Ellujääja. Valentine Nõlvak

lõbu-, ei, lõpusõidu, ah?”

      Asume kohe plaani teostama. Kuid hobusel on vaid rangid kaelas ja sedelga külge on seotud heinavedamise köis. Rege pole. Lea harutab köie lahti, mina tassin kõrvalt hunnikust kaks jämedat pikka hagu, köie ühe otsa seome roomade külge, sealt edasi põimime hagudesse, lauda seina äärest toome kiiruga paar õlekubu, ohjad pihku ja – aidaa! mööda lumist teed ümber Saku mõisa. Kuid musketärid peavad ju laulma ka! Ja õhku lõikab sõna otseses mõttes röökimine:

      Ah, kui juba mürgel, siis mürgel õieti.

      Ah kui juba unustus, siis olgu täiesti!

      Hobune jookseb, mis jaksab, imestan, kuidas meie rakendus lahti ei prantsata. Kaks ringi ümber mõisa ja vanale kohale tagasi.

      „Kuradi sindrinäod, või hobust narrimas! Katsu kui vean!” Tallimees on morn. Aga vedajat temast ei ole, selleks on see vana pisike piibumees liiga heasüdamlik. Ja juba arutamegi Leaga tallimehe kukelugu! Kord palunud proua Käsper tallimeest kukk (tige) ära tappa. „No mis see kukk mehe käes õige…” vastanud tallimees, võtnud kuke, surunud ta pakule ja lajatanud kirvega, ise aga vaadanud kõrvale – kartis! Nii kui pauk ära käis, viskas kirve käest ja pani kodu poole jooksu. Kukk aga, kellele umbropsu löödud hoop pihta ei läinud, lidunud samal ajal hirmuga teisele poole ja hakanud sara katusel võidukalt kirema. Nõnda nad vahtinud teineteisele otsa – tallimees oma kodu ukselt, kukk sara katuselt.

      „Jaa…” venitanud tallimees hiljem, „see olgu mu elus küll viimane kukk tappa.”

      „Aga kunas oli esimene? Aga liha sööd?” küsinud proua Käsper. „Noh, natuke ikka.” – „No vaata, kui süda nii õrn, et kukke tappa ei raatsi, siis kas ei oleks õigem hakata üldse taimetoitlaseks? Ja kasulikum ka.”

      Proua Käsper jutustab vahel päris huvitavaid lugusid: „Sõidan kord metsa vahel Tapa kandis, hobusega. Oli vaja 20 km sõita, öösine aeg oli. Külma oma paarkümmend kraadi, minul säärikud jalas ja läkiläki peas. Äkki hüppavad metsa vahel kaks meest peale: poiss, kuhu sa sõidad? Vii meid edasi. Raha sul on? Eks mina teinud siis hästi jämedat häält, omal süda taob, et kui nad nüüd aru saavad, et ma tüdruk olen! Rääkisin siis nendele, et raha mul ei ole ja hobunegi pole oma, et elan teise juures popsisaunas. Ei nad saanud õnneks aru midagi, sõitsid oma 10 km ja läksidki maha – jälle metsa, ei tea, mis inimesed olid. Aga teisel päeval olin haige, vist hirmu pärast, oksendasin sappi.”

      Proua Käsperi mehel on tuberkuloos. Õues näeb teda harva. Isiklikult tema jaoks kõnnib laudas ja jahuruumides vabalt ringi suur vana valge kits Mann. Mann on tige ja riiakas, sest teda kiputakse narrima, olgu need siis tüdrukud või laudatöölised. Kui Manni poole sõrmega näidata, tõuseb ta sõjakalt tagajalgadele, kuid kuna narrija ise siis kiiresti kaob, virutab raevukas Mann oma hoobi ükskõik kellele. Nõnda juhtubki sageli, et võtad loomadele kaalikaid või jahu, teine selja taga vaikselt vihastab Manni, hüppab siis uksest välja ja sa saad Mannilt sihukese ootamatu siraka!

      Nali naljaks. Härra Käsperit ei päästa ka Mann, vaatamata kitsepiima raviomadustele. Härra Käsper sureb varsti pärast meie koolist lahkumist.

      On kooli viimased tööpäevad, tegelikult rohkem viimased koosviibimise päevad. Eksamid on sooritatud, läbi läksid kõik. Vedas käsitööeksamiga, seda tehti loosiga. Kahe tunni jooksul tuli välja lõigata ja valmis õmmelda mis tahes ese. Kõige rohkem kardeti, et kui loosiga tuleb raske number, kas siis jõuab? (Näiteks meeste aluspüksid.) Loos anti tõmmata Leale ja ta tõmbas – imikusärgi!

      Üldine juubeldus!

      Esikus kohtan Leida Saalverki. Ta on vaikne ja väga lihtne tüdruk, meeldivalt leebe.

      „Valli, minu isa sõidab täna siia, meie lõpuaktusele kõnet pidama.”

      See rõõmustab. On võimalus oma silmadega näha Jaan Saalverki, tuntud eesti rahvaluule kogujat, Eesti-meelset ja rahumeelset põllumeest, Raasiku, Aruküla ja Salumäe kandi kohaliku Põllumeeste Seltsi esimeest.

