inimesed või metsalised!” Peks peatub, hobused kargavad püsti. Kas minu hääle peale? (Ma ju silitasin ja hoidsin neid.) Samas kõlab läbi õhu Simmi pikk kaeblik hirnumine. Silitan tema korpa pekstud külgi, tema nägu. Mehed on sünged. Üle Leo näo käib tume vari. Ta astub minu juurde, paneb käe minu õlale ja ütleb: „Ei ole häda midagi, pole see esimene kord, jonn tuleb välja peksta, egas me ise adra ette ei hakka!”
„Leo, nad on näljased ja ära vaevatud, nad ei jaksa!”
Jaanilt tuleb tumeda urinaga: „Ah ei jaksa? Kas minu käest ka keegi küsib, kas minu kõht on täis ja kas mina jaksan! Vaole!”
Sõna „vaole” paneb hobused edasi tõmbama, näen veel, kuidas Jaanil atra hoides käed pingule tõmbuvad. Maa on kõvaks kuivanud ja raske.
„Kuhu nüüd sina? Kuidas sa siia sattusid?” Leo vaatab mind nagu ulakuselt tabatud poisike.
„Jõgile lähen. Raha vaatama.” Astungi mõisa poole.
Jõgi on kodus. „Ah et raha järele? Ma käskisin sind pühapäeval tulla, siis sa ei tulnud, täna ei ole.” Jään uksele seisma. „Mul on väga vaja.”
„Milleks siis nii pakiliselt?”
„Ma võib-olla lähen Ilveselt ära ja kes teab, kui kaugele, kas enam tulla saangi.”
„Ah et sul siis Ilvesel ka enam ei passi?” See tuleb küüniliselt.
„Passib või ei, kuid täna vajan raha, muidu tuleb mul sisse seada side härra Laboga, kaup oli teil temaga!”
„Oi kui vägevalt!” Peremehe näol on küüniline muie, kuid nagu alati sarnastel hetkedel, hakkab tal lõug värisema: „Siis võta teatavaks, et lastekodul pole sinuga enam mingit pistmist ja sinna on sul asjata kella lüüa. Nõnda ütles härra Labo mulle isiklikult!”
Peremees näib midagi mõtlevat, kõhkleb veidi, pöördub siis järsult ringi, läheb oma tuppa ja väljub sealt uuesti, kümnekroonine näpu vahel: „Seda ma täna saan anda, aga rohkem ei ole, saab kartul võetud, siis pärast.”
Väljun. Ühtlasi tean, et siia raha järele ei tule ma enam kunagi.
Teisel päeval saadab pererahvas mind karjakoplisse loomade juurde. „Aed mõnes kohas maas, vaata, et välja ei läheks,” ütleb peremees ja lisab: „Ei tea, mis neil sügisel enam vilja tallata või… aga et ikka teise maa peale ei tükiks!”
On tuline heameel! Ma saan üksi olla ja metsas ei porise minuga keegi. Pistan salamahti taskusse tükikese paberit ja pliiatsi. Ikka nii, et perenaine ei näeks, muidu vaatab, et mis sekretäri sina seal tegema hakkad, loomi vaja vahtida!
Istun kopli serval kraavikaldal ja kirjutan: „Lage karjamaa, koppel, üksikud vanad kased, neid on 12, veeloik maantee ääres ja hunnikus suured kivid…” Nojah, aga Leo silmad eile! Aga miks ta hobuseid peksis, ta on ju julm! Aga kui nõutuks ja õrnaks läks ta vaade, kui ta mind nägi, tähendab – Leo armastab mind…
Ja äkki ma tunnen, et peaksin kedagi armastama, aga ma ei oska. Tüdrukutel külas on juba ammugi omad sümpaatiad või kavalerid. Ja häbi on olla nii mahajäänud. Nüüd kujutan endale ette, et olen armunud, kohe päris tõesti. Võtan paberi ja kirjutan edasi:
„Mu Leo, Leo, ma armastan sind, Leo, sa oled väga armas mulle. Kui vaatan sind, ma ei saa olla ükskõikne…” (nüüd tunnen, et liialdan) Aga kuidas edasi? Kas ongi kõik? Lihtsalt ei oska sellel teemal edasi, peas on kõik tühi. Ah jaa – armastus pidi vist valus ka olema? Ja ma lisan juurde: „Aga see kõik on nii valus, Leo, väga valus…”
Ongi kõik, siit edasi enam vaim ei võta. See on aga siiski minu elu esimene ja ainulaadne armastuskiri, adresseeritud loodusesse, kivihunnikule, ainult mitte adressaadile, kes sellest kunagi teada ei saan.
