Ellujääja. Valentine Nõlvak

ja hoitud ei saa, vaata, kuidas Jete!”

      Lüpsan lehmad ära ja poen voodisse, aga unest pole juttugi. Midagi ma pean nüüd tegema, ainult mida? Vaist ja mõistus ütlevad, et nii enam edasi ei saa. Homme on pühapäev. Nädala sees rääkis perenaine, et pühapäeval paneme lehmad köide, et tema sõidab Väike-Maarja kirikusse ja võtab mind kaasa. Ehk tõesti võtabki? Ehk on ta kirikuteel leebem ja ma räägin talle kõik ära. Mul ei ole enam teist teed.

      Pühapäev. Hommik on nii ilus ja minu süda nii raske. Peremees polnud kirikussesõiduga nõus, ei tahtnud hobustki ette rakendada. Perenaine ajas oma ja olemegi temaga kahekesi kirikuteel.

      „Tädi.”

      Ta tõmbab kulmu kortsu ja parandab: „Tanta.”

      Ma ei reageeri märkusele, vaid alustan vapralt ja otse: „Peremees käib raiesmikul ja räägib, et kui ma temaga elama hakkan, pärandab ta mulle lehmad ja lambad. Iga päev käib raiesmikul sama jutuga!”

      Mulle vaatavad otsa ebasõbralikud imestunud silmad: „Mi-i-i-i-s?”

      Kordan uuesti, ehkki valujuga läbistab südant.

      Ta esitab mulle küsimusi, siis vaikib süngelt ja kaua. Ei räägi minuga ei kirikus ega tagasiteel. Mul on hirm. Palun, et ta peremehele midagi ei räägiks, ainult kaitseks mind tema viha eest. Ka sellele ei vasta ta midagi.

      Jõuame koju. Peremees on nii purjus, et magab tagatoas õiglase und. Keedan õues seale kartuleid, pesen, koristan rehetuba, toon lehmad väljalt ära, lüpsan, kurnan piima, söön natuke ja heidan magama. Perenaine istub ja vaikib.

      Hommikul ärgates kuulen, et tagatoas käib kõva vaidlus, selgesti kuulen, kui peremees ütleb: „Ega ma siis sellepärast, ma tahtsin ainult teada, kas tüdruk on puhas, meil on ju vaja teada, mis ta teeb, kui poiss talle külge hakkab, sedasi võib titegi majasse tuua, kui midagi ei tea, aga sina kohe juba teab mida!”

      Liisk on langenud. Taganemisteed ei ole. Tõusen üles, lüpsan lehmad, ilma et mulle keegi midagi ütleks, lasen loomad lahti ja lähen nendega karjamaale, jättes pererahva omavahel asju klaarima.

      Mulle ei öeldagi enam midagi, ei sellel ega järgnevail päevil. Rukis on ammuilma lõigatud, põlluhein sara alla veetud, vili väljalt koristatud, nüüd algab rehepeks ja jääb oodata veel kartulivõtmist, ka sellega alustatakse varsti. Peremees ei räägi minuga üldse, kui väga vaja, siis ütleb ainult kõige tähtsama ja vajalikuma, vaatamata isegi minu poole, kuid perenaine on minu vastu halvemaks muutunud. Ta seirab mind tigeda pilguga ja leiab mu töös ainult vigu. Ja kiusujutu ajamine on muutunud igapäevaseks asjaks, kas või nõnda: „Ma mõtlen ikka neid lastekodusid, ei sealt õigeid inimesi tule! Seal on neid igasuguseid koos, ei tea õieti sedagi, kes isa-ema olid. Midagi nendele seal ei õpetata.” Ja lisab vaguralt ohates: „Jah, eks ta ole! Ja näe, igaühel peab ka maailmas ruumi olema.” Mina tema juttudele ei reageeri, kuid ma taipan, et miski on tulemas.

      Küla teises otsas on Tooma-Jüri talu. Selle talu peremees peab pulli ja ümberkaudsed külad on nii-öelda tema „kulakliku” käpa all. Tegelikult on asi lihtne ja mingit käppa siin vajutamas ei ole. Kes soovib, viib oma lehma sinna paaritusele, kui on soov viia mujale, oma asi. Aga paarituse tasu on kogu Eestimaal ühesugune – tuleb ühe lehma pealt teha kaks päeva kartulivõtmise ajal. Meie peres on kaks lehma, kolmas paaritatud mullikas, seega on perenaisel Tooma-Jüri kartulimaal teha kuus päeva. Õhtul teebki ta sellest juttu: „Tuleva nädala alguses lähme Tooma-Jüri kartulimaale, kolm päeva käime ja saamegi tehtud. Aga vaata, et sa korralikult võtad, oled sa enne kartuleid võtnud?” Ei, ma ei ole kunagi veel kartuleid võtnud, meil mõned lapsed käisid, aga need olid juba üsna suured, 14–18-aastased. Lastekodu kartul võeti üles palgalistega, lapsed käisid sel ajal juba koolis. Ah et kartuleidki pole võtnud! No on häda. Annan sulle konksu, kui lähme, ja kunsti pole siin midagi, vaata ainult, et teistega reas püsid, et sa maha ei jää, see on suur häbi, seda vaatavad kõik. Ja et puhtaks võtad! Peremees käib kõikide taga ja songib saapaga maad, häbiasi, kelle vao vahelt mahajäetud kartuli leiab. Kui neid mõnel palju juhtub olema, siis saadab kohe koju, et nii lohakat võtjat pole vaja. Oi, siis on häbi!

