Ellujääja. Valentine Nõlvak

täiesti arusaadav, arvestades tema noorust.”

      Teine referaat läheb ilma erilise mõtlemiseta ja õnnestub üle ootuste hiilgavalt, kuigi aine on jälle minu jaoks vähe huvipakkuv – „Lapse mäng”. Koostan selle ainult teoreetilistest tundidest meeldejäänu põhjal, kirjutan ära ja vatran saalis ilma paberile vaatamata maha. Kõne kestab poolteist tundi ja saab väga hea hinde. Mina ise aga, tookordne päevakangelane, tunnustatud oraatorivõimetega, viskan vihiku lauasahtlisse mõttega: sain lahti. Tehtud! Ainult et seda sitta mul elus küll vaja ei lähe!

      Teoreetilised tunnid vahelduvad praktikaga, kõik on uus ja huvitav. Toit on siin erakordselt hea, tülisid ja vaidlusi õpilaste vahel ei ole. Igaüks sõbrustab endataolisega, minul sõpru ei ole, kuid ka vaenlasi mitte. Olen muutunud elurõõmsaks ja nakatan sellega teisigi.

      Meil on isetegevusring, korraldame pidusid, õpime näidendeid ja muid huvitavaid etteasteid. Peod on tasulised ja saal on alati rahvast tulvil, kokku tuleb ju terve ümbruskond. Õpime kaua näidendit mustlaste elust. Minu osa on seal väike, lihtsalt mustlane teiste mustlaste hulgas – mul tuleb ainult istuda ja unistavalt tulle vahtida. Kuid siis alustab Lea, mu pärastine sõbratar, Bengali tulede valguses hurmavat mustlastüdruku-soolot. Viskan korraks pilgu temale ja unustan samas oma unistava (igava) osa – keeran kaela Lea tantsu suunas, vaimustunud tema graatsiast. Tema tants on sedavõrd ehtsalt mustlaslik, ta nõtke sale keha libiseb nii kergelt ja sujuvalt, mustades silmades aga välguvad tõelised tuleleegid. Kõik on hämmastuses, inimesed sosistavad, niisugune ülev, haarav moment, aga sina vahi unistavalt enda ette tulle ja mõtle armastusest! Ei, see oli mulle liig.

      Aga sellise omavolilise kaelakeeramise eest sain pärast näitejuhilt sapise märkuse.

      Meil on kordamööda, graafiku järgi, köögikord. See on midagi eksamitaolist, kus pannakse ka hinne. Kooli koosseisust eraldatakse kuus inimest, neist kaks pedagoogide hulgast. Maja alumisel korrusel on väike omaette köök. Selles köögis tuleb ühe (vahel kahe) nädala jooksul ära toitlustada nimetatud kuuik, kes sel nädalal ühislauas söömas ei käi. Toidud olgu rikkalikud ja maitsvad, kuid päevane söögikulu ei tohi ületada 19 senti inimese pealt. Menüüd koostad ise, märgid sendipealt kõik üles ja arve peab täpselt klappima. Samas on ka leivaahi, leivad-saiad tuleb perele ise küpsetada. Koorega kartulit lauale anda on lubatud. Aga kui osavalt oleme neid lõunalauas taldrikul koorima õppinud! Lihtsalt kahvel kartulisse, nuga nagu tavaliselt paremas käes, ja imelühikese ajaga on kartul kooritud.

      Olen köögikorras ja mõtlen lõunaks koorega kartuleid keeta, juurde kalaroog hapukoorega ja magustoit. Samal ajal kerkib astjas leivatainas. Kell 13.00 tullakse lõunale, hilineda ei tohi.

      Põrgu päralt, mul ei laabu täna miski, tööd on palju ja kõik kuhjub kuidagi ühele ajale, kell on palju, kartulgi veel keema panemata. Asja hõlbustamiseks tulen lagedale uue teooriaga: kui ma panen kartuli keema pesemata, küll siis vesi ta puhtaks keedab! Laon kartulid potti, ja kiiresti tulele. Nõndaks. Kartul podiseb keeda, samal ajal katan kiiresti kõigi reeglite järgi laua. Kalaroog, magustoit, kõik on omal kohal, nüüd ainult veel see kartul!

      Kell saab 13. 00, minutilise täpsusega tulevad kostilised, mina valan parajasti kartulitelt vett ära ja vaatan potti. Halastus! Sigadele lastekodus küll selliseid ei keedetud! Miks vesi neid ometi puhtaks ei keetnud? Ainult et sihukese nähtuse lahtimõtestamiseks pole enam aega, kartul tuleb lauale anda, ja kohe.

      Proua Tolts vaatab mulle pikalt-pikalt otsa, siiski avalikku märkust ei tee (küllap saab aru, et ma pabinas olen). Kartul kooritakse hästi taldriku serval ära, kõik võtavad nagu kokku räägitult ainult ühe, kala hoitakse võimalikult teisel pool taldriku servas. Kuidagi saab lõuna maha peetud.

