Ellujääja. Valentine Nõlvak

lisab lakooniliselt: „Nüüd pole muud kui iseseisev tee jalge alla, koha leiame meie!”

      Kahe nädala pärast kutsutakse mind kantseleisse: „Noh, Valli, asi on nüüd nii, et leidsin sulle töökoha. Sul on nüüd majapidamisdiplom taskus ja sellega siis ka vastav amet käes. Sõidad Anija mõisa, seal on mõisasüda kõige lehmade, hobuste ja lammastega ja sinna sind tellitaksegi. Katsu nüüd hästi tubli olla, seoses sellega on lastekodu kohustus sinu vastu täidetud ja edaspidise elu sead endale juba ise, kuidas lükkad, nõnda läheb! Sõidad kohe homme, sealt tullakse vastu.”

      Lastekodust ärasaatmisel mingit tseremooniat ei tehta. Tuleb Klaudja, kutsub mind saali. Toob mulle tooli: „Istu, ma mängin sulle omaloomingu „Metsakohin”, ehk meenutad mind siis sagedamini!”

      Sujuvalt ja kiiresti libisevad ta sõrmed üle klahvide. Jah, Klaudja on muusikas andekas. Näib tõesti, et nagu tuuleiilidest aetuna, kord valjumalt, kord unelevalt, siis aga päris rajuselt kohiseb mets, mängija ise on aga lausa ekstaasis.

      „Ma ei harju kuidagi mõttega, et sina päriselt ära lähed. Aga jah, ega minagi kauaks. Labo lubab Tallinnasse saata, aga kuhu, seda praegu ei tea. Tahtsin „Estonia” teatrisse tantsijannaks või lauljannaks, ega Labo vastu ei olnud, nii kui „Estonia” teater oma teatrikooli avas, lasi ta mind kohe konkursile, mitte niipalju lausa tantsusse kui üldse näitlejaks. Soovijaid oli palju, aimasin kohe, et läbi ei lähe. Põrusingi läbi, öeldi, ei jätkuvat graatsiat. Nüüd ootame laulukonkursile kutset – lubati saata, eks näe. Aga sina ära mind kunagi unusta. Ma vahel mõtlen – kõnnin ükskord mööda Tallinna tänavaid, vastu tuled sina, ise nii moodne, uhke ja ei tunnegi mind.”

      Ükski kasvataja ei tule mind saatma, kõik nagu peakski nii olema, igapäevane, tavaline. Trepile jäävad lehvitama vaid Klaudja ja veel mõned suuremad tüdrukud, kuni trepp kaob pargipuude varju. Siit edasi lähen üksi, igaveseks eemale kohast, mis aastaid pidi asendama mulle kodu. On mul kahju? Kas tahaksin tagasi? Ei, seda tunnet ei ole. Hirm tuleviku ees? Ka seda ei ole, üldsegi mitte. Ja siiski urgitseb kusagil südamesopis kurbus – maha jäid ju senised lapsepõlvekaaslased, vähemalt need, kes trepil seisid.

      Anija

      Kehra jaam. Tulen rongilt maha ja vaatan ringi – jah, ollakse vastas. Mulle läheneb naeratades mitte just enam noor, umbes 40-aastane mees. Maamehe kohta oleks nagu liiga lihvitud – lips ees, valge siidsärk sädeleb päikeses, käharad blondid juuksed lehvivad vallatult tuules. „Kas Muraste lastekodust?” – „Jah, härra Jõgi juurde.” – „Noh, siis saamegi tuttavaks,” ulatab mees mulle käe. „Palun, hobune on jaama taga.”

      Jaama taga seisab tore sõiduhobune igati esindusliku sõiduvankriga. Peremees on galantsus ise. Vestleb kogu tee oma majapidamisest, hädasti olla vaja perenaist. Seni olla talitajaks üks vanamutt, aga see jääb juba liiga vanaks ja ongi õige aeg asendada ta nooremaga. Sulased tal on, ainult et na laisavõitu, aina ole ise käppupidi juures ja aja taga, niipea kui selja pöörad, kohe veavad seanahka, aga noh, eks nüüd aitan mina ka peale passida, va Kaie silmad enam kaugele põllule ei näe, jne jne.

      Anija mõis. Endises härrasmajas asub kool, peremees Aleksander Jõgi elab endises mõisatööliste majas, kolmetoalises korteris. Maja teisel pool otsas elavad Anija vallavaesed. Mõisa tallid, laudad, kuivati ja aidad on Jõgi käsutuses. Kariloomi, noori ja vanu, on 20 ringis, hobuseid kuus, üks vana ja üks noor ja üks aastane sälg, paar siga, kanad. Talliõues seisavad pikad kahehobusevankrid, mille kastiservadeks on pikad kitsad redelid. Mõisa fassong.

