Ellujääja. Valentine Nõlvak

meile, meie naabritele, eks palga peale võtame ka mõne. Aga vaata siis: viljavihk peab olema alt nõnda ühtlane, et kui maha paned, et ta siis kuhugipoole ei kaldu, jääb püsti nagu tikk! Siis on see õige sidumine. Meil on nii ikka olnud igas majas, et kui rukis ju hakkidesse on pandud, siis peavihu teeb iga maja peremees ise ja paneb hakile pea otsa, see ei tohi tibagi vihma sisse lasta, vahel jäävad ju kauaks väljale. Kootidega rehepeksu meie majas ei ole, meil on plekk-katus, aga eks nendes peredes, kus on õlgkatused, sinna on ikka katuseõlgi tarvis, need peavad siis kõik ilusti ühtepidi olema, sellepärast see rukkisidumine on üldse üks kole täpne töö!”

      Lasen korraks silmadel üle küla käia. Ainult ühel perel on elumajal õlgkatus, mõne pere lautadel küll, ka aitadel, aga üldiselt paistab, et neid „ühtepidi õlgi” siin eriti igas majas vaja ei lähe, vähemalt elumajadel on kõigil plekkvõi sindlikatus.

      Augustikuu ja rukkilõikus. Oi, kuidas valutab selg! Kui kiire on! Sa pead oma ee selleks ajaks valmis saama, kui hobused järgmise ringiga sinu eele lähenevad. Olen lõplikult pabinas. Peremees õpetas sidet tegema, minul kipub see kõige kiiremal ajal kas rebenema või laiali valguma. See lisab närvlikkust, mis omakorda halvendab kogu asja. Aidata ei saa siin keegi. Peremees on ise masinal, kuid minu kohale jõudes peab vahel hobused kinni ja tuleb tusase näoga: „Seod küll sandisti ja kus selle häbi ots, kui tüdruk järele ei jõua, kärme peab olema! Mis teie seal lastekodus üldse õppisite! Sukakanda pidi sulle minu naine õpetama, heinale õpetasime mõlemad ja nüüd ole käppupidi rukkisidumise juures, kus mul nüüd see aeg!?”

      Ei, töös ma maha ei jää, kuid ilmselt pole minu rukkivihud ilusad. Ahistab peremehe alatoon. Ma ju püüan, las ma harjun, ma ei oska. Ütlengi nõnda, aga vastuseks saan: „Vaat sellepärast, et ma ei oska, et ma pole harjunud, just sellepärast midagi välja ei tulegi! Asja võetakse nii: ma pole teistest kehvem, ma tulen toime, vaat sedamoodi! Aga kas sa tead ka, et maal tüdrukut selle järgi hinnataksegi, kui tragi ta tööle on! Laiskus on külas suureks häbiks!”

      Peremehel näib täna üldse olema halb tuju. Õhtusöögi ajal tuleb päevasele moraalijutule korralik järg:

      „Eks see igal sammul õpetamine ole üks paha asi, oma aeg maksab rohkem. Ja kaks paari pastlaid on ju selle aja sees läbi läinud, mitte ei saa aru – kakskolm nädalat ja suur varvas vahibki välja, uusi vaja! Aga kust mina selle raha võtan? Ja loomadega igavene jant, said kord vilja mekki, ei enam pea, käi ise abiks! Aga kui paha peale lähevad, siis maksa! Kes selle trahvi peab maksma – mina! Ja ongi läinud sulle kooliraha! Aga pane veel sügisel kooli…”

      See „igavene jant” algaski juulikuu algul. Päike kõrvetab põuaselt, mets otsast otsani parme täis, neid on mitmes suuruses ja mitmevärvilisi – on musti, pisemaid, kuid kui hammustavad, siis lausa hüppad valust, siis tumedad, poole suuremad eelmistest, ja lõpuks helerohelised, suured, väga kurjad ja ilusad. Nende lennusumin paneb loomi pead tõstma, söömist pooleli jätma ja võpsikusse pugema. Kõige halvem on kiilidega. Lehmad tunnevad neid juba kaugelt ja siis ei pea neid enam miski. Algul kergitab üks lehmadest saba, nagu aru pidades, kas jalga lasta või paigale jääda, kuid teised on sellest juba eeskuju võtnud ja tormavad, sabad seljas püsti kui lipud, kodu poole. Suure palavusega, kui loomad on parmude käes õige närvilised, lubatakse neile ketid kaela panna, muidugi tuleb valvata, et nad ennast ümber põõsa kinni ei keeruta, ja kui hakkavad jooksma, õpetab peremees, kuidas tuleb jalaga keti peale astuda, ja näitab ette. Peremehel on see käkitegu, tema massiivne kehakaal peataks ükskõik kui võimsa inertsi, minu jalg looma kinni ei pea, kett tõmmatakse lihtsalt jala alt läbi, vaata veel, et jalgu puruks ei löö, ja loom läheb sinna, kuhu ta tahab. Kui aga on nõnda, et loom tormab parmude või kiilide hirmul kui hullumeelne, lohiseb kett kõrges rohus ja rägas hüplevalt ja salakavalalt, lüües vastu jalgu. Astun mõlema jalaga ketile, käib naks! lendan selili, jalatallad valutavad, ja kui üles krapsan, on lehm juba teab kus.

