Ellujääja. Valentine Nõlvak

otsima, võid sellestki ilma jääda! Laksi Tõnise lugu? Või on seitsmesaja-aastane orjus vajutanud Eesti maatöölise hingesse kustumatu pitsati?

      Igatahes kõnnivad nördinud Jaan ja Leo kuulekalt adra taga, sest on alanud sügiskünd.

      Samal ajal otsib minu vaba vaim väljapääsu, olgu algul kas või Ilvesele. Halb koht? No ja mis siis, olgu või esialgu, eks sealt edasi jälle paista, peaasi – siit peab saama ära.

      Kui ma oma viimasel tööpäeval lähen peremehe tuppa palga järele, kuna mul nelja kuu eest peaks olema saada 40 krooni, läheb peremehe nägu süngeks: „Raha mul praegu ei ole, aga 20 krooni ma siiski pigistan välja, Ilvese talu on siinsamas, ega sa kaugele lähe, hiljem maksan ära!” Ja lisab üle õla: „Tule nädala pärast!”

      Ilvese talu. Talu on heas korras, puhas taluõu, korralikult laotud küttepuude virnad, sirged, korralikud piirdeaiad. Peremees ja perenaine on mõlemad eakad inimesed, aastaid 65–70 vahel. Elavadki kahekesi, no vanadus kippuvat kallale, nii et palgaline kulub siiski ära. Perel on parajasti sõnnikuvedu ja rahvast näib rohkem olevat. Perenaine selgitab: „Täna on jah Tallinna omad abiks, see on mu poeg oma naisega. Tema elab Tallinnas, töötab seal, on politseinik, aga kui aega saab, on kodus abiks,” ja lisab: „Oled sa söönud või, hakkame ehk kohe hanguga pihta? Nemad sõidavad täna õhtul ära, aga kui lauda täna puhtaks saame, saab homme väljale sõnniku laiali lahutada, künda vaja!”

      Vaevalt kompsukese maha pannud, lähen sõnnikuveolistele appi. Pikka sissejuhatust pole siinjuures tarvis, igal pool, kuhu vaatad, on üks ja sama – töö! Töö õues, kus talvine puudetagavara ootab saagimist-lõhkumist, töö laudas, kus seitse lehma ja paar mullikat oma nõuavad, 10-pealine lambakari pügamist ootab ja neli siga toitu oodates ajaviiteks tühja molli peale vinguvad, töö põllul ja töö karjamaal, töö hommikust õhtuni, varavalgest öö tulekuni. On see elu surve? On see orjus? Ei, peremehele küll mitte. See on tema elu, on tema püüd, siht, mille rajamisele ta suunab kogu temas peituva energia, ja seda pole vähe. Vihma oleks vaja, näe, Noa laev keeras põhjast lõunasse, ei kedagi, kuivale jääb! Aga põllud on kuivad, paluvad vihma, aga vaat kui Noa laev idast läände keerab, vaat siis tuleb alla kolme päeva kindlasti vihma, aga võta jälle kinni, missugust – vaat kui annab ainult äikest, pillub niisama siia-sinna laiali, ja kui tahab, siis Tallinna tänavatele, aga põllule ei kedagistki. Näe, sääsed sagivad täna na parves, egas muud, kui homme kõrvetab jälle, aga põld ju kõva kui munakas ja karjamaa pind punane… Näe, kajakaparv laskub väljale, aga läänetaeva serv on ühes hallis pilveribas – homme virutab vihma, ja veel kange tuulega!

      Ja kui taevaluugid tõepoolest valla lähevad ja kosutav vihm ülalt alla paiskub, võtab põllumees vaikselt mütsiloti peast ja vaatab säravi silmi aknast välja: miljonid sajavad!

      Jah, kui kõik õnnestub, oled leivas, kui aga põud võimutseb või raju viljad maatasa taob – ela siis ise või maksa sulasele-tüdrukule!

      Ja edasi arutab põllumees: eks loomaga ole niisama, kust seda raha mujalt saab kui peamiselt piimatilgast, aga kui juhtub, et sul loom poegib pahasti või vahest kogu kari sõrataudi jääb, näe, ongi häda käes! Või palju sa seda kartulit müüa saad, omal ka sead nende peal vaat et elavadki. Inglisman tahab aina Majesteet-sorti, et olla teised küll vesisevõitu, aga siledad ja õhukese koorega. Saks jälle ajab Belladonnat, aga siis olgu kartul paras suur ja sile nagu õun, muidu ei kõlba. Sakste asi. Aga kust sa sihukesi võtad, käppa terved kuhjad läbi, mõne kotinuutsaku ikka saad, aga omaturu kartul on odav, sellest ei saa jälle midagi, siis on juba kasulikum omas laudas sigadele ära sööta. Ja nende sigadega – inglisman tahab peekonit, rohkem kui 2 kg ei tohi üle seitsmekümne minna, siis ei võta, saadab või sadamast tagasi, saks võtab pekki paremini, aga inglisman jälle maksab rohkem. Aga eks hakkama peab saama, einoh, tööd peab tegema, küll siis tuleb ka õnnistus, tööd peab tegema, kuni jaksu jätkub, eks siis lapsed rühma edasi, kui omal ju muld silmile kipub.