      Saabub Jaan Saalverk. Ta palutakse lõunalauda. Söögisaali siseneb tõepoolest igate kanti kaalukas mees – oma kaks meetrit pikk ja vist 120 kg raske, avalate rõõmsate silmadega ja sundimatu käitumisega. Kogu ta olemuses domineerib väärikus. Ta peab meile lõunalauas lühikese kõne. Lihtsa ja pealtnäha maameheliku korpuse seest koorub välja suurepärane oraator, küllaltki peen psühholoog ja mõjukas ning kaasakiskuv isiksus. Ta mainib lauakõnes muuseas: „Jaa, tüdrukud, nüüd lõpetate kooli, nüüd algab teil iseseisev elu, abiellumine, Eesti võrsuva järelpõlve kasvatus jne, need on kõik väga tõsised asjad ja igati omal kohal, kuid ärge unustage, et abielus on ikkagi kõige tähtsam armastus ja tee mehe südamesse läheb ikkagi kõhu kaudu (üldine naer). Nii et kõige tähtsamaks pidage ikka proua Toltsi, kes teile kokakunsti õpetas, ja samuti ökonoomikat. Vaadake – kurgid on laual. Ise kasvatatud. Aga kui neid ostma peab? Vaat, selles ongi see häda, et kui söögiajal hind meelde tuleb, siis kurk jääb kurku kinni.”

      Kõne on lõbus ja vaimukas, aga venib liiga pikale. Kes võis arvata, et sellel lihtsal, silmatorkamatul Leidal nii vaimukas isa on!

      Jaan Saalverkist veel niipalju, et mõned aastad hiljem tekivad tal ravimatud närvihäired. Kuna ta naine on juba palju aastaid tagasi surnud, rabeleb mees üksi nii lastekasvatuse kui majapidamisega, elu käib talle ilmselt üle jõu. Leidmata ka oma lastelt täit mõistmist, läheb ta vabasurma. (Leida Saalverki kirjast mulle 1958. aastal.)

      Meil on siin üks omapärane tüdruk, Marta Lehiste.Ta on suur ja tugev, kitsaste, mongolit meenutavate silmadega ja mustade lühikeste sirgete juustega. Ka tema kollakas näovärv meenutab mongolit. Kuid suuremat iseendaga rahulolu pole ma kellegi teise juures kohanud. Arvan, see inimese juures just see päris õnn ongi, kui ta on ise endaga väga rahul. Selliseid eksemplare vist eriti sageli ei kohta. Kui meil on siin tantsupeod, pole kunagi märgata, et kutsutud külalised (noormehed, enamasti Jäneda Põllutöö Keskkooli kursandid) oleksid sellest neiust eriti huvitatud. Tavaliselt on ta siis kannatlikult toolil istunud, oodates, et teda tantsima võetaks, ja seda juhtub harva, kuid kui pidu lõpeb ja tüdrukud külalised ära saadavad, siis oma tubadesse koonduvad ja muljeid jagavad, on kõige rohkem kuulda Marta kõva häält: „No küll minul ometi veab! Mul on alati vedanud ja kohe ei teagi, mis see on… Täna jälle (see või teine) kutsus tantsima, no mina pole loll, et igaühega lähen, aga no küll minul veab!”

      Sarnast joont on ka proua Toltsil. Ta on käinud oma ametialaseid teadmisi Šveitsist ammutamas ja rõhutab seda igal võimalikul juhul: „Šveitsis, kui mina seal käisin…” Esinduslik (tõesti esinduslik!) naine, kuid eks igal ole omad nõrkused. Ainult et tüdrukud on ta sellepärast Šveitsiks ristinud. Kui kellelgi on midagi tarvis, siis mine küsi Šveitsi käest!

      Lõpupeol lavastame näidendi, teeme deklamatsioone, ainult tantsida ei taha keegi, kõigil on kahju lahkuda. Kanname ette oma kombineeritud tekstiga koorilaulu viisil: Isamaa hiilgava pinnalta…

      Aeg möödus kiirelt ja päevad on kadund,

      Sakust nüüd lahkume meiegi,

      jätame kooli nüüd jumalaga,

      enam vist iial üksteist me ei näe.

      Refrään: Sest hõisakem ja laulgem veel,

      enne kui lahku viib meie tee.

      Ja nii edasi.

      Nutavad nii õpilased kui õpetajad.

      Raske on Least lahkuda. Proua Käsper on tema, kodutu võtnud oma hoole alla. Lea jääb esialgu siia nende perekonda, proua Käsper tahab talle leida töökoha ja aidata aineliselt.

      Viimane teejoomine koos. Proua Toltsi sõjaväelasest mees püüab meeleolu üleval hoida. Džentelmen läbi ja lõhki, jutustab ta meile kolm uudist: Itaalias süüakse makarone nii, et üks ots on taldrikul, teine kõhus, peen komme nõuab, et katki hammustada ei tohi, makaronid on meetripikkused ja süüakse ainult neelates; eile hilisõhtul kuulutati Lilly Silberg iluduskuningannaks 1931; Hitler, õigemini Preisi kapral Aadu hõõrub heameelest käsi kokku – vapside asi Eestis võtab hoogu!

      Aastaid