Ellujääja. Valentine Nõlvak

Leo! Hobused ette ja metsa. Lõunaks tuleb tagasi olla, vili vaja kuivatisse vedada!”

      Nagu poleks midagi olnud, rakendab Leo hobuse ja sõidab koos Jaaniga puude järele.

      „Ja sina,” peremees pöördub minu poole, „tuled minuga kaasa kuivatisse, seal tuleb salved puhtaks teha ja koristada.”

      Anija mõisa kuivati on suur, veel mõisaaegne hoone. Kahel pool reas on suured ja sügavad viljasalved. Mõtlen, kui tohutult palju pidi siia kunagi vilja ära mahtuma! Praegu on need peaaegu tühjad. Peremees tõstab ühe lühikese redeli salve, teise asetab salve najale püsti – roni sisse! Ulatab harja, kühvli, – pühi puhtaks, siis niiske lapiga üle jne. Nõnda salv salve järel, on jäänud veel viimased salved. Nüüd aga hakkavad mind salveservalt alla tõstma peremehe käed, redel on vahepeal ära võetud. Esialgu viisakalt, kuid kui ronin välja viimasest salvest, ei kavatsegi ta mind maha panna, hoiab kätel, surub enese vastu, tunnen ta vastikut, tulist hingeõhku oma näol, rabelen lahti sellise jõu ja hirmuga, et temagi nagu kohkub.

      „Kas sa oled hea laps?” surub ta enesest välja. Jooksen ukse poole. „Oota, kuhu sa, loll, jooksed, võta ämber ja lapp ka kaasa!” Ulatab mulle ämbri ja lausub: „Sa oled loll, kõrvatagused märjad, ei tea, kus kivi all vähk on!”

      Ühe päevaga ei saa kuivatit korda, korrale ei saa ka peremeest, ta laseb mind salve ja paneb kaane peale – enne ei saa välja, kui hea laps oled!

      Püüan asja võtta rahulikult. Istun pimedas salves, lihtsalt kükitan salvenurka maha ega lausu ainsatki sõna – see aeg, mis ma siin puhkan, on ju tema oma, mida kauem ta mind siin peab, seda parem, olen väsinud. Kuid lõpuks tõuseb ikka salve kaas ja kõik algab otsast peale.

      Kõige selle juures tunnen, et ma ei ole Leo suhtes täiesti ükskõikne, et ta meenub mulle sagedamini kui enne. Kirjutan sellest õekesele, vastus on kiire tulema: „Need on esimesed tuulepuhangud, hoia pea selge!”

      Aga mis siin hoida – pea on selge. Leo on mulle hea, kaitseb mind, hoiab, ja mul on usaldus tema vastu, ainult kuivatilugusid ta ei tea, oleks ta ometi tüdruk, siis räägiks.

      Õhtul lähen Leo isale haamrit ära viima. Äkki haaravad mind hämaras esikus Leo käed. Õhtu on jahe. Leo surub mind enda vastu, katab mind oma hõlmaga. Leo ei püüa mind suudelda, ta ei tee ühtki ülemäärast liigutust, ta ainult hoiab mind. Ja nii me seisame, ilma et kumbki kummalegi sõna lausuks.

      Võtan Jõgilt lõpuarve. See mees ei kavatsegi loobuda oma tulututest rünnakutest. Kai armukadetseb. Mõtlen sageli, kui rumal on Kai, ta on ju sellele mehele vajalik ainult nagu tööloom, ja ometi teenib ta teda edasi, tasuta, hoiab säästlikult tema vara.

      Või kas see on armastus? Sellisel kujul? Mulle on elus veel palju mõistetamatut.

      Peremees on vihane: „Enne ühe kuu möödumist sa siit ei lähe, nõnda on seadus.”

      Aga mis saab edasi? Kirjutan õele, küsin nõu.

      „Vallikene, mina olen kübarategija õpilane, palk väga-väga väike. Ma ei saa sulle kuidagi abiks olla, vaevalt tulen ise ots-otsaga kokku. Kui sulle öeldakse, et ajad on rasked, siis võta seda väga tõsiselt, linnas valitseb tohutu tööpuudus ja see pole praegu mitte ainult meil Eestis, see on üleilmne. Nii rasket aastat nagu praegune, 1933. aasta, poleks nagu varem olnud. Noored tüdrukud kuulutavad ajalehtedes, paluvad pisarsilmil tööd, on kõigega nõus, ja ometi tööd ei jätku. Ma ei taha, et sa oled maal, mind lausa vaevab see, pole meie ju sinuga maalapsed, keegi meie vanematestki pole elanud maal, aga praegu püüa end siiski külas hoida, kui sa ainult tööst üle käid. Linna tulla oleks praegu hukk.”

      Palka pole ma peremehelt seni saanud ühtegi senti. Arvestan, et mida kauem siin olen ja töötan, seda rohkem jääb peremees mulle võlgu ja seda enam kaob lootus palga kättesaamiseks.

      Siit üks kilomeeter eemal on Ilvese talu. Vajab koduabilist, tüdrukut. Rahvasuu hoiatab, et peremehel ei olevat viga, perenaine olla siiski väga halb inimene, kelle meele järele polevat seni keegi olnud. Mul ei ole valikut. On sügis, hooajatöölisedki saavad lahti ja peremeestel vaba valik, kohatahtjaid palju. Tuleb kiiresti kaup maha pidada.

