Ellujääja. Valentine Nõlvak

„Ilm na ilus, ajame õige loomad raiesmikku, neil seal süüa küll.” Ajame.

      „Tule istu, ajame vahel natuke juttu ka.” Istume. Ja siis ta algab: „Kuidas sa eile perenaiselt ikka nii rumalasti küsisid, kas sa tegid lihtsalt vigurit või sa tõesti ei tea?” – „Ei, ma ei teadnud tõesti, aga nüüd tean, Jete ütles.” – „Millal?” – „Eile.” – „Ära sa siin temaga mingit sõprust tee, siis ei tea küla sinust midagi rääkida ja ära sina seda ka kuula, mida nemad räägivad!”

      Peremees istub ja paneb suitsu: „Aga nüüd räägime muud juttu ka, mul on aega ja loomadel siin võtta küll. Sa rääkisid vasikast, aga kas sa seda tead, kuidas vasikas tuleb?”

      Punastan. Näinud pole, kuid tean, et lehma on enne vaja paaritada, ka perenaine rääkis midagi kartulivõtmise ajal tehtavatest pullipäevadest.

      „No õige asi, kus punastada,” paneb peremees mulle käe õlale, „inimestel on ju samamoodi, kas teil seal lastekodus keegi kedagi vahest proovis kah?”

      Sellele pole ma kunagi mõelnud, veel enam lastekodus midagi taolist märganud, see pole mind üldsegi huvitanud. Ja nõnda vastan: „Seda ma ei tea.”

      „No kuidas siis nõnda,” hakkab suur, vana, must ämblik punuma oma võrku, „teil ju seal suuri tüdrukuid juba ja ega need siis enam ilma… kas keegi sulle midagi rääkinud ei ole?”

      Ei, mulle pole keegi midagi rääkinud, ja see on tõsi. Et miski nagu peaks olema, seda ma tean ja et sellest sünnivad maailma lapsed, kuid oma suhtumises kõigesse sellesse olen ma vist viieaastase lapse tasemel. Ilmselt olen füüsiliselt alaarenenud. Juba lastekodus märkasin, et teised tüdrukud, minuvanused ja vanemad, 17–18-aastased, tundsid sootuks suuremat huvi meessoo vastu, arutasid, milline peab nende arvates olema mees jne. Minu jaoks aga oli „teine pool” üks hall mass kõik, lihtsalt sellepärast, et nad on poisid. Tüdrukud, see on hoopis midagi muud, üks on tõesti palju ilusam kui teine.

      „Kas sul siis elus ühtegi poissi pole olnud?” segab minu mõttekäiku peremees. „Mõni hakkab õige noorelt, looduse asi, ega seal häbeneda pole. Ainult et sa oled ikka kole mahajäänud küll, mina mõtlesin sealt igatepidi kopsakama saama, mul talutöö ja… aga noor ka veel, vaata, veel paar aastat ja küll sa külaleiva peal kosud, ega meil söögipuudust pole. Ah et ikka pole kedagi olnud? Siis oled sa ikka tume küll, ja see on paha. Juhtud pärast lollist peast mõnele külapoisile andma, see teeb sulle külge, vaata, ega see ikka niisama ei ole, noored poisid on tormakad, aga mina olen vana mees ja mina külge ei tee, mina tunnen asja. Vaat sellepärast ma tahtsingi sinuga rääkida, nüüd on põllutööd koomal ja kartulivõtuni natuke aega. Ma hakkan nüüd iga päev karjamaal käima, hagu vaja kokku korjata. Ja seda ära sina karda, et sa pärast mehele ei saa, kui hea laps oled ja suu ka pead, siis kaua ma ikka enam, 10–15 aastat elan, aga kui suren, pärandan sulle koha ja koha peale on võtjaid alati, sa tead, pärijat mul ega eidel pole. Ainult vaata, et tanta… kui see haisu ninasse saab, ega siis minul midagi, aga sinul!”Ta uurib mu nägu, kuidas mõjub. „Sinul on siis kehv, ta niigi ei ole sinuga päris rahul, et sa maavärki vähe tunned. Mina ikka vahel kostan sinu eest. Sa mõtle hästi järele, üksi oled, kodu-isa-ema sul pole, nagu hunt metsas! Aga minu läbi on sul kõva põhi ja tulevikumuret pole. Vägisi ma sind ei puutu, aga kui ikka tark tahad olla ja hästi elada, siis lollisti teed, kui ära põlgad. Ma nüüd lähen. Eks sa aja lehmad natuke varem koju, tantat täna kodus ei ole, ta läks oma koju!”

      Ta läheb. Minus toimub imelik reaktsioon. Vahel kaldun ma palju tühisemast asjast närveerima, nüüd on hoop nii tugev, et seisan keset raiesmikku süngelt, kuid täiesti tasakaalukalt. Nõnda siis: onku ja tanta, isa ja ema, talu, pudulojused ja kogu see pudru. Onku sobib oma nimega nüüd veel vähem kui enne ja tanta poole pöörduda ei saa, see läheb siis täiesti ogaraks, ja üldse, mis minust endast nüüd saab? Küsimused ristlevad läbi pea. Läheneb Jete.

      „Kuule, Jete, kui juba kellegagi oled maganud, miks pärast enam mehele ei saa, kui talu taga pole?”