Ja ongi kõik endiselt tühi. Ei, armastusega ei lähe, ei oska ja kõik! Aga äkki lööb südames kõik särama ja kiirelt viskan paberile hinges helisema hakanud tundekeeled:
Helise, helise loodus,
kõmise, kõmise muld,
kuni veel õilmitseb kevad,
sätendab päikesekuld.
Kuni end ehivad lilled,
pungale puhkevad puud,
kuni veel siretab taevas,
laulavad lindude suud.
Kuni kord mühavad tuuled,
uluvad tuisud ja torm,
vaikivad hõiskavad huuled,
taganeb elu ja õnn.
Kuni kord vaibaga kattub
külmunud, unine muld,
ümber kõik leinab ja sureb,
aeg on siis uinuda sul.
Helise!
Jah, siin on hetkeks kõik kerge ja lihtne, süda pillerkaaritab sees, ei ole porisejat perenaist ega tigedat Saarat. Hinge täidab selline helge, puhas rõõm nagu sinitaevas pea kohal.
Vabana Veenuse vaevast,
puutmata Amori noolest
peegliks merele meel…
sillerdab süda edasi. Neil hetkedel embaksin ma kogu maailma!
On kartulivõtmine. Põldude asetuses on Ilves Jõgile piirinaaber. Oma kartul saab varsti üles, kuid siis tuleb minna külasse pullipäevi tegema.
Jõgi väljal kõnnib adra taga Leo. Paarisajameetrine vahe ei varja seda, et Leo sagedasti meie poole vaatab. Silma hakkab see ka perenaisele, kes minu kõrval vaos alguses rahutult niheleb ja Leo poole kurje pilke saadab, siis aga pahvatab välja oma mürgiampulli:
„Ei tea, mis see Jõgi-Sassi sulane aina siiapoole vahib, plikaga sehvt sees või?”
Mulle valgub veri kuuma lainena pähe. Sõnal „sehvt” on väga rõve kõrvalmaik. Kui kellegi talu mail käivad poisid tüdrukutega „sehvtimas”, siis on tüdrukutel (mitte poistel) juba halvustav maine juures. Ja nüüd järsku mina! Külasimmanitel ma ei käi, ma tunnen üsna vähe ümbruskonna inimesi, minu jaoks on ainult ja ainult töö, ja ikka… Pisarad valguvad silmi, aga vastata ei oska midagi. Mulle tuleb appi minia:
„Ema, miks sa siis kohe niimoodi! Ta on noor ja ilus tüdruk, tal võibki olla, kes teda vaatavad, ega sellepärast siis kohe sehvt!”
„Jaah! Teada need tüdrukud, silma ees kõik nõnda vagased, lehmast üle ei käi, aga poisi jaoks on silmi küll”
Poeg, kes parajasti kartulikoormaga mööda sõidab, peatab hobuse:
„Sina, ema, teed iga võõra elu siin nii kibedaks, et sinuga ei elaks isegi kurat põrgus, see paneks sinu eest sealtki minema. Seda Saarat pole peale sinu keegi lüpsta saanud ega ei saa saamagi, hea, et ta sinulegi piima kätte annab, miks sa temaga inimesi kiusad! Kui ta tüdruku käeluud puruks lööb, sina parandad või? Inimene teeb tööd.”
„Jah, aga kui nad siin edasi teineteist jõllitavad,