      Naabrimees, kes endale teispool aeda parajasti haokubu selga upitab, annab õpetust: „Sa, tüdruk, ära niimoodi looma kinni pea, kui jalgadest ilma ei taha jääda. Niiviisi saab pidama küll, kuid ainult siis, kui kett on sarvis, kaelast ei ole veel ükski inimene looma pidama saanud, ei jalgade ega kätega”

      Lõõtsutades jõuan õuele. „Mida kurrat!” röögib peremees ja vaatab naisele otsa: „Ütleme sulle, kui jooksevad, astu aga jalaga peale! Milleks me need ketid siis nendele kaela oleme pannud? Kõik mugavused, kurat võtaks, käes, lehmadel ketid järel, kellad kaelas, aga pidama, no näed, kurat, ei saa!” Ja perenaise poole: „Ma ütlesin sulle, mis sa sest nigelast siia vedasid, siia on inimest tarvis, näe lehmgi naerab, kui niisugune ketile astub!”

      Ma ei taipa, miks just peremees seda minu nigelust alati kuidagi meelega ja kurjasti rõhutab, perenaisele ei paista see muret tegevat. Et ma ka perenaisele eriti sümpaatne ei ole, seda olen juba ammu märganud: ma ei oskavat üldse midagi, sealhulgas süüa keeta, tema minu eas on juba mida kõike osanud, ja kõik aina iseseisvalt, aga mind muudkui õpeta, aga et ise ka midagi ära teeks – ei saa tehtud! Ja üldse, näo poolest polevat mul ehk vigagi, aga kommete poolest vaata kohe et päris mats. Ja et mina ütlen neile onu ja tädi, aga see peab ka teistmoodi olema, pole aega nende asjadega jännata olnud. Kui olen tüdrukuks (teenijaks) kaubeldud, siis nemad on õiguse poolest mulle peremees ja perenaine. Isa ja ema ma neile ütelda ei saa. „Oleks sa väiksest peast siia toodud, siis teine asi. Onu ja tädi õppisite seal lastekodus ütlema, aga sina oled ju meile puhta võeras, mis onu ja tädi meie sulle oleme!” – „Ah, mis seal vahet,” sekkub peremees, „las ütleb edasi peremees ja perenaine, verelt ju pole oma, mis seal vahet!” – „Sina ei tea midagi, sinul on samuti viin ja lollid kombed, aga külainimesed näevad kõik, ja pärast on juttu. Las ütleb meile onku või tanta!”

      Onku ja tanta! Halastaja vägi! Ma pole ju enam kaheaastane!

      Lähevad nädalad. Hoidun nii „onkust” kui „tantast”, kuid siis tuleb plahvatus: „Kaval tüdruk teine, ei nimeta enam kuidagipidi, hiilib kõrvale niipalju kui saab, kange! Aga vaata, seda ma ütlen, see mood kadugu majast, sina pead seda tegema, mis sulle kästakse. Matsi moodi mind ära kutsu!”

      Mind piinab ammu üks küsimus ja ma olen sellele mõelnud juba lastekodu päevist, kuid pole olnud juhust kelleltki küsida. Lüpsma õpetas mind perenaine, kuid metsas loomade sabas kõndides juurdlen ma selle kallal: lehm on esialgu vasikas, kasvab, on mullikas, siis saab lehmaks. Et vasikas sünnib lehmast, seda ma tean (nagu sedagi, et laps sünnib naisest), kuid millal? Tähendab, mis päevast ta lüpsma hakkab? Nii uskumatu kui see on, ei taipa mina, varsti 15-aastane tüdruk, mingit seost vasika sünni ja lehma piimatulemise vahel. Aga teada ma tahan ja otsustan perenaiselt küsida.

      „Perenaine, kuidas sa tead, millal lehma udarasse piim tuleb? Kuidas sa tead päeva, millal teda lüpsma hakata?”

      Küsitav vahib mulle otsa nagu kuutõbine, pöörab siis otseringis kööki ja ütleb seal hobuserangide kallal askeldavale peremehele: „Sa Issand Jumal! See on lollakas!”

      Võtan loomad ja kaon kiiresti karjamaale. Vastus jääb saamata.

      Naabripere lõbus karjaplika Jete karjatab oma loomi teisel pool meie karjamaa piiri. Ta on pärit Järva-Jaanist, on palgaline. Tal on hoida küll kuus lehma, kuid tal on hea karjakoer ja võrdlemisi lage karjamaa, hea pererahvas, kes iga kuu lõpus palgagi korralikult kätte annab (paljud pered teevad seda sügisel, karjatamise lõpus). Jete on rõõmus tüdruk ja laulab hästi. Räägin talle oma viimase aja elust ja onkust ja tantast.

      „Mitte ära hakka tantatama, ega sa mõni tita pole, ja lehmaketile ära astu, meie peremees rääkis, kuidas sa… Need inimesed on kogu külale teada ja neid naerdakse. Olgu peremees veel, kuidas on, aga Anna! See ju tahab kangesti teiste hulgas saks olla, ise Assamallast siia toodud talutüdruk nagu iga teinegi. Aga tead, mis küla peal räägitakse – said endale palgata teenija, suve läbi rühmad, sügisel lüüakse vesi peale! Ja mitte keegi ei usu, et nad sind kuhugi kooli panevad!”

      „Aga nendel on lastekoduga leping!”

      „Mis loeb siin üks leping? Leiavad sinul süüd, miks sa ei kõlba, ja saadavad lastekodusse tagasi, sa ei ole ju veel 18-aastane, lastekodu peab vastu võtma. Ja üldse – tehku neid