      Olemegi kartulimaal. Vaod on juba hommikul vara hobusega lahti aetud ja võtjaid, enamasti lehmapäeva tegijaid, on kokku tulnud üsna tublisti. Päris noori, minuvanuseid, pole kedagi.

      Inimesed rabelevad töö juures elu eest. Ma kardan nii väga kartulite mahajätmist ja et peremees neid saapaga koukima tuleb ja seda häbi, mis pidi siis olema. Ilmselt suureneb koukimisega ajakulu, sest hirmuga rahman ka sealt, kus neid tõesti ei ole. Kipun maha jääma. Vahemaa suureneb pisitasa. Perenaise vagu on minu kõrval, ta vaatab selja taha ja sosistab vaikselt ja tigedalt: „Mis sa venid, teised vaatavad, et järele ei jõua, päris häbi kohe!”

      Häbi nii ja häbi teisiti. Lisan kiirust, saab selle saapaga, mis saab. Peremees kõnnib tõesti vagude vahel ja tongib tõesti saapaga maad, minugi vaost leiab kaks parajat ja viskab sõnalausumata minu korvi. Ja jälle perenaise sosin: „Võta puhtalt, päris häbi kohe.” Aga kui ta enda korvi samasugused lendavad, siis ta ainult pöördub, vaatab peremehele süüdlaslikult otsa ja ütleb: „Oeh! Või maha jäid! Võtan küll kohe nii puhtaks, aga näed, ikka!”

      Kartulivõtmine on läbi. Nädal aega võtsime veel omi. Väli on künni järel üle käidud, käin loomadega karjamaal, ees ootab veel rehepeks. Ma ei mõtle enam kooli peale, päevad on hallid ja sünged ja kogu aeg ängistab arusaamatu hirm ja pinge.

      Ühel pühapäevahommikul enne rehepeksu tuleb peremees karjamaale. „Sa, Valli, pole ikka see päris maatüdruk, see amet sulle ei passi, sa ükskord otsi omale mõni peenem amet, õpi midagi, kas ahukatiks või sekretäriks või… Küll lastekodu koolitab, perenaine tahab hoopis kedagi poissi kasulapseks võtta, nõnda et mõtlesime sind lastekodusse tagasi saata. Saatsime ammu juba sinna kirja, käsevad ära tuua. Võtavad vastu küll, kuhu nad pääsevad. Aga meie, jah, võtame poisi, poisist on rohkem asja ja pärimise asi ka kindlam.”

      Aimus, et midagi halba tuleb, on tõeks saanud, kuid sellisel kujul ma seda siiski ei oodanud. Tähendab, nad saatsid juba ammu kirja ja mina ei teadnud midagi! Ja mida nad sinna kirjutada võisid, mis ootab mind nüüd ees?

      Sügis on soe ja loomad käivad väljas, aga kui midagi on vaja teha, siis on nad väljal köies. Perenaine arvas, et raiesmikul olla veel ilus rohi, võiks enne minu ärasõitu loomi seal paar päeva karjatada.

      Nii ma astungi nendega metsa poole, heietan nukraid mõtteid. Ma ei mõista perenaise käitumist, kas jäin ka tema silmis süüdlaseks? Siin on raske, kuid mis saab lastekodus? Õde kirjutab, et töökoha saamisega on väga raske, töötuid on palju, tema töötab majateenijana juudi perekonnas Tallinnas. Vend kirjutab väga harva, elab Viljandis, on perekonnainimene. Igaühel on omad mured.

      Karjamaale tuleb ka peremees. „Noh, nägid nüüd ise, mis sellest välja tuli! Oli sul vaja hakata seletama, ma ütlesin sulle küll! Oleksid ikka mõistlik olnud, oleksid ka elujärje peale saanud ja mitte mingit muret. Aga nüüd perenaine ei taha enam üldse tüdrukut, eks ta nüüd kardab. Nüüd ma siis ütlesin talle, et las annab sulle 100 marka raha ka kaasa ja küll nad panevad seal kooli ka. Ja kui sa seal ka midagi seletama hakkad, siis parem ei maksa proovidagi, ütlen sulle ette, et sind keegi ei usu, pasandad ainult iseenda täis, jääd häbisse ja muud midagi. Ütlesin kohe, et sellest midagi välja ei tule, perenaisega ma sain asjad sirgeks, sina ise jäid halvaks ja kui sa seal sedamoodi teed, siis läheb sul samuti, nii et…”

      On varane hommik, veel pime, kui peremees rakendab hobuse ette minu jaamaviimiseks. Kaasa tulevad mõlemad, jaamast sõidab peremees koju tagasi, meie perenaisega ootame rongi. Ta annab mulle kaasa lahked õpetused: „Sa ütle, et sulle ei meeldi maatöö, ei meeldi ju, eks ole! Ja et sa talu peale ei taha hakata. Ütle, et saime hästi läbi, ja ega meil ju pahandusi pole olnudki, ega ole! Ega siis õpetamine paha pärast ole! Ütle… ütle…”

      Tühjana kumisevad tema sõnad minu kõrvus ja tühjusesse nad kaovadki. Peas taob vaid üks mõte: see, mis mind nüüd ees ootab, on väga ebameeldiv ja halb.

      Muraste. Perenaine läheb härra Labo kantseleisse ja väljub sealt üsna