      Tund aega pärast lõunat algab proua Männiku tund. Leivad jäävad ahju, tuleb vahepeal tunnist välja küsida ja need sealt välja võtta. Seekordne Männiku tund on huvitav, teemaks on esinemine avalikkuse ees. Õpetaja rõhutab, et on üsna palju inimesi, kes on andekad ja head jutumehed, aga kui tuleb üks väike kõneke maha pidada ja ruumis on natuke rohkem inimesi, siis muutuvad araks ega saa sõna suust. Toob igasuguseid näiteid – olnud tal üks tuttav, päris seltskonnainimene, aga kord tuli tal pidada hauakõne ja mees jäi päris jänni. Rahvast oli palju, mees lõi ilmselt araks. Astub, pärg käes, haua juurde ja alustab: „Ma panen pärja hauale.” (Pikk vaikus.) Alustab uuesti: „Ma panen pärja hauale.” (Vaikus.) – „Ma panen.” – „Ma panen.” – „Ma panen.” Ja pani siis pärja tõepoolest hauale, nagu oli lubanud.

      „Vaadake siis, kuidas vahel võib minna. Polnud ju inimesele endale see põrmugi mugav, selliseid asju tuleb korralikult ette valmistada”

      Leivad! Kuulan huviga proua Männiku haua- ja muid kõnesid, kuid leivad! Küsin tunnist välja, torman trepist alla kööki ja tõmban ahjust välja neli parajat neegripoissi. No päris ära põlenud veel ei ole, katsun – seest pehmed! Ruttu vett! Uhan nad külma veega üle. Jälle veider reaktsioon – nad läksid nüüd päris mustaks!

      Nii et igati must päev, enne kartul, siis leivad! Aga pahandust ei tulnudki – pisike Tiklat, vilumust vähe, küll õpib ja harjub. Ja tõesti, järgmise kööginädala teen ilma ühegi veata ja hindele väga hea.

      Oleme Leaga sõpradeks saanud. Lea on pärit Saaremaalt, tema ema on ammu surnud. Lea on hea tüdruk, kuid tal on kalduvus mõtlematult, tormakalt toimida. Oma sirgjoonelisuse juures ei vali ta väljendeid ja võib kergesti solvata. Mul on tänini selguseta, mis leidis Lea minus, kuna meid kahte võrreldes peaksin ma olema hoopis tema vastand. Ta jutustab mulle oma senisest elust, isast, kes olla uuesti abiellunud (mis Leale ei meeldi), ja Saaremaast. Ta võib sealsamas rõõmsalt vestelda, samas muutub järsku tõsiseks ja ütleb, et ta hoopiski elada ei taha. See alaline kõikumine optimismi ja pessimismi vahel on sama ohjeldamatu nagu kogu ta loomus.

      Leale ei meeldi proua Šassmin. Ta ei lase mööda ühtegi juhust selle õpetaja arvel midagi arvustavat öelda. Eriti ohtraid võimalusi leiab ta pärast lõunasööki. Proua Šassminil on nimelt omadus väga aeglaselt süüa, ta lõpetab alati viimasena. Kuna keegi enne lauast lahkuda ei saa, kui kõik on söömise lõpetanud, siis on proua Šassmini järele ootamine tüütavaks muutunud. Vestleme siis kombekohaselt, oodates, millal proua Šassmin söömise lõpetab, tema aga ei mõtlegi kiirustada, tõstab endale rahulikult veel juurde ja sööb ikka edasi, ülima rahu ja aeglusega. Lea temperamentne vaim ei talu seda. Avalikku vihjet teha ei saa, kuid seda rohkem on pärast tüdrukute tubades seletamist ja naeru. Ka vahejuhtum ei jää tulemata.

      Lea on koos teiste tütarlastega karjalaudas praktikal. Laudatöölised on ainsad, kes lõunale ei jõua, kuna lõunane lüps on samal kellaajal. Hilinejad võivad siis köögis lõunastada. Sel päeval aga on meiegi lõuna eriti pikk, sest millegipärast hilineb lõunale ka proua Šassmin ja nüüd istumegi ümber laua ja ootame, millal ta lõpetab. Lea ja Agnes tulevad laudast. – „Tuleme laudast, piilume ukse vahelt: ah ikka veel söövad! Oh, pagan, kere hele, oleks söögituba tühi, võtaks siitsamast, mine veel alla kööki! Ootame. No ei lõpeta, plaagib üksipäini see Šassmin. Piilume salamahti siit ja säält – ikka istuvad! Mul tuli vahva mõte, ütlesin Agnesele – tead, Aki, ega see Šassmin oma suurt keret siin täis ei saa, aitame teda natuke, viime talle siit veel ühe portsu, pistame kuskile, kas tema toa ukse taha või… no nii, et kui koju läheb, saab kätte! Läksime kiiresti tagaukse kaudu kööki, ladusime taldriku kartulivormi hästi täis, kahvel kõrvale, leivatükk ka taldriku servale, hiilisime parki, teiselt poolt maja saime tema ukse taha, aga koridoriuks oli kinni, panime siis taldriku trepiastmele maha ja ise kadusime!”

      Plahvatus on suurem, kui oleks võinud arvata. Taldrik koos sisuga on viidud proua Käsperi kabinetti, Šassmin nutab solvumisest. Süüdlast otsitakse täie karmusega. Oleks proua Šassmin kohe pärast sööki koju läinud, poleks süüdlast üldsegi vaja otsida, sest peale Lea ja Agnese olid kõik lõunalauas, tema aga läks koju proua Käsperi kantseleist, umbes tund pärast sööki ja selle aja sees võis selle taldriku ükskõik kes sinna panna. Pole kahtlust, et nii mõnigi oletus vihjab Leale, ainult vaikitakse, sest puuduvad ju otsesed süütõendid. Kõik õpilased kutsutakse üksikult ja kordamööda proua Käsperi juurde kantseleisse. Õhtul saalis teeb proua Käsper kõigile teatavaks, et niipea kui süüdlane leitakse, visatakse