      Ja rühmab peremees, rühmab sulane. Siin pole ei töötunde ega kellaaegu ja sellega ollakse harjunud, teisiti seda ette ei kujutata. Kuid mingi vahe on siiski – on neid peremehi, kes sulaselt-tüdrukult viimase välja pigistavad, samal ajal palgaga koonerdavad ja viletsalt toidavad, kuid on küllalt neidki, kes peavad võõrast töölist endaväärseks, kus sulastel-tüdrukutel jätkub aega pühapäeval kirikussegi minna või korraks kodumail ära käia, karjapoiss saab koju õdesid-vendi vaatama, perenaise poolt näpu otsas kompsuke või ehk pekiga. Nagu igal pool maailmas, oleneb ka siin kõik inimestest.

      Minul endal küll marjamaaga ei vea. Juba mõne päeva pärast taipan, et perenaine on siin küll nagu ohakas. Tema 70-aastane vimmas kogu täidab õue, toa ja lauda kuidagi korraga, teda jätkub igale poole, ja ta on morn ja sõnaaher, elavneb ainult siis, kui räägib oma pojast, ülistab teda taevani. Üldiselt algab aga tema rahulolematu jorin hommikul ja lõpeb hilisõhtul, ikka et see pole nii ja too pole naa ja saajad oleme nii mina kui peremees. Mees on aga imevaikne voonakene ja laseb oma kräbedal elukaaslasel öelda või teha kõik, mis tollele meeldib. See on ilmselt selle maja harjunud tava ja on olnud nõnda ju pulmapäevast.

      Juba teise päeva õhtul saan tutvust teha Saaraga. See on suur hall lehm, kes peale oma seadusliku perenaise kedagi ei tunnista. Perenaine soovitab teised lehmad kiiresti ära lüpsta ja jätta Saara viimaseks, kuna ta pidavat pisut jalga tõstma! Seda nii vahest, mitte alati. Saara lüpsmise ajaks tuleb perenaine ise ka lauta ja õpetab: „Eks meil see tüdruk enne sind oli va kohma, mitte ei saanud Saarat lüpstud, inimene ei saa nüüd loomast jagu! Kes käseb nii lörakas olla, ise suur inimene nagu tünn teine, hakka aga ütlema, siis raiub veel vastu ka, et lüpsa ise! No ja lüpsangi.”Võtab lüpsiku, istub Saara alla ja lüpsab. Saara paistab selle toiminguga päris rahul olevat. „No näed, Valli, sedasi, sedasi neh, ei ütle loom sulle paha sõna, kui ikka ise inimene oled! Aga ega mina teda alati lüpsta saa, vahel tuleb mul kodunt ära olla ja… no vaat sedasi, istu nüüd lehma alla ja… oota, ära siiski istu, näe longutab teine, katsu esialgu kaugemalt, oot-oot, valame enne selle tilga ämbrist välja!”

      Kuid mina näen, et Saara kõrvad on tahapoole, silmad pahempidi ja ninasõõrmed laiali. Astun talle sammu lähemale ja sedamaid muutub lehm eriti valvsaks.

      „Ega pole sul siin vahtimist ega kedagist!” õpetab kõrval perenaise hääl. „Ega sul istuda polegi vaja, sa lüpsa sedasi eemalt, noor inimene, ega sul raske kummardada ole. Muidu ta vahel…” Ühes käes lüpsik, sirutan käe lehma poole, kuid enne kui ma teda puudutada jõuan, saan välkkiire jalahoobi otse lüpsiku suunas. Lüpsik lendab käest ja maandub eemal sõnnikuhunnikus. Teen kõikmõeldavaid katseid sõbrunemiseks selle põrgulisega, kuid ta ei lase ennast isegi puudutada. Perenaine kraabib teda ja silitab: „Saarakene, Saarakene! Ole nüüd ikka hea laps.” Kuid „hea laps” hüppab kogu tagakehaga õhku ja ta võimed võivad mõne baleriinigi kadedaks teha.

      Nõnda ei tulegi lüpsmisest midagi välja, mul tarvitseb vaid tema poole käsi sirutada, kui ta kargab kõigil neljal jalal õhku, viskudes igasse ilmakaarde. On selge, et see lehm ühelgi võõral ennast lüpsta ei lase. Perenaine võtab lüpsiku ja hakkab ise lüpsma, mille peale lehm kohe maha rahuneb. Ei rahune aga perenaine ja kogu lüpsi saadab porin: „Ega looma ikka ei peta, loom saab kohe aru, misuke inimene vilets on!”

      Saara lüpsmisest ei tulegi midagi välja, sõbraks ma selle loomaga kuidagi ei saa. On möödunud nädalaid, perenaine lüpsab teda ise ja vaatab minu poole kurjalt. Peamine süüdistus: ma olla pika toimega. Kuna lõpetame kartulivõttu, on ka poeg ja minia siinmail. Perenaine kurdab miniale, et sai jälle endale viletsa tüdruku – ei saa lehmastki jagu, ja saab vastuseks: „Sa, Anna, ära tüdrukuga riidle, ta käristab sõnnikut tõsta, et pane mees vastu. See Saara on ju päris põrguline ja ei lase peale sinu ennast kellelgi lüpsta, mina olen ju ka proovinud!”

      „Ühesugused linna untsantsakad olete kõik, pole teil sittadel õiget maaõhkugi juures, aga ega lehm loll ole!” pareerib perenaine vastu.

      Söök on siin majas normaalne ja katlad-potid puhtad. Ainult kõik on kuidagi pingelisem, Jõgi juures tundsin end vabamana, vähemalt Kaie suhtes. Kai oli räpakas ja must, kuid ta ei kräununud lõpmatuseni nagu see siin. Inimesed õpetavad mind: hakka vastu! temaga saab siis paremini läbi. Vastu