      Jete vahib mind imestunud silmadega. „Kes siis tahtis mehele ja ei saanud? Või mis jama sa praegu ajad?”

      „Aga peremees praegu raiesmikul mulle rääkis, et kui ma 10–15 aastat temaga elaksin, et siis ta pärandab mulle oma talu ja siis on mul talu pärast võtjaid veel küll!”

      „Mi-i-i-i-s?” ajab Jete silmad veel rohkem laiali, „udu ajad või?”

      „Ei, Jete, päris tõsi, ainult ütle, kullakene, mis edasi saab. Vanaeit on alati tige, temale ma ütelda ei saa, peremees hakkab raiesmikul käima ja läheb ka tigedaks. Minna pole kuhugi, õde on Tallinnas majateenija, vennal omal pere ja elab Viljandis. Minna pole kuhugi, aga lastekodusse tagasi hoopiski ei taha. Ma jookseksin ära, aga kuhu?”

      Jete lõbus nägu läheb tõsiseks. „Kuradi vanamees, ise suur ja rasvane nagu härg, vana känd juba, kaks kopkat surmale võlgu. Aga sa sõima! Hakka vastu, mina küll sõimaksin!”

      „Ei, Jete, sõimata ma ei julge. Sina, kui lähed tülli, siis sul on kaitseks kodu, isa, ema. Aga kes kaitseb mind? Ütle, mis minust nüüd saab? Ja ma ei oskagi talle midagi ütelda, ma ju ei saa pooli asju arugi, millest ta räägib!”

      „Ükskõik, sõima ikka ja luba perenaisele ütelda, vaata siis, kuidas kartma hakkab! Ja ära lehmadega täna varem koju mine, kui Annat kodus pole, mine päris hilja!” Ja Jete jookseb oma lehmadele vastu.

      Jõuan loomadega koju. Peremees seisab pahura näoga õues.„Ma ütlesin, et aja varem!”

      „Nad sõid nii hästi.”

      Lüpsan lehmad ära ja kurnan parajasti köögis piima, kui peremees tuleb tagatoast ja võtab laua ääres istet. Ta lõhnab tugevasti viina järele.

      „Sa ära karda, ega mina vägisi, et poole ööni metsas vahid. Ma andsin sulle aega järele mõtelda, see peab olema sinu enda soovil. Ega lehmi-hobuseidlambaid ja maja muidu ei saa, ja kes sind teine ikka järjele aitab kui mina.” Ta tõuseb, joob ämbri juures ja läheb tagatuppa.

      Öö möödub rahulikult, kuigi olen valvas ja magan halvasti. Hommikul olen aegsasti platsis ja juba ajan loomi väravast välja, kui tuleb peremees: „Ära sa täna raiesmikust metsa mine, ma tulen sinna, aitad mul oksi kokku korjata! Hagu on vaja teha.”

      Ta tulebki. Korjanud paar tundi hagu, istub ta kännule: „Puhkame kah, egas kogu aeg tööd lõhkuda jõua! Noh, oled järele mõelnud?”

      Süda väriseb hirmust. „Mis siin ikka mõtelda, ma pole nõus, mina niimoodi ei hakka!” saan lõpuks sõnad suust.

      „Ah et ei hakka? Loll oled, vaat mis, ei tea kes sind sandihilbakat sedasi üldse korjab, kellele sa ennast hoiad, paljas hing ja pastlad!”Ta nägu moondub ja alles nüüd tunnen temast hoovavat tugevat viinalehka. Enne kui ma aru saan, on ta mind rohule paisanud. Punetav, vana ja paks, pole ta vist minu kiiruse ja paindlikkusega arvestada osanud. Hüppan püsti, meie vahele jääb haohunnik. Olen korraga otsustusvõimeline ja valmis kõigeks. Kumbki ei lausu sõnagi. Siis näitab „onku” mulle rusikat ja kaob joobnud sammul. Karjamaal on õhtuni rahulik. Aga päike on veeremas, vaja on koju minna. Südant ängistab hirm. On perenaine kodus?

      Saan loomadega õuele. Peremees karjub juba eemalt, miks nii hilja! Värisevate kätega panen laudas loomadele ketid kaela. Näen aknast, et peremees astub lauda poole. Hüppan rehetuppa ja kui peremees siseneb laudauksest, väljun mina rehetoa ukse kaudu õue ja jooksen kabuhirmus jõe poole. Jõgi on suvel madal, sealt saab jalgsi teisele kaldale. Laskun kivi juurde ja alles nüüd vallanduvad pisarad. Kogu keha rappub kramplikes nuuksetes.

      Aga peremees on mind näinud, tuleb järele. Ta näib ka kainemana ja on kuidagi ehmunud: „Mida see nüüd tähendab? Ma pole sulle midagi teinud, et karjud, kogu küla jookseb sedasi kokku. Mine lüpsa lehmad ära, perenaine lõunal koju ei tulnud, tähendab, on nüüd iga minut tulemas ja kellele seda janti vaja on! Mina sind ei puutu, mine lüpsa ruttu lehmad ära, enne kui see koju jõuab, ja vaata, et sa oma suu pead.”

      Tõusen ja astun sõnalausumata kodu poole, tema tükk maad minu taga. Ja jõuamegi õuele ühel ajal, perenaine maantee poolt