      Siseneme võrdlemisi koristamata eluruumi. Köögil on paeplaatidest põrand, edasi näitab peremees elutuba, kuid siin on kõik segamini – kangasteljed (millel tolmu järgi otsustades keegi enam ei tööta), kaks pikka höövelpinki, vokk ja nurgas kõikmõeldavat kolu, akna all suur (ilmselt veel mõisatööliste ajast pärit) söögilaud ja suure rohmaka ahju kõrval voodi (olla just täna minu jaoks sisse toodud). Lävel tuleb vastu ebasõbralik, räpane vana naine (aastaid umbes 70). Eriti eemaletõukavalt mõjuvad tema kasimatu välimus ja rähmased silmad. Märkan, et kui ta silmad puhtaks pühib, koguneb sinna kohe uus rähm. Seda kaua vaadata ei saa, süda läheb pahaks. Peremees juhatab mind oma tuppa. Selles toas elab tema üksi, see on väike ruum natuke kobedama mööbliga, igatahes ilma mingi luksuseta. Viisaka žestiga pakub peremees mulle istet:

      „Tähendab, sinu nimi on Valli! Ilus nimi, aga eks nimi käi ikka omaniku järgi. Noh, polegi see majapidamine teab kui suur ja ega kõik lehmad korraga ei lüpsa, mõned praagin veel välja ka. Ega sa siis üksi ei ole, ikka Kaiega kahekesi, tema vana siinolija, näitab ja õpetab, mis vaja. Eks põllutööl oled sulastele abiks ja… palka maksan 10 krooni kuus, selle tegime härra Laboga selgeks, ja ega rohkem maksta ei jõuagi, aeg on raske ja põllusaadused maksavad vähe. Kai, kas sa juba süüa tood?”

      Tuleb räpane Kai, taldrikul praetud munad. Toob piima, leiba, kuid kui ta neid lauale paneb, märkan äkki tema uurivat, ebasõbralikku pilku, millega ta mind seirab. Peremees märkab midagi.

      „Oleksid võinud ennast ka vähe puhtamaks kasida!” viskab ta Kaiele tigedalt. Kai väljub sõnatult.

      „Sina võid hakata siin minu toas sööma,” pöördub ta leebelt minu poole. „Varsti näed sulaseid ka, on lõunaaeg, tulevad põllult koju.”

      Sealt nad tulevadki, kaks tugevat mehemürakat. Vaatavad mind korraks uudistades, ja nagu mulle näib, mitte eriti lahkelt. Vestlevad omavahel: „Ei kuradist jagu saa, löö või maha kuradi setukas, teise kõrval veel veab, aga pane üksi ette, viskab küliti maha, malaka lõin puruks, aga üles ei tõusnud, enne kui virutasin ketiga, siis teadis küll.” Peremees naerab: „Viletsad mehed olete.”

      Sulane Jaan Roosimägi elab siinsamas mõisaservas. Ta on abielus ja kahe lapse isa. Tema naine kusagil töötada ei saa, lapsed on väikesed. Jaan on kõva töömees, rabaja, kuid morn ja kärsitu. Seda märkan kohe esimesel tööpäeval, sest peremees saadab mind koos nendega põllule segavilja kokku panema.

      Teiseks sulaseks on Leo Harakas, elab siinsamas majas, teisel pool otsas ärklitoas koos oma isa, ema, kahe õe ja kahe vennaga, niisiis 7 inimest ühes väikeses toas. Isal on kusagil väike põllulapp, muid loomi ta ei pea kui ainult üht vana musta hobust.

      Mehed on redelid juba üles seadnud ja puilepanek võib alata, hobused lastakse koplisse.

      „Kas kaugelt inimene?” esitatakse mulle varsti küsimus. „Tallinna mailt või?”

      „Ei ole Tallinnast, Murastest sedapuhku.”

      „Noh, aga isa-ema? Kodused? Kus need elavad?” – „Ei ole kedagi, olen lastekodust.” – „No aga kuidas siis siiakanti teadsid tulla, kas mõni Jõgi-Sassi sugulane või?” – „Saadeti lastekodu poolt, Jõgi olevat siit nõudmise välja saatnud, et tal on majapidamises abilist vaja, ja nõnda mind suunatigi.”

      Mehed vaatavad teineteise otsa, hangud lüüakse maasse püsti. Selline reageering üllatab mind, jään küsivalt neile otsa vaatama. Siis käratab Jaan: „Kurat, leidsid ka koha, kuhu plika saata! Tööd siin jätkub, ainult palgast pühi suu puhtaks, va Jüri on sitt palgamaksja.”

      Siin sekkub asjasse ka Leo, kes muidu näib Jaanist vaiksem ja napisõnalisem. Mehed jutustavad, et nad töötavad siin juba paar aastat, aga peremees on kehv ja eks siis on ka sulasel rasked päevad. Eks ilmas ole paremaid kohti ka, aga kodud ju siin ja kuhu sa enam hingega lähed, ja mine sa tea, mine rändama, otsi paremat, aga viimaks jää sellestki leivakannikast ilma. Näe, siitkandi peremeestel juba kõigil sulased olemas ja ega paremad kohad nii hõlpsasti ei vabane, seda sitta tööjõudu on ümber hulkumas küll, kaugelt otsida pole vaja. Igaüks kurdab aga raskeid aegu, ega palgad meie kandis suuremad asjad ole, ei tea, kuidas mujal. Palju ta sulle maksta lubas?

      „Olla lastekodu juhatajaga kaup 10 kroonile.” Mehed naeravad: „Ah 10 krooni? No hea, kui ta sellegi välja maksab. Kui sa iga kuu lõpus talle kõvasti peale käid, siis selle 10 krooni ta sulle ka võib-olla vihaga viskab. Meie kaup on suvel 30 krooni, talvel 20 krooni. Seal on siis heina- ja puuveod ja… Aga ega ta seda välja taha maksta, anna või kohtusse. Lähed küsima, on tige, ütleb, küll ma maksan, praegu mul pole, ega sa, kurat, siin söömata pole,