Ellujääja. Valentine Nõlvak

taldrikut ei pannud keegi muu kui Lea ja Valli! Mind ta vaid oletavat, kuid Lead ta oleks just nagu läbi akna korraks silmanud, Valliga nad üheskoos alati käivad, ja kui Lea tegi seda üksi, siis on selge, et Valli vähemalt teab. Ei tea, mil moel see loogika äkki endale kindla põhja leiab, kuid varsti saan kutse tulla proua Käsperi kabinetti: räägi, kuidas te selle läbi viisite!

      Proua Käsper on õige pilves. Istet mulle ei pakuta, terve tunni seisan ukse juures, proua Männik ja proua Šassmin aitavad juurdlust läbi viia. Mind pinnitakse ja usutletakse, vaheldumisi käivad kõrged ja madalamad toonid, peamine – salata ei maksa, kas tegid ise? Koos Leaga? Kui tegi Lea, siis tead sina sellest kindlasti, ja üldse – välja uurime me selle loo niikuinii!

      Olen kinnine ja ümarik iga kandi pealt, haarata pole kusagilt.

      Pimeneb juba, kui lõpuks sealt tulema saan. Kui lähen läbi valgustamata esiku, haaravad mind äkitselt Lea käed: „Väike kangelane! Ma olin kogu aeg siin ja kuulsin kõik.”

      Möödub teine nädal, kuid uurimine ei lõpe. Agnest ei kahtlusta keegi – külatüdruk, vaikne ja rahulik! Õpilased koondatakse saali – aidake välja selgitada, sest õpetajat on ikkagi rängalt solvatud!

      Lea on muutunud tusaseks ja närviliseks. „Polnud ju see siiski nii halvasti mõeldud, kui ta nüüd välja kukkus.”

      „Ja siiski, Lea, meie asi on varjata, et te koolist välja ei lendaks, kuid omas sügavas südamesopis annan ma õiguse proua Šassminile. Mis on õpetaja, kui tal pole autoriteeti? Või kui ta seda ei kaitse, nõustub solvanguga!”

      Lea ei vasta midagi. Tusaselt läheb ta oma tuppa. Ma tean, et tal on raske, lähen talle järele. Ta on visanud ennast selili voodisse ja vaatab üksisilmi lakke. „Ah sina, Valli! Ulata, palun, kraadiklaas, mul on vist palavik”

      Ulatan kraadiklaasi, istun tema juurde ja vestleme. Kuid täna pole ta üldse tavaline, tema tumedate silmade pilk on sünge. Kaua ei vasta ta mulle midagi, ja siis ootamatult: „Tead mis, tillukene, kui mind enam ei ole, võta see kell, ja kui tahad, hoia seda minu mälestuseks.”

      „Aga sina?”

      „Mina… mina olen kõigest tüdinenud, ja üldse, jäta mind rahule ja ära päri.”

      Lea tõuseb kiiresti, paneb kraadi lauale ja väljub toast. Ka mina tõusen ja kiirustan talle järele.

      On vaikne talvine õhtutund. Tüdrukud on kõik oma tubades, kes kirjutab kirja, kes teeb käsitööd. Koridorides on vaikne. Lea lipsab üle koridori esikusse ja sealt õue. Kiirustan talle järele.

      „Lea, oota! Lea!”

      Lea hakkab jooksma. Siin ma teda ei võida, vahemaa meie vahel kasvab märgatavalt. Lea võtab suuna raudtee poole. Ja järsku ma taipan – rong! Iga minut peab tulema rong, Viljandi poolt! Vaat mida ta on vahepeal valmis plaanitsenud. Panen endast välja viimase, kuid vahemaa suureneb. Karjun ja jooksen, ta ei vaata isegi tagasi, kindel oma otsuses. Nüüd jääb vaid veel üks lootus – ehk jõuan enne rongi raudteele.

      Läbi vaikse talvise metsa kostab mürin. Puude vahelt lõõskab veduritulede valgus. Rong! Issand, ma pean jõudma! Üks toasuss on ammu jalast läinud, siban palja sukaga ega tunnegi lumekülma.

      Metsatukk lõppes, avaneb vaade raudteele. Otse minu ees raudteel seisab Lea, rong on juba üsna ligidal. Ta on käed näo ette pannud ja seisab suunaga rongi poole. Veel kümmekond meetrit, ma hüppan kogu jõudu kokku võttes raudteele ja tõukan Lea teelt. Hoog on nii tugev, et mõlemad veereme raudteekraavi. Rong kihutab mööda. Tõusen, ülepingutusest väriseb iga lihas, kuid pääseb valla ka vihalaine:

      „Loll oled! Viimane pask! Mõtleb inimene välja kurat teab mida, ja mina ka veel sinu sabas nagu tola, näe, paljajalu lasen mööda lund!”

      „Pole mina käskinud sind endale taga vihtuda, arvasin, et maha jäid!” kõlab sünge vastus. „Ja üldse,” lisab Lea, „täna takistasid, aga edaspidi ei takista!”

      „Ja ei kavatsegi,” vastan, „ainult et teinekord ära enam enne minu nina alla sentimentaalitsema tule!”

