Ellujääja. Valentine Nõlvak

hakanud ja veab sedasi eluaja.”

      „Nojaa, aga vaata, Jaan,” ütleb Leo, „saks, tema oskab tööd teha peaga, see tähendab, et tema ei tee üldse tööd ja tema töö on ikka tehtud, sest sina teed tema eest, vaata, heinamaad niidetud ja puha. Sina, Jaan, niimoodi elada ei oska, sina oled loll ja sellepärast ära virise, ole aga rahul sellega, mida saks sulle töö eest arvab.”

      Leo oskab humoorikas olla. Ta räägib vähem kui Jaan, aga kui ütleb, siis ikka kuidagi otse pihta. Teda ei rõhu veel perekonnamured, kuigi aastaid juba ligi 30. Tema lõbus roosajumeline nägu on kõigele vaatamata naerusuine ja nõnda ta lisabki:

      „Sa ää targuta siin kedagi, võta oma kahvel ja hakka aga tassima, vahi kui vana Jõgi sind siin sedasi looderdamas näeb, tõmbab sul needki krossid hinge tagant ära!”

      Ja tõepoolest, jutuhoos me ei märganudki, et peremees on ju ammu karjalautade tagant lagedale tulnud ja kiirustab meie poole.

      „Noh, eks ma öelnud!” ütleb Leo ja võtab oma hangu. Asume kõik usinasti tassima, kuid peremehe morn ilme näitab, et ta on meie tööseisakut juba näinud.

      „Redelid peab kõik täna üles saama ja õhtu eel tuleb veel kopli taga heinamaale vikatid sisse lüüa, keskpaiga võtame masinaga. Kas niimoodi tehakse tööd – tund aega juba väljal, aga ühtki redelit pole üles saadud.” Ta viskab mulle vihase pilgu, nagu oleks viivitus tulnud tingimata minu pärast. Pöördub ja kaugeneb lautade suunas.

      „Ohoh! Täna na viisakas,” tuleb Leolt, „muidu vingub siit ja sealt, aga näe, vist häbeneb plikat.” Ja mehed jutustavad (seekord ilma seisakuta), et Jõgi-Sass olevat lühinägelik, kutsub siis mõne poisikese, et annan kommi, roni üles sara katusele ja vahi, kas nad seal ikka liiguvad või ei liigu? Seda pidavat naerma kõik Anija valla külad.

      Halvem lugu on söögiga. Meil on köögis suur emaileeritud pott, milles Kai meile iga päev suppi keedab. Poti põhjas on oma 0,5 cm suurune auk, üks sang on juba ammu ära tulnud. Enne kui Kai suppi keetma hakkab, topib ta auku kaltsu, keerutades selle enne sõrmede vahel otsast teravaks ja pühkides aeg-ajalt samas sõrmedega oma rähmaseid silmi. Kui kaltsu enam edasi tõmmata ei anna, nühib Kai selle väljapoolse otsa noaga maha, kalts ise jääb supi sisse keema. Ja meie kõik kolmekesi sööme seda suppi! Keegi meist ei julge sõnagi lausuda, rääkimata nurisemisest Kaie kuuldes. Mulle on juba võõrasema päevist sisse kasvatatud: kõik, mis sulle antakse, antakse armust! Seda on süvendanud lastekodus härra Labo hoiak – teie elate Punase Risti armust ja kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata… Nii et rabame varahommikust poole ööni ja sööme Jõgi ja Kaie armust solgisuppi. Hea küll, mina – aga Jaan ja Leo? Mõtlen sageli, et nende asi oleks olnud võtta see solginõu ja põrutada üle harja õue kõige tema sisuga.

      Võib-olla oleks õigem olla agressiivne kui arg. Vähemalt mõnikord. Jah, mõnikord kindlasti. Kuid selle tõe juurde jõuan ma alles hiljem.

      Laudas lüpsab keskeltläbi 12–15 lehma. Siin on nagu kõigis ripakile lastud majandites – loomi palju, karjamaad vähe. Hobused on vaevatud ja kõhnad, jäävad vahel niidumasina ees seisma. Vankrid on viletsad, kastide asemel põhjaks lauad, külgedeks ikka samad redelid. Kui oleks ette panna tugevad hobused, võiks selline vanker ennast õigustada, kuid nõrga hobuse korral mitte, sest juba vanker üksi on raske, rääkimata suurest koormast, mida ta mahutab. Aga siin lahendatakse asi lihtsalt – jõud peitub malakas.

      Peremehel on oma lemmikhobune, nimigi vastav – Aadel. See on tore ja kuulekas loom, ainult et hoidmise asemel saab ta kõige rohkem vatti. Peale põllutöö on tema tööks ka lõbusõidud. Peremees rakendab Aadeli vedruvankri ette, sõidab välja suurele maanteele ega aeglusta hobuse jooksu enne sihtkohta jõudmist, olgu siis sõit Raasikule (20 km) või veel kaugemale.

      Minu lemmikuks on väike Simmi, temaga on tõepoolest tegu. On see jõupuudus või jonn, küllap vist mõlemad kokku, kuid Simmi on ainuke selle majapidamise peale, kes streigib. Ta veab, kuni väsib ja viskab siis aiste vahele pikali.