      Kaup on koos. On jäänud veel kaks nädalat Jõgi juures.

      Veame sõnnikut. Mehed sokutavad mind hobusemeheks, olla ikkagi kergem, kuni ohjad käes, saab tõstmisest natuke puhata, põllul maha kõblata on kergem, kui laudas peale tõsta. Nii ma kõnnin siis kordamööda kõigi hobustega põllu vahet. Järjekorras on must. Kõik on normaalne, jõuan põllule, võtan koorma maha ja sõidan jooksujalu tagasi lauda poole, ainult et hobune hakkab imelikult käituma – aina lisab kiirust, ise hoiab pea püsti ja ninasõõrmed laiali. Varsti algab hullumeelne traav. Püüan pidurdada, asi läheb hullemaks. Juba on laut lähedal, mehed on suure mürina peale välja tulnud. Leo hakkab vastu jooksma, vehib kätega, ma ei saa midagi aru. Enne lautu on tee kivine ja auklik, hobust pidama ei saa, lõhub. Nõnda tormame otse kivirägasse, tugev tõuge, ja ma kukun nagu sihitud – mitte vankri kõrvale ega taha, vaid otse vankri alla, esimese ja tagumise ratta vahele. Otse minu pea juures kõlab korraks veel plahvatusetaoline heli, miski tõuseb õhku ja kaob.

      Laman põigiti teel, peaga võimsa kivi taga. Kummaline pääsemine. Minule määratud hoobi võttis vastu kivi. Kui esimene ratas põrkas vastu kivi, viskas see hoop mind vankri alla, tagumine ratas põrkas vastu kivi, kerkis hooga üles ja lendas kiiruse mõjul ühtlasi ka üle minu pea. Perutav paharet peatub vastu laudaseina, rakmed hunnikus kaelas.

      Juurde jookseb Leo. Ta nägu on kriitvalge, silmad pärani. Ta käed värisevad, kui mind üles tõstab. Mul on ehmatusest jalad nõrgad, häda pole aga midagi. Oi, kuidas Leo silmad särama löövad! „Mina mõtlesin, et… nägin ju oma silmaga seda kukkumist ja…” Leo vaatab valgeks löödud jälge kivi peal, millest killud on välja lennanud. „Vaat, kus oli sinu surm!”Võtab mu õlgade ümbert kinni ja me astume koos lauda poole, kus Jaan on perutajaga juba toime tulnud ja seob purukskistud ohje sõlme. „Kuradi idu,” vannub Jaan, „muidu sitavankri ees jalgu alla ei saa, aga kui lõhkuda tahab, siis on jaksu küll!” Ja virutab hobusele siraka üle selja.

      „Aga miks ta ikkagi lõhkus, ta ju muidu vaikne loom?” Mehed selgitavad – sa ajasid koorma maha, aga vankri põhjalaudu ei märganud tagasi tõmmata, nii kui tagasi sõitma hakkasid, käisid lauad hobusele kandu. Mida kiiremini ta astuma hakkas, seda rohkem nad talle kandu taguma hakkasid, nii et pea edaspidi meeles!

      Kai on väga rahul, et ma ära lähen, ta tuleb mulle selgitama: „Mine jah kuhugi mujale, ega ta sulle palka ikka korralikult maksma ei hakka, sina noor inimene, riideid ja kõike vaja!” Rahvasuu naerab, et kui meie Jõgiga kuivatis olime, olla Kai passinud küll ühe, küll teise ukse taga, vahetevahel tõmbunud nurga varju.

      Kanalat piirab teravaotsalistest lattidest aed. Hommikuti pääsevad kanad ise välja, selleks on kuudile vastav avaus jäetud. Kui meie Kaiega hommikuti lehmi lüpsma läheme, on kanakari juba kõikjal ümber lauda ringi patseerimas. Ainult viimasel ajal juhtub siin midagi kummalist – juba mitmel hommikul järjest ripub mõni kana peadpidi aialattide vahel, surnud muidugi.

      Üldiselt pole aiateibad just arukalt tehtud, ülalt teravaks tehtud lattide vahe on parajasti nii lai, et kui kana peaks püüdma aiast üle lennata ja seda ei suuda, võib ta kergesti kaelapidi kahe lati vahele tagasi langeda, sealt aga pole pääsu. Kai kordab aina, et keegi teeb siin midagi meelega. Mind ta ei kahtlusta, küll aga mehi – mida muud, kui torkavad kiusu pärast kanu peadpidi aia vahele. Muide, Jaani kui naisemeest ja aastatelt vanemat süüdistab ta alati vähem, seda enam Leod, ja nõnda tulebki järjekordne tüli Kaie ja Leo vahel. „Ütlen peremehele, et ta võtab sul need kanad palgast maha, sedasi on kõik kanad varsti üles poodud! Kes see veel muud, kui sina, sina jah! Võtad kana ja pistad ta peadpidi aiaplankude vahele, sina jah!” – „Mina hakkan sinu lolle näljaseid kanu siin mööda mõisa taga ajama, mina neid sinna ei pane ega võta ära ka, kui ta kord seal ripub. Selle asemel et siin lõugu pruukida, anna parem kanadele süüa, et nad üle aia ei kipuks. Aga palk on ilma kanadetagi maha võetud, eile küsisin jälle – ei ole! Ole kui kuradi kerjus, kui palka küsima lähed!”

      Leo rakendab hobust ja nuriseb veel kaua,