      Esimene, kes ennast jälle valitseb, olen siiski mina. Lea ei tule koju, teda tuleb tirida ja vedada, mõjutada ja rääkida. Sussi leian pimedas teelt, kuid ka seljas pole midagi peale kleidi, nahk on märg, külm on.

      „Sa vaata,” ütlen, teda aina edasi nihutades, „vaata, kui ilusti säravad koolimaja aknad!”

      „Mulle ei ole neid vaja!” saan lühida vastuse.

      „On küll, Lea, nad kutsuvad meid!”

      „Ei kutsu ühtigi,” kõlab sama lakooniliselt.

      Tagasi tema tuppa ma ta siiski saan ja isegi nõnda, et keegi ei märka. Jõudnud oma tuppa, ei tule mul kaua und. Laman ja mõtlen. Lea on samuti kasvanud ilma emata nagu minagi, kuid mitte ükski kord pole mulle veel pähegi tulnud ennast tappa. Ja üldse, kui tal ka edaspidi selline kavatsus tekib, kas jõuan mina temal ees seista? Ei, homme räägin temaga põhjalikult ja ei mingit poputamist enam. Taipan vaistlikult, et poputamine võib mõjuda vastupidiselt. Tunnen, et minus tõuseb vaen igasuguste tujukate ja tasakaalutute inimeste vastu. Nojah, meil on elus raskusi, kuid üks võidab ja teine hääbub. Tähendab: kannata, mis sa kannatad, kuid ära jäta iseennast kunagi maha.

      Uinun alles hommiku eel. Järgmisel päeval võtan Lea ette. Oleme sõbrad nagu ennegi, Leal on meeleolu märksa parem. Jahedam olen mina. Mina leian, et eilne juhtum on kõige lollim lollus kõigi lolluste seerias. Lea naerab: „Küll sa, pisuke, said eile lehkida, ma teadsin, et sa järele ei jõua, aga ega ei jäta järele, muudkui pürgib! Ja üldse…”

      „Üldse on nii, et kui inimene olla tahad, siis viska sellised lollused peast välja!”

      „Jah Valli, kui sinu kõrval olla, siis olengi kohe nagu tugev. Sinust hoovab hingelist jõudu, see nakatab mindki, aga ise oled sa pisuke nagu kirp, kust sa selle jõu võtad?”Ta embab mind ja lisab nukralt: „Aga kuniks sind. Lõpebki varsti kool ja meie rändame igaüks oma teed. Kas kohtume kunagi elus? Ja kui kohtumegi, oleme üksteisest juba võõrdunud, see teeb mind nukraks.”

      Millega lohutada Lead? Ma ise tunnen sedasama. Aga kõik ei mõtle ju nii.

      „Emmi, kool lõpeb, kas oled kurb?”

      „Ei ole, koju tahan. Muidugi, tüdrukutest on raske lahkuda, harjunud siin juba, aga kodus on laudatäis loomi, emale on abi vaja ja… ikka koju!”

      „Aga Linda, kuidas sina?”

      „Sa veel küsid! Meil on Lagedil suuruse poolest üle küla talu, igal pühapäeval sõidame vedruvankriga kirikusse, väikeveli kipub kutsariks, ja meie hobused… oi, kui sa näeksid! Selge, et kui hea siin ka poleks, aga ikka kohe koju!”

      „Aga Lutsu-Mai! Teil talu ei ole?”

      „Ei ole, meil on Tallinnas korter ja muud midagi. Mina oleksin siin ehk aastakese veel olnud, tüdrukud on toredad ja meie lumesõjad ja… aga aeg saab otsa ja minema peab. Isa-ema kraes ei saa ju enam olla ja üldse… mul on partner ja ma vist abiellun, elama asun maale ja selleks ma siia majandust õppima tulingi, nii et ikka koju!”

      „Aga Evi? Kas ka peigmees?”

      „Ei ole, mina enne 25. eluaastat mehele ei lähe! Vend on mul noorkotkas, paps toetab vapse ja ema hurjutab neid, et ajage jah poliitikat, niikuinii jääb teile kirka, labidas ja mullatuhnimine, olgu valitsus milline tahes. Mul hea kuulata, kuidas nad elavad, aga koju tahan muidugi, oled paar nädalat ära ja lausa tusk tuleb kodu järele.”

      Jah, mu sõbratar Lea, nemad lähevad koju. Aga meil sinuga pole kodu ega oota meid mitte keegi mitte kusagil.

      Praktilised eksamid on läbi, teoreetiline osa tuleb raskem. On oodata eksamineerijaid Tallinnast haridusministeeriumist. Kõik on pingul. Homne eksam tuleb ühiskonnateaduses, sinna juurde kõik maailma poliitilised suunad, nende head ja halvad küljed, aga ülehomme – naise osa ühiskonnas ja perekonnas. Kõnnime Leaga lautade vahel ja meenutame reegleid: 1) naine on maja lukk; 2) naine peab majapidamist oskuslikult juhtima ja olema ökonoomne, sest ka heapalgaline mees ei suuda niipalju teenida,