      Koristame suvivilja, kanname redelitele. Redeleid ei jätku ja mehed sõidavad neid juurde tooma. Leo soovitab mul seniks mõne redeli alla pugeda ja suigatada, kuni nad tagasi tulevad. Ma ei tea, kui kaua nad ära on, kuid nad ei raatsi mind ka siis äratada, kui tagasi tulevad. Hakkavad kahekesi vilja puile panema.. Samas on peremees väljal nagu kutsutud – kus tüdruk? „Redeli all, puhkab natuke.” Ma ei ärka ka nüüd, varase tõusmise ja pika tööpäeva väsimus on nagu maailmast ära viinud. Äkki tunnen läbi une, et mind vaadatakse, löön silmad lahti – minu kõrval, toetudes seljaga vastu virna, istub peremees ja vaatab mind vaikides üksisilmi. Ehmun, ja sõnalausumata, pahane enda peale, ronin redeli alt välja, kuid enda üllatuseks taban peremehelt hoopiski mitte kurja, vaid kuidagi kaastundliku, leebe pilgu: „Eks puhka natuke, eks selle tööga jõua ka!”

      Võtan hangu ja hakkan vaikides tööle. Peremees tõuseb ja läheb koplisse.

      Leo on morn. Vaatab veel vihaselt peremehele järele ja lõpuks lausub: „Kuradi somrakas, või redeli alla! Passib siin plikat nagu rebane oinamune, aga raha pole jälle, juba kahe kuu palk saamata, kevadel oli viimane, mis andis!”

      „No kuulge, mehed, aga kes ikka see Jõgi-Sass on ja miks tal naist pole?”

      „Üks vanapoisikänd ta on, on tulnud siia Eestisse koos valgetega omal ajal, enne olnud nagu Joosep Toots kusagil Venemaal mõisavalitseja. Eks Anija mõisahärrale löödi siin jalaga p…e, see pani Saksamaale, Jõgi haaras siis mõisasüdame, palju ta selle eest maksis või… Aga põllutükid läksid talude alla, no ja sedasi ta siin lolli moodi seda mõisat peab, sitast tegijat või asja, päris peremees lööb igal pool ise käed külge, see ei liiguta lillegi, kõnnib aga, valge siidisärk seljas, ja kamandab, keda kätte saab. Eks ta selle Kaie-krõhvaga koos siiakanti tuli, sellest on nüüd ju üle kümne aasta.”

      „Aga kes on Kai, naine siis või?”

      „Kai on armuke, praegu ta muidugi talle enam ei kõlba, on enda tööga ju vahi missuguseks rabelenud, aga eks nad Venemaal… Nüüd peab pruute, vahetab neid, Kai siis jälle passib peale ja teeb kisa. Aga ega ta Kaiest nii kergesti lahti ei saa, kui tülli lähevad ja ta lubab Kaiel kraest kinni võtta ja uksest välja visata, siis Kai karjub ukse pealt: „Maksa mu 20 aasta palk välja!” Sedapsi on siis selle maja värk.”

      Jaan riisub hobuserehaga loogu, meie sõidame Leoga redelite järele. Sõita tuleb suures vankris, läbi ühest nõost, sealt edasi üle sügava ja laia kraavi. Alati, kui vanker järsust kaldast alla loksub, haarab Leo minu ümbert kinni, et ma ei kukuks. Ta suured käed on nii tugevad ja kindlad. Läbinud kraavi, laseb ta minust silmapilkselt lahti. Ta ei püüa mulle läheneda ega kätt ilma vajaduseta minu ümber hoida. See meeldib mulle.

      Ühel õhtul toimub peremehe ja Leo vahel siiski kokkupõrge. Päevatöö on lõppenud. Pesen köögis söögiriistu. Leo, kes tavaliselt kohe pärast õhtusööki on koju läinud, ei näi täna äraminemisega kiirustavat, ta naljatab, on heatujuline. Äkki astub peremees kööki ja käratab:

      „Mis sa siin kolgutad? Sinu tööpäev on tehtud ja rohkem pole sul siin midagi otsimist!”

      Leo kahvatab. „Ah et plikat passin? Seda sa kardad! Aga no kui sina passid, eks siis või mina ka passida, sa liiga vana ka tema jaoks!”

      „Välja siit!” käratab peremees ja läheb vihast punaseks. „Või veel lõugu siin lõksutamas, kuradi kaltsakas!”

      Leo huuled värisevad, kuid ta valitseb end kohe. „Kaltsakas jah, sest sina ei maksa ju töö eest palka, millega hilpu selga osta, seda ma hakkan veel sinuga õiguma!”

      „Mine õigu!” ütleb peremees ja lisab: „Homme toon pangast raha ja maksan su kinni ja siis katsu, et kaod!”

      „Nojah, panka mine või praegu, aga kuni sa seal raha järel käid, ajan ma siin tüdrukuga natuke juttu!” ütleb Leo ja istub rahumeeli pingile.

      „Sinatab, mats, mind kui omasugust, ma pole sinuga ühest mollist söönud!” viskab peremees üle õla, väljub köögist ja lööb ukse enda järel paukudes kinni. Nüüd tõuseb ka Leo ja väljub, näib, et ta stoiline rahu oli ainult väline.

      Järgmine